Ain Tammesson - vokaal, klahvpillid
Tiit Talisoo - basskitarr
Kersti Rosenberg - vokaal
Peeter Prints - soolokitarr
Anne Veski - vokaal
Mati Rea - vokaal
Peeter Malkov - flööt
Kalle Tetsmann - basskitarr
Indrek Tetsmann - trummid
Ivo Varts - trummid
Olev Künnap - vokaal
Arne Luht - klahvpillid
Riho Lilje - soolokitarr
Indrek Kallast - basskitarr
Priit Pihlap - trummid

Helikandjatele salvestatud looming

lood kogumikel
'Liivaloss' kogumikul 'Eesti pop V'
(Melodija, 1985, LP )
'Kõike juhtub' kogumikul 'Eesti pop VII'
(Melodija, 1986, LP )
'Stagnadi SOS' kogumikul 'Eesti pop X'
(Melodija, 1989, LP )
'Stagnandi S.O.S.' kogumikul 'Eesti pop X'
(Tallinna Helikassetitehas, 1989, MC )
'Talvetee' kogumikul 'Talve retro'
(Eesti Raadio, 1994, MC )
'Petlik õnn' kogumikul 'Eesti kuld'
(OK Records, 1996, CD )
'Petlik õnn' kogumikul 'Eesti 70ndad'
(Hitivabrik, 1999, 2CD )
'Saatus /voc Ain Tammesson/' kogumikul 'Eesti 80ndad'
(Hitivabrik, 2001, 3CD )
'Petlik õnn' kogumikul 'Eesti kaheksakümnendad'
(Pedro, 2001, 3CD )
'Vihmatants' kogumikul 'Back in the ESSR'
(Umblu Records, 2002, CD )
'Figaro' kogumikul 'Eesti 70ndad'
(Pedro, 2005, 2CD )
'Figaro' kogumikul 'Eesti 70ndad'
(Hitivabrik, 2005, 2CD )

tooted
Petlik õnn /Suzi Quatro hit/ (singel)
(Top Ten, 1975, CD )
Tuhk ja teemant (singel)
(Top Ten, 1978, CD )
Armastus /Love Is in The Air - hit/
(Top Ten, 1980, CD )
Nemo
(Melodija, 1983, 7' )
Nemo
(Hitivabrik, 2001, CD )

Kontaktinfo

NEMO alustas 1972. aastal Tallinna 21. keskkooli bändina - pärast seda, kui Ain pidi lahkuma Tallinna muusikakeskkoolist. «Mulle tuli uus vastik viiuliõpetaja, kes küsis, kelleks tahan saada. Ütlesin, et meremeheks nagu mu vanaisagi,» meenutab Ain. «Tema küsis vastu, mida sa siin siis viiuldad? Aga ma tegin talle tünga vastu. Ühel ettemängimisel, kui tal oli vaja oma tublisid õpilasi näidata, mängisin kõike ühetaktilise hilinemisega."....................21. keskkoolis vahetus aastatega küll Nemo koosseis, kuid Ain mängis ansamblis kuni keskkooli lõpuni. Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni alla kuulunud Mustamäe Mängude Maja juht, kadunud Rita Mägar võttis lõpuks poisid oma hoole alla. Ütles, et just sellist punti oleks tantsuõhtutele vaja. Aasta oli siis 1976.............. Nemo populaarsuse saladus - tundub, et tekstid. Basskitarrist Tiit Talisoo tekstid läksid rahvale hinge. «Kus oled nüüd sa, mis sinust on saand...» - kõigile assotsieerub miski, keegi. See pole padukunst, üliluule, vaid väga lihtne värk. Ta tunnetas, mida rahvas tahtis ja lõi evergreene - neis peituv fiiling on ajatu................... Minu jaoks pole paljuski tähtis see, kuidas sa pilli mängid, vaid et sul oleks hea pill. Nii otsustasimegi, et peame hankima lahedad pillid. Kuna minu vanaisa elas Inglismaal ning Talisoo tädi Kanadas, võtsime nendega ühendust, et nad leiaksid meile Soomest partnerid, kellelt pille osta. Varianti nagu praegu, et lihtsalt tellin, siis ju polnud. Istusin kuude kaupa peapostkontori kaugekõnetaksofonide juures, et asja ajada - sest mõne aja pärast Soomes peetavatel Kotka merepäevadel, kus ENSV delegatsiooni koosseisus esinesime, pidime tehingu ära tegema. Sõitsime Soome niimoodi, et meil olid kaasas vineeri ja vahtkummi täis kastid. Panin oma süntesaatorikasti ühe patarei, et kui toll peaks midagi küsima, lülitan tulesilma põlema, jätmaks muljet, et pill töötab. Tegelikult ei tulnud sellest piuksugi. Basskitarriks oli tootmiskoondises Ühendus tehtud kitarr, millele klaverikeeled peale löödud... Nonsenss! Aga tulevaste pillide numbridki nii pillidel kui kastidel peal. Lasime need ühes metallitöökojas teha....Kujuta ette, minna ilma pillideta kultuuripäevadele............... Jõudsime kohale, meil kästi hakata enne kontserti proovi tegema. Aga kuidas me mängime, kui ainus muusikaline efekt on lambike minu sündikastis? Kadunud Tarmo Pihlap, kes oli solistina kaasas, ei teadnud meie plaanist muidugi tuhkagi ja muudkui palus, et hakkame ometi proovi tegema... Aeg muudkui venis, soomlasi aga, kelle kaudu pidime pillid saama, polnud kusagil........45 minutit enne kontserdi algust mõtlesin, et ilmselt panen vanaisa juurde Inglismaale plehku. Sest tagasiteed minul kui bändi eest vastutajal ei oleks olnud. Kuid lõpuks ilmus soomlasest sõber välja - «Anteeksi, vähän myöhästyi...», aga meil oli käinud juba kogu elu silme eest läbi. Igatahes algas kohe kontsert. Aga saund oli muidugi kõigi rõõmuks ikka päris hea. Minu käsutuses oli Rhodes Piano ning korralik Korgi sünt. Bassimees mängis korralikul Fender Jazz kitarril, kasutades Pealey võimendust, soolokidramees Rolandi võimendust ning trummimees tagus tuliuusi taldrikuid ning trumminahku. Tallinna sadamas oli aga naastes ees sama tollibrigaad, kes meid ära saatis, kes mäletas suurepäraselt seda pseudokama, mis meil kaasas oli. Irvitasid näkku ja küsisid, mis te, mehed, nalja teete, mäletate ju, milliste pillidega läksite. Aga me keegi «ei mäletanud». Võeti siis delegatsioonijuhid ette, küsiti, kas me ikka nende pillidega mängisime. Muidugi mängisime! Meile tuli sadamasse veoauto vastu, et asjad ära viia Mängude Majja..... Nemo solist oli ka Anne Veski - pärast seda, kui ta võitis 1984. aastal Sopoti lauluvõistluse. Tulin kord raadiomajast, kus monteerijana töötasin, läbi, ja - sugulased nagu me oleme -, küsis, mis teed? ....Anne ema ja minu isa on õde ja vend. Et Anne Veski lahkus just grupist Music Seif, siis ta kutsuski - sõidame koos Venemaale esinema - vastasin, et kas või homme. Paari päeva pärast olime Nemoga juba Kiievis............... Nemo lõpetas tegevuse koos Eesti Vabariigi sünniga, ehkki sellest nimest olime juba loobunud. Sest laulja nimi - Anne Veski - toimis niigi..... /Verni Leivak, SL Õhtuleht, 25.10.2003/