* * * * * Ah sa RAKS! * * * * *

Arne Oit 1928-1975 Tallinn kodulehekülg
Andmebaasis alates 15.10.2007

stiil muud liinid


Koosseis

Arne Oit - helilooming, akordion

Helikandjatele salvestatud looming

lood kogumikel
'Iga lõke teeb valgemaks öö - Arne Oit' kogumikul 'saatejuht Jaak Joala; U.Loop,B.Oja,H.Lääts,A.Ots'
(www.youtube.com/watch?v=mKkVeo2N4Zc; ETV, 1998, CD )

'Sa oled mu majakas' kogumikul 'Vallutanud meeli operett'
(Katrin Karisma ja Tõnu Kilgas, Eesti Kaitseväe Ork, 1999, CD )

'Minu südames sa elad ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Jaak Joala, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Mis värvi on armastus ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Uno Loop, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Mind veel ei ole ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Marju Kuut, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Me pole enam väikesed ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Onyx, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Miniseelik ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Vello Orumets & Laine, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Unustuse jõel ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Jaak Joala, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Jamaika hällilaul ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Kalmer Tennosaar, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Lõke preerias ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Uno Loop & Laine, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Ei ma pole Saaremaa peal käind ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Arved Haug & Eri Klas, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Kevadine lugu ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Anu Anton-Õunapuu, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Papa Valter pajatab - Arne Oit' kogumikul 'l;Vestlus tütrega - Georg Ots & Marika Tomberg'
(arhiiv.err.ee/vaata/papa-valter-pajatab, 2003, CD CD )

'Perekonnavalss ' kogumikul 'Arne Oit - Eesti Kullafond '
(Voldemar Kuslap & Pasunapoisid, Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Mis värvi on armastus ' kogumikul 'Raivo Tafenau: Eesti meloodiad '
(Hitivabrik, 2004, CD )

'On meie keskel suvi' kogumikul 'Raadio Laulustuudio mudilaskoor; d:Kaie Tanner'
(www.youtube.com/watch?v=-aQpy92rZgA, 2013, CD )

'Jaagupi jenka' kogumikul 'Lauluveski - Arne Oidi lastelaulud '
(ERR, 2013, CD )

tooted
Vana Meloodia
(Melodija, 1974, LP )
Arne Oit 50
(Melodia , 1979, LP )
Estraaditähestik: Arne Oit
(http://www.etv2.err.ee/videod/meelelahutus/; ETV, 1988, CD )
Unustuste jõel - Margus Kappel /klaver/
(ncb, 2001, CD )
Mul meeles veel - Arne Oit 75
(arhiiv.err.ee/vaata/mul-meeles-veel, 2003, CD CD )
Eesti Kullafond Arne Oit
(Hitivabrik, 2003, 3CD )
Meloodia võluvõim - Arne Oit
(arhiiv.err.ee/vaata/meloodia-voluvoim, 2008, CD )
Lauluveski - Arne Oidi lastelaulud
(ERR, 2013, 2CD )

