1. Mida kirjutad, mis on ilmumas?

Hetkel ei kirjuta peale harvade arvustuste midagi. Ilmumas peaks olema mõni üksik originaaljutt ja paar tõlget lähinaabrite keeltesse.

2. Kas oled usin lugeja, millist kirjandust eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad (ulme)autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Lugejana eelistan midagi Pelevini stiilis, kuid üldiselt loen erinevaid autoreid (Burgess, Marquez, Jerofejev jt). Viimasel ajal olen vähe saanud lugeda, välja arvatud arvustamise eesmärgil. Ulmekirjanikest on minu algusaega kõige enam mõjutanud Stephen King, praegu pole teda enam suutnud kätte võtta. Klassikalist ulmet loen vähe.

3. Kui kursis oled teiste kodumais(t)e ulmeautori(te) loominguga? Kelle tekstid lähevad kõige rohkem korda?

Minu arvamus eesti ulme suhtes on oluliselt tõusnud pärast Vangoneni lugemist. Teda tooksin küll eeskujuks noortele algajatele ja soovitaks ka muidu hea lugemisvarana. Hargla on vaieldamatu liider muidugi, paraku pole ma tema pikemat loomingut lugeda jõudnud, aga kunagi peaks päevakorda kindlasti võtma. Igal juhul Hargla motot, kirjutada, kirjutada ja kirjutada, soovitaks omalt poolt veidi kriitiliselt võtta - sellest võib kasu lõigata professionaal, algajal grafomaanil võib seda järgides olulisi probleeme tekkida.

4. Mis ajendas sind üldse kirjutama ja mis sunnib seda tegevust jätkama? Valgustad ehk pisut seda, kuidas Matt Barker kirjutab?

Kirjutama hakkasin ilmselt mingist sisemisest tungist, nagu enamus kirjutajaid ikka. Tundus, et tegemist pole üldse üle mõistuse raske äriga (praegu see enam nii ei paista). Jätkama sunnib vajadus end kirjanduse kaudu välja elada.

Barker kirjutab umbes samamoodi nagu Hargla (vt vastav intervjuu): hulk aega kulub meeleolu leidmisele (mis on tähtsaim), vajalik on rahulik keskkond, omaette olemini, suitsu kulub pakkide viisi, vahest läheb lisaks mõni naps (teinekord võtab see küll uniseks ja siis on kõik untsus). Idee kujundamisele, keskkonna ja tegelaste detailsele loomisele läheb enne alustamist muidugi ropult aega, pimesi olen harva alustanud (omal ajal küll). Barker ei kuulu kindlasti nende kirjutajate hulka, kes kirjutavad, kirjutavad ja kirjutavad. Ilma meeleoluta pole sellel suurt mõtet.   

5. Kas tahad et sind seostataks teiste Eesti ulmekirjanike (mida käesolev intervjuugi paratamatult teeb), tavakirjanduse noorema põlve autoritega või eelistad, et sind teistest täiesti eraldi käsitletaks? Kas seostamine mingi kindla žanri/grupi kirjanikega pigem segab või aitab kirjanikku tema töös?

Mul on täiesti kama sellest, kuhu keegi mind liigitab.. Tänapäeval on see siiski paratamatu, et igaüks kuulub kuhugi rühma ja oma kindlat sihtgruppi. Inimesel on alati kergem analüüsida olukorda ja võtta seisukohta millegi suhtes, kui kõik on kindlatesse lahtritesse laiali pandud.

Usun, et lahterdamine segab neid kirjanikke, kes üritavad oma lahtrist välja murda ning aitab neid, kes on rahul oma lahtriga ja keda lugeja sellisena aktsepteerib.

Minul ei ole ka "vedanud" selles mõttes - mitte ükski rühm pole mind omaks tunnistanud. Ma usun, et rohkem häiriks selline "vaakumisolek" professionaali (kirjanduslikku igapäevaleivateenijat), mind aga, kes ma tegelen selle äriga rohkem oma lõbuks, need asjaolud suurt ei häiri. Seni kuni avaldatakse, olen olemas. 

6. Kas tunned huvi, mida lugejad sinu loomingust arvavad? Kas oled teadlik ulmelugejate arvamusi koondava BAASi eksisteerimisest? Kuivõrd oluline ja adekvaatne lugejalt (sel või teisel moel) saadav tagasiside sinu meelest on? Mida arvad oma teostele paberväljaannetes ("EPL", "Postimees", "Sirp", Looming") osaks saanud kirjanduskriitilisest hinnangust? Kui palju läheb sulle korda negatiivne kriitika?

