| Teos |
Kirjastus
|
| Player Piano
(1952) |
Flamingo |
Vonneguti esimene
romaan. Tegevus toimub nüüdseks vist juba
tänases päevas.
Masinate
kasutuselevõtt on loonud olukorra, kus
tööpuudus on nii totaalne , et sõduri või
tänavapühkija ametikohast parema saamiseks, on
valik 160 p. IQ-d ja 4 doktorikraadi. Sotsiaalsed
pinged on sellise asjade settinguga nagu maast
võtta.
Juba
oma esikteoses võib Vonneguti ära tunda, siiski
midagi erilist käesolevat raamat ei kujuta.
Ehkki ma tavaliselt eriti ei erutu asjaolust, kas
mingis raamatus kirjeldatav on põhimõtteliselt
võimalik või mitte, häirisid hüpoteetilistel
üheksakümnendail arvutitega
suhtlemiseks kasutatavad perfokaardid ja
igasuguse (nüüdsel ajal suurema osa
töökohtadest pakkuva) teenindussektori
väljasuretamine oluliselt. |
| The Sirens Of
Titan (1959) |
Coronet |
Väliselt on
''Titaani sireenid'' pesuehtne 30-ndate space
opera, vähemalt sellisena ma neid ette kujutan.
Science on ebaoluline, naiivne, ärritav
(Schliemanni hingamine ..aarghh).
Peategelasteks on kaks meest. Malachi Constant,
kel esialgu sujub kõik veatult, satub ühtäkki
Winston Niles Rumfoordi alatute manipulatsioonide
ohvriks ning teeb läbi absurdsete juhtumiste
rada, sattudes ühelt planeedilt teisele.
Rumfoord, kes ühes oma koeraga muuseas viibib
enamjaolt mingis välja vormis, peab end vist
jumalaks ja on kas impotent või täielik
pervert. Tema motiivide jälile ma ausalt öeldes
ei jõudnudki. Raamat on tulevärgiliselt kirev
sündmustest, käsitletud teemadest ja lõpeb
karmi puändiga - ilmselt on ka Douglas Adams
seda lugenud.
Ise lugesin seda tükki esimest korda 1994. a.
suvel, vene keeles. Inglise keeles tundub raamat
igast küljest etem, aga kesise hinde paneks
rõõmuga ja kättemaksuhimuliselt. Minu meelest
on romaan nilbe. |
| Mother Night
(1961) |
? |
Romaan II
maailmasõja paiku Saksamaal elavast
ameeriklasest, kellele vahetult enne sõja
puhkemist Ameerika luure teeb koostööpakkumise.
Mehe ülesandeks oleks astuda Saksa
propagandamasina teenistusse, kuid tema poolt
eetrisse paisatavad propagandaüllitised
sisaldaksid endas kodeeritud äärmiselt suure
tähtsusega luureinformatsiooni. Ja nii see
juhtubki.
Sõja-aastate
vältel manab Howard W. Campbell Jr. (esineb
muuseas kõrvaltegelasena ka romaanis
Slaughterhouse-Five) üle Atlandi Ameerikasse
transleeritavais raadiosaadetes juute, punaseid
ja mustlasi. Sõda läbi, pole teda enam aga
kellelegi vaja. USA avalikult tema teeneid ei
tunnista, samas sõjakurjategijana teda maha ka
ei lasta - mehele antakse võltsdokumendid ja
paigutatakse elama mingisse väikelinna ja
olekski nagu kõik unustatud. Aastad
mööduvad. Kuni ühel päeval avastavad ta
praktiliselt korraga KGB, Ameerika neonatsid,
juudid ja antifashistid. Võite ette kujutada,
mis edasi saab.
Teose
läbivaks teemaks on arutlus, kas mees saatis oma
tegevusega korda rohkem head või halba. Ilmselt
üks Vonneguti paremaid raamatuid, samas ka tema
esimene mitteulmeromaan. |
| Cat's Cradle
(1963) |
Penguin |
Üks nendest
Vonneguti raamatutest, mis ulmekirjanduse
riiulile enam-vähem mahub. Sarnaselt Stephen
Kingi ''The Standi'' või John Wyndhami
''Trifiidide päevaga'' kirjeldatakse käesolevas
katastroofi, milles maailm sellisel kujul nagu
meie teda
tunneme, oma lõpu leiab. Pimedaksjäämise või
epideemia asemel on siin tegijaks müstiline
jää-9 - vesi, mille külmumistemperatuur on
kusagil 30 plusskraadi juures ja mis tavalisse
vette sattudes selle tahkestab.