Kontaktinfo

Arne Oit (3. XII 1928 Tallinn – 28. XI 1975 Tallinn), helilooja ja akordionist. Muusikaõpinguid alustas Tallinna Muusikakooli teooriaosakonnas. Kompositsiooni õppis ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis professori Mart Saare ja professori Heino Elleri juures ning lõpetas 1956. aastal. Omal käel õppis ta mängima akordioni ja alustas kutselise akordionistina tegevust restoranis Du Nord (1947). Aastatel 1947–1949 kuulus ansamblisse Rütmikud, mis viljeles muuhulgas ka improvisatsioonilist džässi ja millest võrsusid peale Oidi ka heliloojad Valter Ojakäär, Gennadi Podelski ja Uno Naissoo ning dirigendid Erich Kõlar ja Vallo Järvi. 1951–1955 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadiorkestrisse, 1955-1974 Eesti Raadio instrumentaalansamblisse, olles eesti parimaid džässi improvisaatoreid akordionil. Peale konservatooriumi lõpetamist töötas ta Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadiosakonnas, kus 1959. aastal pani aluse võistluskontsertite sarjale /1959-1987/, mis 1976. aastast hakkas kandma nimetust Arne Oidi nimeline lauluvõistlus. 1960. aastast töötas ta ka eelpool nimetatud osakonna inspektorina. Arne Oit koostas ka mitmeid kogumikke, akordionipalade kogumikke «Tantsurütmis» ja «Kutse tantsule», samuti laulukogumikke "Laulge kaasa!" (1967-1975). Esimesel võistluskontserdil 1959. aastal sai laul "Meie Mall" esimese preemia. Hiljem auhinnatud lauludeks on "Tsirkus", "Nii kaugel kõik", "Vana meloodia", "Suveöö", "Tuhaväljade tuul", "Lõke Preerias" (1963), "Unustuste jõel" (1972) jt. Arne Oit on kirjutanud ka instrumentaalmuusikat, operette ja muusikale. Eriti suure poolehoiu on võitnud tema lastemuusikalid "Väikevend ja Karlsson katuselt" (1967), "Karlsson tembutab jälle" (1972) ja "Tom Sawyeri seiklused" (1972). Veel tema laule: Jamaika hällilaul (1961), Ei ma pole Saaremaa peal käind (1967), Miniseelik (1969), Me pole enam väikesed (1970, Minu südames sa elad (1970), Vana meloodia (1970), Mind veel ei ole (1970), Mis värvi on armastus (1971), Puuriidalaul (1971), Kaks kuukiirt mu toas (1971), Ma pean sind südamega kuulama (1972), Meri, mu tuhandenäoline sõber (1973) jpt. Oidil on tütred Karin ja Ines ning poeg Neeme. Viiest lapselapsest on muusikutee valinud Inese poeg Andre, kes õppis Kölnis Arbo Valdma käe all klaverit. **/ Arne Oit saadeti taevateedele Eesti Raadio valges saalis, kuhu oli kogunenud palju muusika ja kunstirahvast. Peeter Sauli juhatusel kõlasid tema laulud. Hüvastijätusõnu laususid Heliloojate Liidu esimees Jaan Rääts, Eesti Raadio peatoimetaja Harri Kõrvits ja kultuuriministri asetäitja Raul Viies ning ka tema laulude üks populaarsemaid esitajaid Voldemar Kuslap. *** Aastal 1972 Arne Oit sai tunnustusena A. Aleksandrovi nimelise hõbemedali; aastal 1973 sai ta Eesti NSV muusika-aastapreemia, aastal 1976 (postuumselt) ELKNÜ kirjandus- ja kunstipreemia. /et.wikipedia.org/ *** Noored lauljad tegid aastal 2003 kummarduse kontserdina suure laulumeistri poole. “Arne Oidi viisiloomisanne oli eriline. Oidi laulud on haruldaselt meloodilised, kirjutatud südamest südamesse, nende kullaproov on väga kõrge. Inimesena oli Oit vaikse loomuga, väikse jutuga, väga südamlik ja hea huumorimeelega.” Eri Klas “Laululinnuhaldja” Arne Oidi sünnist möödus 3. detsembril 2003 juba 75 aastat. Jazzkaar tegi kummarduse suurele loojale kontserdiga “Süüta küünal”, mis jõudis 2.