Kriitika läheb alati korda, võimalusel tutvun alati teiste arvamusega. Ühest küljest, et teada, mida tasuks muuta, teisest küljest aga, et näha, mis tundeid olen suutnud kelleski tekitada. Selles mõttes negatiivne kriitika ei häiri, küll aga häirib kriitika, kus on rutiinselt ja tuimalt nokitud mingite mehaaniliste detailide kallal.

BAASi külastan üpris sageli ning sealse kriitikaga olen hästi kursis. Ennast morjendada oma mitteulmelikkuse pihta käivatest süüdistustest ei lase. Kas kriitika BAASis on adekvaatne? Aga loomulikult! Miks ta ei peaks? Lugeja vahetu arvamus ongi kõige adekvaatsem, isegi kui ta on tiba ühekülge, ulme nurga alt asja vaatlev.

Mis puutub kirjanduskriitilisse hinnangusse, siis pärast "Sarah' jalgu" ootasin laiahaardelisemat vastuvõttu, tõtt-öelda, kuid kuna arvustused on enamjaolt olnud positiivsed - noh, minul pole kellelegi midagi etteheita ega kelleltki midagi nõuda. peaasi, et asjad on ilmunud ja neid on niigi palju tähele pandud. Kui, siis nii palju, et Leo Luksi arvustus "Leegitseva täiskuu" kohta jättis mulle kõige asjalikuma (mitterutiinse) mulje.

7. Oled kirjaniku kohta üsna noor (23 või 24?), samas avaldanud juba neli raamatut ja pälvinud nendega juhtivate kirjanduskriitikute pea üksmeelse tunnustuse, millest viimasega ei saa kiidelda sisuliselt ükski teine eesti ulmeautor. Mida arvad selle põhjuseks olevat ja mida on selle järel Eesti mastaabis ühel autoril veel saavutada?

Olen 24 (s 25.02.1979). Oma pseudoedu ma ei hindaks üle, mind ei ole liiga hästi vastu võetud. Ka jätab enda arvates oma raamatute kvaliteet (eriti kaks esimest) tõsiselt soovida. Eks inimesed on meeleolukad, täna läheb üks autor peale, homme teine, uute nimede vastu on aga huvi alati suur (kas sünnib uus tammsaare või siis king või veel keegi teine?), iga kirjandusisa tahaks uue leiu oma nimele patenteerida. Aga mastaabi osas - nii rämedaid maailmavallutusplaane ma pole kunagi haudunud, et kui kunagi on Eesti vallutatud, siis lähme edasi, võtame Euroopa, Ameerika ja lõunapooluse! Võib kogu elu Eestis kirjutada, peaasi et hästi. Kordan veel, ma ei teeni sellega leiba, et peaksin nagu suurkorporatsioon järjest laiendama turgu.

8. Laias laastus võib Matt Barkeri loomingu jagada kahte perioodi - kogumik "Sarah' jalad" (1999) ja "Haripunkt" (2000) on veel väljendusvahendeid katsetava ja sõnumit otsiva inimese poolt kirjutatud. "Leegitsev täiskuu" (2001) ja "Waanenburgi tapatalgud" (2002) on juba kirjanduslikult küpsed ja ideestikult väljakujunenud tekstid. Tõenäoliselt ei toimunud see kvalitatiivne hüpe üleöö nagu võiks teoste trükkijõudmise aegadest järeldada. Missugune on olnud kirjanikuks kujunemise protsess ja millised on tekstide kirjutamise daatumid?

Esimesed kaks on suuremalt jaolt keskkooli ajal kirjutatud, sealt ka vaieldamatu ebaküpsus nii kirjanduslikult kui ka emotsionaalselt. "Täiskuu" ja "Waanenburg" on ülikooliaegsed. Kirjanikuks kujunemise protsess? Ega midagi ekstraordinaarset ei olegi, elanud oma elu, kasvanud, midagi kõrvale pannud, kirjutanud. Mehhaaniline kirjutamisoskus on tulnud paraku küll ainult kirjutamise enda käigus.   

9. Enamikul lugejail on ilmselt üsna raske samastuda sinu teoste erilist sümpaatiat mitte äratavate kangelastega. Kas need tegelased peegeldavad sinu isiklikke tõekspidamisi ja ellusuhtumist, on tegu mingi põneva intellektuaalse konstruktsiooniga või on kujutatu inimese tegelik loomus, mida suurem osa inimesi lihtsalt eelistab läbi roosade prillide vaadata?

Noh, seda on mul endalgi raske öelda, kes need tegelased siis on. Osalt olen ma kindlasti võtnud tegelasteks elu pahupoole esindajad (haiguslikus mõttes kindlasti), samastanud endaga, pannud stress-olukordadesse ning viinud siis kohati šaržiliku äärmuslikkuseni. Eks ta selline vaimne demagoogia osati ole, intellektuaalne konstruktsioon. Kuigi inimloomuse tundmine ja selle äärmustega kokkupuutumine on mu erialane kohustus.

