Nonii, ring on täis saanud! Kunagi hallill ajal, 1990/91. aastal lugesin ma miskit venekeelset põrandaalust tõlget Sterlingu jutust "Swarm"... tõlge oli kehv ja erilist muljet ei jätnud... siis sirvisin Sterlingu teist romaani originaalis, ka see ei jätnud ülierilist muljet (mida sekundaarne kirjandus kogu aeg BS-i puhul toonitas) nüüd siis sattus kätte kogumik terve "Shaper/Mechanist" sarjaga ning asjad asetusid oma õigetele kohtadele. Minu cyberpunki lugemus enne seda raamatut oli suht napp: kunagi ammu "Neuromancer", hiljem Aleksandr Tjurin ja Michael Swanwick. Kui vaadata tekstide ilmumisaastaid, siis on näha, et millisse mõnusa professionaalsusega köeti lugeja kõigepealt ülesse ning lajatati siis romaaniga. Hea kogu, head lood, hea sari... lihtsalt lugeda ja nautida ning siis taas üle lugeda.

Kogumiku kõvim lugu on vaieldamatult "Sülem"... See on nii kõva lugu, et hoia ja keela! Siis tuleb tükk tühja maad ning üsna ühes tropis "Roosämblik", "Skismaatriks" ja "20 meeldetuletust". "Tsikaadikuninganna" ning "Uppunud aiad" olid liiga loogikavabad või lihtsakoelised, et minu käest head hinnet pälvida.

Algul mõtlesin tuututada ka kogu selle tulevikuühiskonna kallal - et arenenud majandussuhted eeldavad siiski seadust ja korda ja võimuaparaati, kes neid kehtestab - aga jätan siiski tuututamata. Lõppude lõpuks kehtib ju tsoonis ka ju mingi isepüsiv kord ja hoolimata aegajatistest vägivallapuhangutest kehtib üsna stabiilselt. Muidugi on seal oma osa ka valvuritel, aga Sterling ka ju kirjeldab meile tegelikult Investorite Rahu...

Raamatu kui toote kohta aga tahaks küll nii mõnegi kõva sõna öelda. Millist aatomijõudu peaks küll rakendama, et mõned inimesed lõpuks aru saaksid, et igaüks, kes photoshopis hiirega tekstikasti venitada oskab, ei tee veel viisakat kaanekujundust?? No ei tee, mitte ei tee. Nuta või naera, ei tee. Enne hakkab Tallinna Loomaaia isaelevant Carl kuldmunele. Praegusel juhul pole näiteks pealkirja paigutuse või shrifti kohta midagi öelda juba sellepärast, et see ei paista üleüldse pealkirjana. Veidike kaugemalt vaadates paistab lihtsalt, et raamatukaas on selle koha pealt MÄÄRDUNUD...

Tõlke ja toimetamisega on nagu on. Üldiselt on kaunis hästi. Ometi ei kõlba, kui CCCP "rahvuseks" tõlgitakse. Hoolimata sellest, et originaalis ilmselt oli nation. Sir ei ole "Härra", kui sõjaväes alam ülemale niimoodi ütleb. Ja tegelikult ka muudes seostes mitte. Kui juba Roosämbliku nimi ära tõlgiti, oleks võinud Jade Prime`i ka ära tõlkida.

2.01.2009: Jah, võimalik, et kodanikud ei teadnud halligi sellest, mis CCCP oli. See tuli mulle endale ka pähe. Aga see on siiski väga vaieldav, kuna inglise keele tavakasutuses öeldakse ka praegu nation nii CCCP-i kui Venemaa kohta. Samuti pole loogiline oletada, et "Schismatrixi" tegelased vaikimisi riike rahvusteks loevad. Pigem vastupidi, võiks arvata, et rahvus on nende jaoks arusaamatu konstruktisoon.

Sir ei tähendanud kindlasti keskaja inglise tiitlit, aga ikkagi pole korrektne seda "härraks" tõlkida. "Härra" on pigem Mister või äärmisel juhul Gentleman. Sir kasutatakse juhul, kui pöördutakse endast ülema või lugupidamistväärivama isiku poole (kõrgem ohvitser, muidu ülemus, professor, äiakandidaat vms). "Härra" öeldakse eesti keeles praktiliselt igaühele. Kaitseväes kasutatakse koos auastmega, mis rõhutab seda, et "härral" puudub iseseisvana aupaklikkus. "Härra" oli aupaklik pöördumine nii umbes sadakond aastat tagasi (hea küll, võib-olla veidi vähem), kui suurem osa rahvast loeti matsideks, mitte härradeks.

Kristjanile --

Iriseda võib, aga palun õigete asjade üle! Need tegelased pidasid CCCP-d rahvuseks samamoodi, nagu süntesaator oli iidne Jaapani muusikariist; nii et suuna oma kriitika raamatu tegelaste harimatusele! Ja "sir" ei ole seal tekstis ka mitte kuidagi vana Inglise aadlitiitel, no ei ole...

romaan oli õnnetus, (mõned) jutud olid päris head, nii see keskmine hinne siis tuligi. mulle meeldis see, et autor polnud oma maailma mööda galaktikat laiali hajutanud, vaid jätnud päikesesüsteemi kemplema. miskipärast oletaks, et see kodu lähedal tiirutamise periood jääb ka tegelikult pikemaks, kui optimistid arvavad. 40 aastat tagasi käidi kuu peal, eks ole.

aga näiteks siuke "selgitav" lõik: Even the Ring Council was appalled by Dembowska`s emergent technology of flesh. In the hands of the Zen Serotonists, the Ring Council struggled for stability; as a result, it was falling behind. The cutting edge of genetics technology had been seized by the wild-eyed black surgeons of the cometaries and the Uranian rings, mushrooming post human clades like the Metropolarity, the Blood Bathers, and the Endosymbiotics. They had discarded humanity like a caul. Disintegrating microfactions surrounded the Schismatrix like a haze of superheated plasma. jääb mumeelest sisutuks mistahes keeles. ja väga suures osas autor toimunut just nii edasi annabki.

Kahtlemata on kirjaniku poolt loodud fantastiline universum imetlusväärne ning seal seiklevate kangelaste toimetamised (enamasti) kaasakiskuvad. Paraku ei peitu kirka fasaadi taga muud — "Skismaatriks +" on valdavas enamuses õõnsalt sisutühi.

Eelkõige tekkis selline emotsioon romaani lugedes. See-eest mõned lühijutud üllatasid meeldivalt. Juba ainuüksi "Sülem" on lugu, mille pärast tasub seda raamatut raamaturiiulis omada. Ka "Roosämblik" oli ühe hingetõmbega läbi loetav, kuidgi kõvasti kesisem. Ning "Süvaaiad" sellest veel nõksu kehvem, aga siiski kogumiku positiivsel poolel.

Absoluutselt mõistetamatuks jäi mulle aga see, mida autor tahtis öelda lugudega "Tsikaadikuninganna" ja "Kakskümmend meeldetuletust". Nende juttude lugemisele kulutatud aeg oleks võinud küll olemata olla...

Lõpetuseks siiski tänusõnad romaani tõlkijatele ja kirjastajatele Eesti ulmemaastiku rikastamise eest. Pole tähtis, kas "Skismaatriks +" on hea või halb, tähtis on Bruce Sterlingu loomingu tutvustamine.