-4. detsembrini kontserdisaalidesse Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Jõulujazzi kontsertserdil “Süüta küünal” mõtestasid Arne Oidi loomingut noored, kuid juba heade lavakogemustega artistid – Liisi Koikson, Maarja, Kelli Uustani, Kaire Vilgats, Ewert Sundja, Jakko Maltis, Hendrik Sal-Saller. Instrumentaalansamblis mängisid tuntud jazzmuusikud Jürmo Eespere, Siim Aimla, Aleksei Saks, Mart Soo, Mihkel Mälgand, Petteri Hasa. Siinkohal tasub meenutada, et Arne Oit oli oma aja parim jazz-akordionist, Emil Laansoo ansambli ja Rütmikute raudvara. Oidi sünniaastapäeva kontserdil kõlasid paarkümmend laulu Jürmo Eespere tehtud, veidi džässilikemates seadetes. Arne Oidi loomingupärandis on sadakond väga head laulu, mida võib nimetada tõelisteks meistriteosteks, lisaks muusikaliste etenduste, estraadikavade, telelavastuste ja raadiosaadete muusika. Oidi imekaunite meloodiatega ja üldinimlikult sügava sõnumiga laulud on meie estraadimuusika kullafondis. *** 2003 - «Isa elas emotsionaalselt sissepoole. Muusika oli see, milles ta end väljendas,» ütlevad Arne Oidi tütred Karin Kivisild ja Ines Hinn. «Paljuski ainult tänu muusikale teamegi, kui suure hingega inimene ta oli.» «Silme ette manades näen tema headust õhkuvat nägu ja erilist, poole suuga naeratust. Ta naeris harva. Oli pigem selline vaikne, tõsine ja väga kinnine inimene,» meenutab Arne Oidi tütar Ines Hinn. «Kuid suurepärase huumorimeelega.» Muusika kõlas Oitide Heliloojate Maja korteris enamasti öösiti. Siis, kui isa klaveril uusi lugusid lõi. «Meid oli ju kolm last. Päeval elu kees ning alles öösel sai rahu,» jutustab Ines koos õe Karin Kivisillaga. Et klaverimäng peret ei segaks, kattis Oit töötoa seinad ja ukse paksu polstriga ning põrandalgi oli heli summutav kate. «Eks klaverimängu kostis nagunii allkorruselegi, aga nii ta seal omaette toimetas,» räägivad õed. Karini, Inese ja nende venna Neemega tegeles peamiselt ema. «Isa ei lubanud emal tööle minna, ja nagunii oli kodus palju tegemist. Emale kodusistumine küll alati ei meeldinud, kuid ta ohverdas ennast. Elas isale ja lastele, sest teisiti polnudki võimalik. Ja jumal tänatud, et see nii oli.» Isa oli pereliikmete vastu range ja nõudlik. Tema sõna maksis. «Talle ei olnud võimalikki vastu vaielda,» ütleb Karin. «Söök pidi kolm korda päevas laual olema ja lõuna ikka kolmekäiguline. Ta armastas hästi süüa,» sõnab Ines soojalt. Õhtul kaeti isale laud tuppa teleri ette. Et loomeinimesest isa mitte häirida, üritasid lapsed alati aimata, mis tujus ta parajasti on. Aga isegi siis, kui lapsed üleannetusi tegid, ei karistanud isa neid kunagi. «Meile aitas tema pilgust.» Kui Ines terve klassiga keskkooliajal poppi tegi, manas isa küll kurja näo ette, aga muigas samas vaevumärgatavalt. «Eks ta isegi oli kooli ajal üht koma teist teinud,» sõnab Karin. «Eriti usin õppija ta gümnaasiumis polnud. Ei olnud aegagi – ta hakkas õhtuti teenistuseks akordioni mängima ning – nagu me kuulnud oleme – jäi viimases pingis istudes