10. Matt Barkeri teoste peategelastele on iseloomulik jooksvas hetkes elamine. Oma tegevuse tagajärjed neid ei huvita ja tagantjärgi nad midagi eriti ei vaagi ega põe. Erinevad nad mitte niivõrd oma loomuse kui neile antud mängumaa poolest. "Haripunkti" Gil on suletud territooriumil ja on (osalt sellest, osalt oma vanusest tulenevalt) rohkem vaatleja kui tegutseja. "Leegitseva täiskuu" Ralf Hromov on ontlike inimeste maailmaga seotud oma töökohustuste kaudu (niivõrd, kuivõrd ta neid täidab) ja tema tegevus puudutab üksikuid inimesi. Ronald Waanenburgist saab riigipöörde juhtfiguur ja tema korraldatud tapatalgutes hukkub juba tuhandeid. Hea tahtmise korral võiks seda tegelaste jada vaadelda kui loogilisi etappe üheainsa inimese väljakujunemises. Paraku tundub, et Ronald Waanenburgi "saavutustest" ei ole enam võimalik kuhugi edasi minna. Kas on ja kui, siis mis suunas?

See on päris huvitav teema mõtiskluseks. Ma pole ise oma peategelaste käekäiku niimoodi "kõrgemalt" vaadanudki. Kuhu edasi? Kindlasti saab minna tagasi algusesse. Kui aga järgida sinu mõttekäiku... noh, hirmsamaks kui Waanenburg minna saab, aga pole kirjanduslikult vist enam soovitav. Inimlikumaks äkki? Aga võib muidugi jäädagi sellele tasemele, võtta endale kolekirjanduslikus nišis mugav koht sisse ja jäädagi veriseid stseene ja perverssusi vorpima. Senised 4 raamatut on küllalt erinevad olnud - kui juhtub edaspidigi vajadust teema või stiili muutuste järele olema, siis võtan uue otsa ette, kui ei, jätkan mingis endises stiilis.

11. Sinu üks esimesi tekste avaldati "Marduses". Selle järel oled lühemate lugude avaldamiskohana eelistanud "Mardusele"  "Sõnumilehte", "Vikerkaart", ja "Loomingut". Kas arvad, et ulmefännide enda lugejaks püüdmine oleks lootusetu ettevõtmine või on ulmeväljaannete (kasvõi "Algernoni" kordustrükkide rubriik) eiramisel mingid muud põhjused?

Noh, "Algernon" ei ole mulle kunagi pakkunud võimalust midagi vanadest asjadest avaldada, ise pole kah pakkuma hakanud - kaante vahel tundub avaldatu kuidagi kaalukam. Selles osas olen küll vanamoodsa mõtlemisega. "Loomingus" ja "Vikerkaares" olid trükiruumiga paremad lood kui "Marduses", kindlasti oli üheks teguriks honorar. Lisaks oli tol ajal ulme suhteliselt sipupükstes, need kes kirjutasid, ei jätnud mulle suurt muljet, ja - ütleme ausalt - ma ei tahtnud nendega ühes trükipoognas olla (kuigi ma isegi polnud palju parem). Tollest ajast on asjad eesti ulmes oluliselt paremuse poole läinud...

Ulmefännide püüdmist iseseisva eesmärgina pole ma kunagi endale seadnud, mitte mingi põhimõtte pärast, vaid nagu öeldud - pole ma kunagi arvestanud mingi kindla sihtgrupiga. Mida vähem kaanoneid järgima peab, seda vabam on kirjutada.

12. Ehkki su looming ei mahu väga hästi ulmezhanri piiridesse, ekspluateerid innukalt zhanri temaatikat. Veiko Belials iseloomustab näiteks romaani "Leegitsev täiskuu" nii - "kogu klassikalise õuduskirjanduse raskekahurvägi on valimatult üksteise otsa kuhjatud: Kingi "Misery" stiilis algus, libahundi kalduvustega peategelane ja tema nõiaverd pruut, kes magatab lohet, manatarga moodi erak, doktor Frankensteini kalduvustega doktor jne". Jätkuvalt tunneb mitmed science fictioni tüüpvõtted ära ka sinu seni viimasest romaanist. Samas on tihtipuhku üsna raske vahet teha, mis kirjeldatust on reaalsus, mis peategelase haige aju sünnitis. Mis tingib ulmeliste momentide kasutamise, mida need autorile võimaldavad (võrreldes kõige hallutsinatsioonidega seletamisega)?