Sarnaselt teiste katastroof-hoiatusromaanidega on
surmatoov aines inimeste endi kontrolli alt
pääsenud kätetöö. Kui enamik
katastroofromaane algavad katastroofiga ja
käsitlevad seda, kuidas inimesed pärast toime
tulevad, siis siin vastupidiselt,
romaan lõpeb katastroofiga ja raamat käsitleb
eellugu. Suures osas on katastroofi eelaimusega
loodud miljöö taustaks religiooni ja teaduse
vastandamisele. Romaanis nimelt väidetakse, et
teadusega mis rajaneb absoluutsele tõele ja
pretendeerib inimkonna hüvangu tooja tiitlile,
tehakse tegelikult rohkem kahju, kui seda
eladeski suudaksid lamedatel valedel rajanevad
religioonid. Ehk peegeldub siin pettumus
teadus-tehnilises revolutsioonis. Täiesti
omaette klassist on aga Vonneguti poolt leiutatud
pseudoreligioon Bokononism. |
| God Bless You,
Mr. Rosewater (1965) |
Panther |
Romaani
kangelaseks on II maailmasõjas eksikombel lapse
maha lasknud Eliot Rosewater, kes tsiviilelus on
meeletult rikas ning käsutab omanimelist fondi,
kuid kel
läbielatu tõttu üldiselt pööningul kõik
korras pole. Nii vähemalt arvab tema isa kui
Rosewater ebanormaalselt käitub ning fondi
vahenditega lohakalt ümber käib ning keegi
Norman Mushari nimeline algaja jurist hakkab
punuma avantüüri, mille läbi Eliot
vastutusvõimetuks tunnistataks, fondi esimeheks
mingi kaugem sugulane kinnitataks ja Normanilegi
midagi pudeneks.
Ka selles satiirilises peaasjalikult raha ja
inimeste suhet vaagivas romaanis ei saa läbi
kultuskirjaniku Kilgore Trout'ita, kes Eliotile
on midagi iidolisarnast Elioti isale aga
vahendiks, millega pojale aru pähe panna. Igal
juhul, va saadan Vonnegut on jälle midagi
sellist valmis kirjutanud, millel ulmega midagi
pistmist pole. Heh. |
| Slaughterhouse 5
(1969) |
Dell |
| Kui Cat's
Cradle tõstis Vonneguti tundmata kirjanike
hulgast tunnustatute hulka, siis 'Tapamaja korpus
5' (sellise nime all on ta Valda Raua heas
tõlkes ka maakeelsena 1971. aastal ilmunud) tegi
ta maailmakuulsaks. Vonneguti ajendas romaani
kirjutama Dresdeni pommitamine (mille
tunnistajaks ta Ameerika reamehena sakslaste
vangina oli) liitlaste poolt II maailmasõja
lõpupäevil, mis muutis varemeteks õitsva linna
ja mille otstarbekus iseenesest oli ülimalt
kaheldav. Peategelane Billy Pilgrim on kaotanud
seose jooksva ajaga ning hüppab ühest oma
elumomendist suvaliselt teise. Nii käiakse
raamatu jooksul üsna suvalises järjekorras
läbi ta elu, sünnimomendistsurmani.
Hämmastavalt originaalne ja meisterlik teos.
Raamatu ilmumine langes kokku Vietnami sõja
lõppfaasiga ning see on üks põhjuseid, miks
raamat nii kuulus on. Kuid isegi kui lahutada
raamat ja ta maine, saab väga hea
kirjandusteose. |
| Breakfast Of
Champions |
Granada |
Käesolevat
romaani seob ulmega ainult vahest ulmekirjanikust
peategelane ja viimase "kirjutatud"
raamatute sünopsised, mida siin-seal tekstist
leiab. Raamat ise räägib
kahest võrdlemisi erinevast isikust -
ülalmainitud vaesuses virelevast ulmekirjanikust
ning luksuses suplevast ning samaaegselt
identiteedikriisi siplevast autokaupmehest. Teose
kulminatsiooniks on nende kahe tegelase üsna
drastiliste tagajärgedega kohtumine. Vahepeal
suudab autor anda omakäeliste kritseldustega
illustreeritud üsna ülevaatliku pildi
Ameerikast, peab tunnistama ka, et sellel teosel
minu arusaam kaasaja üliriigist ja tema
kodanikestpikka aega baseerus.
''Tshempionide
eine'' on niisiis teine ja seni paraku viimane ka
eesti keeles olemas olev Vonneguti romaan.
Võrratu, Võrratu. Ja see on ka raamat, kust
kuulsin esimest korda hamburgeritest. |
| Slapstick |
Dell |
Koomiline
raamat, mis Vonneguti loomingust ilmselt kõige
rohkem sarjata saanud. Lugu kirjeldab omapärase
lapsepõlvega hilisema AÜH presidendi elu.