tunni ajal vahel tukkumagi...» «Isa lõi laule hommikul kella viieni ja magas pärastlõunal kella ühe-kaheni. Igatahes kui koolist tulime, oli ta juba ärganud,» muigab Karin. Kui meloodia valmis sai, mängis ta selle klaveril või lindilt lastele ette ning küsis nende arvamust. «Ta oli oma töö suhtes äärmiselt kriitiline – polnud iialgi rahul sellega, mis välja kukkus. Aga noh, vaevalt ta meie ütluse peale midagi ümber tegi. Olime ju lapsed,» kahtleb Karin. Põhiliselt pidas Oit siiski nõu väga paljudele oma lauludele sõnad kirjutanud Heldur Karmoga. «Viimistles pidevalt, üritas saada maksimumi ja nõudis seda alati meiltki. Ja meile enamasti ta laulud meeldisid – isa ju halba muusikat ei kirjutanudki!» Muusika ümber keerles jutt ka Oidi perel väga tihti külas käinud näitlejate, lauljate ja heliloojatega. «Enamikus ikkagi kõik need, kes isa laule laulsid. Kuslap ja Loop ja Joala...» räägib Ines. «Ervin Abel ja Sulev Nõmmik,» täiendab Karin. Viimastega lävis Oit eriti tihedalt sest ajast, mil pidi lavastuma tema muusikaline lavateos «Imeilus Galatea». See aga keelati pärast peaproovi ära – hargnes ju selle sündmustik taevas. «Imeilusa Galatea» saatus oli aga erandlik, sest Oidi looming oli tavaliselt kõrgelt hinnatud – ta pälvis hulga auhindu ning isegi teenelise helilooja aunimetuse. Sestap pidi ta tihti ka suurel laval telekaamerate ees erinevaid autasusid vastu võtma. Siis käitunud isa tütarde sõnul häbelikult, kuid südames kindlasti rõõmustas. Kui tihti oli Oit päevade viisi vait, siis peo ajal lubas ta endale väikese napsi. «Ja siis polnud meie meelest toredamat inimest terve maailma peal kui meie isa,» heldivad Karin ja Ines. «Muhe naeratus oli kogu aeg näol, pidurid kadusid ära...» Arne Oit suri 46aastasena. Mulda sängitati ta täpselt sünnipäeval. Karin usub, et kindlasti kurnas isa tervist öine elustiil, kuid varase surma põhjus peitus siiski hoopis muus. Oit teadis raskest haigusest – lümfoleukoosist – seitse aastat. «Ka meie saime sellest kohe ema käest teada,» meenutavad helilooja tütred. Haiguse kiuste töötas Oit isegi usinamalt kui varem. Ta oli küll vahel närviline ja pahur, kuid lähedased mõistsid seda. Ka Oidi looming muutus tõsisemaks. Karini ja Inese arvates sündisid just siis tema kõige paremad laulud. Viimaseks jäi keskhaiglas kirjutatud «Vaibumatu viis», mille Oit pühendas sel ajal surnud Georg Otsale. Sisuliselt jäi see luigelauluks ka talle endale. «Ääretult ilus laul,» kinnitavad tütred. «Seal on nii palju kurbust! Hüvastijätumeeleolud... Väga meloodiline... Ei tea, kellega peaks rääkima, et keegi selle linti laulaks?» Karin ja Ines arvavad, et isa loomingut võiksid esitada mitte estraadi-, vaid pigem ooperilauljad. Ines toob näiteks laulud «Unustuse jõel», «Vana meloodia», «Elavate laul» ning «Ja elab rõõm». ««Unustuste jõel» laulmisega pole ju keegi korralikult hakkama saanud. Lihtsalt hääl ei kanna välja,» põhjendab Ines. «Seevastu Kuslap esitas «Ja elab rõõmu» väga ilusasti.» «Tagantjärele mõeldes oli ta lausa kangelane, et suutis niimoodi elada, nagu poleks midagi juhtunud,» sõnab Karin. «Ostis isegi kaks aastat enne surma Ziguli. Ta armastas kihutada, et sel viisil haigust unustada.» Ohtu, et miilits