Täiesti arusaamatu lugu! :-S

Sisu on selline, et miski tegelane, kes suudab tajuda kaaskodanike tundeid ja mõtteid, astub kosmoselinnas süstikult maha, jalutab "räpaseid" kaaskodanikke vältides ja samme loendades läbi koridoride ning jõuab lõpuks õnnelikult oma korterisse viskab siruli ja naudib õiglase und.

Et siis mida?! :-O Võimalik, et lool on mingi eriti deep point, sest lugu ilmus eelmise aasta "Nature"-s. Aga tunnistan ausalt, mina selle loo iva küll ei adunud.

Hindeks "üks" ja kaasa selline emotsioon, et kardan nüüd natuke aega "Algernoni" lugeda. Päriselt. ;-(

Mina sain aru, et see jutt oli pandud Algernoni, et teda võrreldaks eesti ulmekirjanduse tasemega. Et eesti ulmekirjandus ennast väga nukralt ei tunneks, siis ma panen sellele jutule punkti võrra enam kui eelarvustaja. Aga sotti ei saanud sellest laastust minagi. Kaasinimeste emotsioonide tundjatest on ka palju paremaid jutte kirjutatud.