Enamjaolt vastus peitubki ilmselt selles n.-ö. "haige aju sünnitises". Ulme peaks hõlmama ju kõike seda (vähemalt), millel meie reaalsusega suurt pistmist ei ole, ja kes ütleb, et needsamad libahundid pole iidsete ebausklike inimeste "haige aju sünnitis"? See on muidugi teema omaette, paranormaalsete nähtuste seletajate kapsapõld - mis on olemas ja mida tegelikult ei ole. Suures osas olen ma lähtunudki  patoloogilisest ajutegevusest. "Täiskuus" juhtusin ma erandina tunnistama ka paranormaalse tegelikku olemasolu, rohkem sümbolismi seisukohalt, kuigi ka selles romaanis jääb vägagi lahtiseks peategelaste vaimne intaktsus.

Mis puutub SFi elementidesse "Waanenburgi tapatalgutes", siis osati on ka siin tegemist sümbolismiga (ajusiirdamised, ajupotentsiaalide ühtlustamine), kuigi element on tõesti ulmepärane. Teisest küljest aga on päris huvitav mängida tänapäeva teadusliku potentsiaaliga, millest vaid väike osa tulevikus realiseerub - see on küll puhas SF lähenemine asjale, millel on aga oma osa Waanenburgi elukäigus. Eks ju?

13. Veel üks asi, mis Matt Barkeri tekstide juures silma torkab, on naturalism kõiksuguste füüsiliste vigastuste kirjeldamisel ning teravdatud tähelepanu tervisehäirete suhtes (pidevalt kellelgi pea hirmsasti valutab ja keegi oksendab). Kas see on professionaalne kretinism, mis sedakaudu välja murrab ja kuipalju mõjutab seda mida kirja paned sinu meediku elukutse?

Meditsiin on paraku minu maailm ja teatud sümptomatoloogiat olen tõesti toonud kirjandusse, kuna noh, need on asjad, mida mina panen tähele (igal haigusel on ju teatud areng, kindlate sümptomitega - ja peavalu on väga sage ja oluline näht närvihaiguste juures). Professionaalset kretinismi on Barkeri kirjutistes küll omajagu, iga karakteri olulise osana on kaardistatud ka tema meditsiiniline taust (põevad nad ju erinevaid "kuplialuseid" haigusi, saavad tappa, sooritavad suitsiide jne).

14. Matt Barkeri raamatud torkavad poeletil silma iseäranis tuima kaanekujunduse poolest. Kas see on taotluslik, pole paremaks vahendeid või ei pea sa raamatu välimust oluliseks - tekst peab enda eest kõnelema ise ja teose turundus on kirjastajate väljamõeldis, millest autor võib end distantseerida?

Kirjastajatel on tõesti vaba voli olnud teha välimuse ja müüginumbritega, mida paremaks arvavad, kuigi teisest küljest - tagasihoidlikku (tumedates värvides, erandiks "Waanenburg") kujundust olen ma tõesti seniajani palunud omal initsiatiivil.

15. Mida pead kirjanikuna enda nõrkadeks külgedeks ja mis kukub sul enda arvates hästi välja?

Raske küsimus. Nõrgad küljed on kindlasti teemast kõrvale kaldumine, meditsiinilise tausta ülepaisutamine, sageli seosetu tegevustik, üldjuhul ka läbiva süžee ebakonkreetsus ja kohati liiga ausalt kirjutamine (paljud karakterid on tõepoolest autoriga vägagi samastatavad, nii iseloomu kui ka käekäigu poolest). Teemavalikuid ma ei saa ebaõnnestunuteks pidada (nt Waanenburgi poliitika), isegi kui see paljudele ei meeldi - kui ma midagi kirjutama olen hakanud, siis tähendab on sellel minu jaoks ka mõtet.

Tugevaid külgi nimetagu mõni objektiivsem inimene, arvustaja või parem veel neutraalne lugeja.

16. Millised on Matt Barkeri loomingulised tulevikuplaanid?

Hetkel ei ole midagi konkreetset. Midagi ähmast kummitab uue romaani koha pealt, aga liiga kaugel veel, et asja kallale asuda. Ka tuleks enne paar asjalikku (kasvõi tehniliselt) lühijuttu kokku panna, et roostes masinavärk jälle käima tõmmata (praktika oli viimati peaaegu aasta tagasi). Ennekõike aga tuleb oma leivateenimise karjäär korralikult käiku lükata, milleks kuluvad kindlasti veel päris mitmed kuud lähitulevikust - siis vaatab, võtab aja maha, tossab natuke, arutleb. Nii et lähiaasta jooksul pole Barkerilt peale rutiinsete arvustuste midagi suurt loota, kunagi hiljem aga kindlasti.