Oiti kiiruseületamise eest oleks trahvinud – mees kihutas tihti 130–140 km/h – aga polnud, sest isegi seadusesilm austas heliloojat sedavõrd palju. Haiguse ajal ei piirdunud Oidi huvid vaid autosõiduga. Tütarde sõnul armastas ta ka väga ujuda ning veesuuskadega sõita. Korra kukkunud Oit Harku järvel suuskadega kihutades isegi ribi katki. Peale auto ostis Oit enne surma ka Nõva kanti rehielamu. «Kuigi teadis, et ise niikuinii seal elada ei saa. Aga et lastele ja perele jääks, selle nimel rabas viimse hingetõmbeni,» ohkab Ines sügavalt. Laste pered käivad seal praegugi suvitamas. «Panime isa mälestuseks sellele nimegi – Arne talu.» Ja Ines leidis Nõvalt endale koguni abikaasa. Keskhaiglas tehti raskelt haigele Oidile mitu vereülekannet. «Kogu aeg oli lootus, et isa paraneb. Tehnikateadlane Edgar Oit, tema vend elas ju Kanadas ning üritas pidevalt leida ravimeid, mis võiksid ta päästa. Vend viiski 1975. aasta suvel, mil isa jälle haiglas oli, tema haigusloo Kanadasse ja mingid rohud ta vist isegi leidis. Kuid need ei jõudnud õigeks ajaks kohale...» ütlevad Karin ja Ines vaikselt. /www.ohtuleht.ee/ *** Paraku Arne Oidi tütarde sõnul toimus isa mälestuskontserdil muusika vägistamine, üritust ennast peavad nad kuritegelikuks. Arne Oidi tütarde sõnul oli 3. detsembril Estonia kontserdisaalis toimunud mälestuskontsert šokk nii neile kui ka saalis istuvatele muusikutele. Kontserdil kõlasid Arne Oidi laulud uues džässilikumas kuues. Tütarde sõnul polnud lauludes Oidist midagi järele jäänud. Ka on nad nördinud, et nende käest enne kontserti nõu ei küsitud. Et midagi sellist tulevikus ei korduks, peavad Arne Oidi lapsed Neeme Oit, Karin Kivisild ja Ines Hinn ning viimase poeg Andre Hinn vajalikuks Arne Oidi laulude taolise esitamise keelata. “Sellist asja ei tohiks enam kunagi juhtuda, süda on praegugi haige,” ütles Ines Hinn. “Mitte kellelgi ei ole õigust teha uut Arne Oiti — heliloojal on õigus jääda iseendaks,” lausus Andre Hinn. Lapsed ei tea, kelle idee oli laule “Süüta küünal”, “Unustuse jõel” ja “Suveöö” laulma Hendrik Sal-Saller. “Suveöö” seadet nimetavad tütred kriminaalseks. Oidi loodud harmoonia oli nende sõnul tundmatuseni muudetud, sisu pea peale pööratud ning tulemus kõlas võikalt. Ka laulust “Unustuse jõel” oli tehtud inetu ja labane laul. “Seda oli väga kole kuulata. Muusik peaks taipama, et ta ei saa esitada selliseid laule, mida pole võimeline laulma,” sõnas Ines Hinn. “Väide, et seaded olid talumatult ekstreemsed, tuleneb tõsiasjast, et osa põlvkonnast, kes nende lauludega üles kasvanud või ennast estraaditaevasse kirjutanud on, ei suuda omaks võtta muutuva maailma uusi muusikalisi kihistusi ja esteetikat,” ütles ansamblijuht ja lauluseadete autor Jürmo Eespere. “Väidetava kunstilörtsimise juurde ei ole mõtet detailsemalt minna — inimestega, kelle jaoks aeg peatus aastal 1975, on raske väidelda.” Kultuuriministeeriumi levitalituse osakonna juhataja Kärt Nemvaltsi sõnul kuulub teoste avalik esitamine autoriõiguse alla. Autor või tema õigusjärgne pärija võib keelata teose esitamise, töötlemise või arranžeerimise erinevatel viisidel. /publik.delfi.ee/ *** Estraaditähestik: Arne Oit (ETV 1988). *** 1998 - Valter Ojakäär: Estraadiorkestriga oli vahel küll kaks korda päevas otsesaade, aga õhtud olid vabad ja sai pidada teist kohta restoranis. Üks kullassepast viiuldaja Hoffart ajas "Du Nordi" kamba kokku. Arne mängis seal akordioni. Tema vend Edgar oli olnud hea mängija, kuulsin teda Landessender Revalis. Aga tema oli ära läinud, hiljem elas Kanadas. Edgari pill jäi maha, Arne hakkas siis seda mängima. Ta oli täitsa algaja iseõppija. Mängisime koos paar nädalat... 