Presidendina on ta
kõige suuremaks saavutuseks nn. laiendatud
perekondade loomine. Igale inimesele antakse
juhuslikkuse põhimõttel teine eesnimi,
kusjuures ühesugused nimed saanud inimesed
kuuluvad automaatselt ühte perekonda. Kõik see
on vältimaks olukordi, kus inimesed täiesti
üksi, sugulasteta ja meeleheitel. Raamat on
tegelikult päris jabur, aga mulle ta
miskipärast meeldis. Kindlasti ei tasuks sellega
alustada tutvumist Vonnegutiga, kuid kui tutvus
kirjanikuga tehtud ja janu absurdi järele pole
kustunud, siis miks mitte? |
| Jailbird |
BDD |
| Deadeye Dick |
BDD |
| Bluebeard |
Grafton |
| |
| Hocus Pocus |
Vintage |
| |
| Palm Sunday |
Granada |
| |
| Welcome To The
Monkey House |
BDD |
| Väike
ülevaade Vonneguti slick-ajakirjades ilmunud
juttudest. Peamiselt mainstream ehkki vähemalt 2
(''Harrison Bergeron'' ja ''EPICAC'') on tugeva
ulmelise kallakuga. Viimane oli minu
keskkooliajal lühendatuna saadaval inglise keele
õpikus. Üldiselt täiesti loetav kogumik.
Parimaks jutuks pean lugu pealkirjaga ''All the
King''s Horses''. Kogu põhjal on vändatud ka
telesari. |
| Wampeters,
Foma and Granfalloons |
Dell |
| Fates
Worse Than Death |
Vintage |
| Galapagos
(1985) |
Grafton |
Loo võtmeks on darvinism.
Vonnegutile ei maksa midagi projitseerida 1000000
aasta kaugust tulevikku, mil inimene on asunud
elama vette, sööb kala ning on vabanenud
"ebaloomulikult suurtest ajudest", mis
on kõigi kaasaegsete hädade allikaks. Uus
inimene saab alguse aastal 1986, kui Galapagose
saartele satuvad sõja eest pakku kruiisilaeva
"kapten", lesest kooliõpetaja, rase
jaapanlanna, pime tüdruk ja
neli pisikest inimsööjahõimu naissoost
esindajat. Muu inimkond sureb. Lugu on nähtud
saarte kohal hõljuva Kilgore Trouti poja Leon
Trouti silmade läbi. Romaan kutsub esile
mõningase ebalustunde. Lähimad sugulased autori
enda loomingust on kindlasti ''The Sirens of
Titan'' ja ''Cat's Cradle'' Kirjaniku vana nipp
alustada romaani ülevaatega sellest, mis lõpus
saab ja korrata seda teksti sees veel mitu korda
üle on ka siin rakendust leidnud. Kirjutatud on
vaat et pareminigi kui mõned Vonneguti varasemad
raamatud, kuid ideid on märksa-märksa vähem ja
kirjaniku must huumor ei ole seekord ka kõige
paremini märki tabav. Jääme arvamuse juurde,
et hilisest Vonnegutist parim on puhas mainstream
''Hocus Pocus''. |
| Timequake
(veel pole) |
1997 |
|
...oli teatud aja jooksul
lemmikkirjanikuks. Algas see vist kuidagi nii, et mingil
klassiekskursioonil oli ühel klassivennal kaasas
Vonneguti 'Tshempionide eine', mida siis temaga ühes
toas viibinud kordamööda sirvisid. Peamiselt
joonistuste ja pildikommentaaride pärast. Need olid
talumatult naljakad. Kolm aastat hiljem, keskkooli
viimases klassis, sai raamat uuesti kätte võetud, läbi
loetud ja ei tundunudki ta enam nii naljakas. Pigem
tõsine, isegi nukker. Peale ülejäänud eesti keeles
ilmunud 'Tapamaja korpus 5' ja 'Õnne sünnipäevaks,
Wanda June' (näidend) lugemist omandaski Kurt Vonnegut
pikaks ajaks mu lemmikkirjaniku tiitli. Ilmselt oli ta
irooniline, kohati küüniline ja samas osavõtlik
lähenemine maailma asjadele see, mis meeldis. Lisaks
tõlgetele (mis on tasemel) olen üsna suure osa ta
loomingust läbi lugenud ka originaalkeeles.
Millegipärast pidasin vajalikuks eksponeerida oma
Vonneguti-raamatukogu ingliskeelset osa ka siin. Nagu
poosetamise mõttes või nii.