1947. sügisel organiseeris Erich Kõlar seksteti "Rütmikud": Kõlar — trummid, Vallo Järvi — kitarr, mina — saksofon, Podelski — klaver. Sinna tulid Oit akordioniga ja Naissoo bassiga. Mängisime kolm korda nädalas Sakala tänaval Töötava Rahva Kultuurihoones. Enne tantsu olid laupäeval-pühapäeval kontserdid, kus esinesid Georg Ots, Veera Nelus jt head solistid. Tegime mitu lindistust vana raadiomaja keldris. Toonmeistrid Ernst Veber ja Asta Raamat (Kuivjõgi) olid dzhässihuvilised, nemad aitasid innuga. Üheainsa mikrofoniga mängisime linti. Igavene häda oli. Järvi oli kitarriga esiplaanil, trummid ja klaver kostavad ikka, aga bassi ei saanud kuidagi kätte. Veber pani siis Naissoo laua peale püsti, et paremini kostaks. Mängisime peast, see oli meile kõigile hea improvisatsioonikool. Hiljem Asta leidis need lindid kuskilt prügikastist üles, need on praegugi arhiivis. Kvaliteet on muidugi vilets — tehniliselt. Aga kui kuulata, siis Järvi oli ikka Euroopa tasemel kitarrist tol ajal. Kõige nõrgem oma pillil oli Arne. Aga me tegime "Rütmikutega" väljasõite ka, ja Tartus "Sinimandria" laval Oit korraga plahvatas ja hakkas nii mängima, nagu ta hiljem mängis. Enne ta oli kogu aeg hädas ja pidi kõvasti õppima. Aga siis korraga hakkas tal tulema, ta hakkas vabalt improviseerima. Nähtavasti mingi barjäär oli ületatud. Minu meelest oli ta sel ajal kõige parem improviseeriv akordionist, ta oli lausa briljant. Kahjuks need lindid, mis me "Rütmikutega" tegime, olid enne seda plahvatust. "Rütmikud" pidid laiali minema 1949. aasta kevadel, kui algas üleliiduline dzhässivastane kampaania ning saksofon kuulutati kodanlikuks pilliks ja vaenuliku ideoloogia kandjaks. Dzäss läks "põranda alla". Aga hiljem ta mängis ju Laansoo ansamblis, ja Laansoo poleks nõrka akordionisti pidanud. Nende ansambliga on linte palju... Hiljem Arne alatasa helistas oma laulude asjus ka vahel mulle ja aasis: "Mul on idee, ma mängin sulle ette, kuula - kas siin on mõni tuttav koht. Selle laulu kohta öeldi, et on "Quando, quando" moodi!" Ma ütlesin: "Kulla mees, sa ära pane seda üldse tähele! Nii palju laule on üksteise moodi, ja kui nad on läbi löönud, ei ole midagi katki!" Ja kohusetunde kohta... See oli 1975. aasta suvel. Me olime mõlemad Filharmoonia kunstinõukogu liikmed. Ta helistab mulle hommikul: "Sa tuled autoga linna, tule minu juurest läbi, võta mind peale." Ta elas ju kiviviske kaugusel filast. Ega ma ei küsinud, aga aimasin, et tal oli juba raske liikuda. Aga ta käis veel koosolekutel, ei loobunud, ei andnud alla. Ta ei teadnud kaua, mis haigus tal on. Arst oli talle öelnud, et on üks rohi, mida meil ei toodeta, aga vend võiks teile Kanadast saata. Annan teile ümbriku (teil pole vaja seda lahti teha), sees on retsept, vend saadab teile selle rohu. Naissoo oli olnud juures, kui Oit tegi selle ümbriku lahti, ja seal oli kirjutatud, et leukeemia nii- ja niisuguses staadiumis. Oit vaatas Naissoole otsa ja ütles: "Ah siis niisugune haigus on minul..." Oleks olnud neid rohtusid, mis nüüd, oleks ta saanud päästa, tal kulges protsess aeglaselt. Siis oli see ravimatu. Ta teadis seda viis aastat. Aga ta ei rääkinud kunagi sellest. Ma usun, et ta oli pereringis täpselt sama nagu sõprade hulgas. Mõni hakkab hirmsasti jooma või kogu maailma oma õnnetuses süüdistama. Aga ta oli vapper inimene, tegi hirmsasti tööd. See oli tema lohutus. Mul oli alati väga hea meel, et ta sai kõigil võistlustel preemiaid — see oli nagu mingi tasu selle eest, millest ta ilma jääma pidi... Keegi ei saa teada, millest me suure ande lahkumisel ilma jääme. Tuleb rõõmu tunda sellest, mida nad suutsid anda, mis jääb. "Las elab rõõm" oli ka üks viimaste aastate laule... /www.temuki.ee/arhiiv/ Arne Oidi osa kerges muusikas on võimatu ülehinnata. Oit ja tema looming on just see mõõt, mille järgi saab hinnata seda, mis on olnud ning on meie kerges muusikas. Heliloojat meenutavad muusikud ja tütar ning sekka kõlavad tema laulud. Režissöör Maire Radsin. *** “Arne Oidi viisiloomisanne oli eriline. Üksi ta meloodia pole konstrueeritud ega sulepeast välja imetud. Oidi laulud on haruldaselt meloodilised, kirjutatud südamest südamesse, nende kullaproov on väga kõrge. Inimesena oli Oit vaikse loomuga, väikse jutuga, väga südamlik ja hea huumorimeelega.” /Eri Klas/ *** Unustuse jõel - Kord sinu suust tahaks kuulda ma, kas päikese kätte sa said või seda õnne, mis lootsid, näed unepeeglist nüüd vaid? Kord sinu suust tahaks kuulda ma, kas kaasa mu peekrist veel jood või on lõpp me armastuse lool? REFR.: Ka unustuse jõel on kallas kahel pool, ka unustuse jõel võib seisatuda vool. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob ja sind mu juurde jälle toob. --- Kord sinu suust tahaks kuulda ma, kas möödunu silmi veel seob, püüda kas püüdmatut nüüdki ihkavad vargsi su peod? Kord sinu suust tahaks kuulda ma, kas päevadeks ööd kevad koob või on lõpp me armastuse lool? /H.Karmo/ *** Suveöö - On palju luuletustes öid, neis iga hetk on nagu surematu leid. Need ööd on avasilmi unistatud ööd, kus tuhas sädelevad kuldsed söed. Need ööd on alati kui peod, kus leegiks kuumenevad igatsuste eod. On palju luuletustes helisevaid öid - miks elus harva kohtab neid. Refr. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai. See suveöö ei loodud luulelennust vaid. Siis sulle näis, et lausa lõputa on see. Kuid mulle lühikeseks jäi me helgeim suveöö On palju luuletustes öid, mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid. Me nagu karnevali pääsmeid hoiaks käes, kuid ikka keelatud on sinna pääs. Need ööd on eksideski head, neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist peab. On palju luuletustes igavesi öid, miks elus harva kohtab neid. Refr. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai. See suveöö ei loodud luulelennust vaid. Siis sulle näis, et lausa lõputa on see. Kuid mulle lühikeseks jäi me helgeim suveöö. /H.Karmo/


Info uuendatud: 5.6.2014

© Eesti Ansamblite Andmebaas