1. Mida kirjutad, mis on ilmumas?

Hetkel ei ole ilmumas suurt midagi, alles ju ilmus nii jutu- kui luulekogu (pluss veel Veršinini tõlge). Nii et oli hea aasta. Nojah, tegelikult ilmus äsja ka selline üllitis nagu „Luua Metsanduskooli artiklid ja uurimused II“ (maht 106 lk), mille puhul ma olin nii koostaja kui toimetaja. Hetkel kirjutan õpetajakoolituse lõputööd ja seda intervjuud.

2. Belials kui luule-, laste- ja ulmekirjanik. Milline neist kolmest tegevusliinist on sulle kõige hingelähedasem ja mis on enda hinnangul paremini välja kukkunud?

Eks kõige paremini ole vist ikka see pannkoogielukas ("Ossum-Possum, pannkoogielukas", Avita 2000) välja tulnud. Ka selle kirjutamine oli suisa lust – ise jooksis paberile. Samas ei saa ma ulmest ei üle ega ümber. Luule... noh see on rohkem selline sõnadega mängimine, uute teemade ja vormidega katsetamine. Igal juhul ei ole see minu jaoks hetkel eesmärk omaette, kuigi ma arvan, et viie luulekogu peale koguneb ka üht-teist, mis põhk pole.

3. Kas oled usin lugeja, millist kirjandust eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Viimasel ajal pole enam nii palju aega lugeda, kui tahaks, kuid kibe lugeja olen olnud küll. Suur osa eestikeelset ulmet on loetud (välja arvatud võib-olla viimasel ajal – kõike osta ei jõua ja maaraamatukogudest ei saa kõike kätte). Omal ajal sai kõvasti ka vene keeles loetud. Praegugi ootab Perumovi sõrmuse-triloogia originaalis suvevaheaega. Noh, nooremast peast sai ka krimkasid neelatud: Conan Doyle, Christie, Stout, Gardner, Chestertoni paater Browni lood, karm koolkond – Chandler, Hammett, Chase. Ja ajaloolisi romaane (Sienkiewicz näiteks).

Olulised autorid ulmes? Tjah, raske on mingit nimekirja koostada – liiga pikk saaks. Strugatskid, Bradbury, Sheckley, Asimov, Clarke, Anderson, Moorcock, Zelazny... uuematest Simmonsi "Hyperion". Ahjaa – Grin (kuivõrd teda nüüd ulmeautoriks lugeda, aga...). Olulistest raamatutest saadab mind vist elu lõpuni karupoeg Puhh. Lastekad on üldse mu lemmikud: Lindgreni lood ja kindlasti muumitroll. Dumas' musketärid, Švejk, Jerome'i "Kolm meest paadis" , Bulgakovi "Meister ja Margarita", erinevatel eluetappidel erinevad autorid ja raamatud. On üks raamat, mis andis sellise vapustava elamuse, et ma pole senini julgenud seda üle lugeda, kartes lummust rikkuda – see oli Pierre Boulle'i "Sild üle Kwai jõe". Mittemidagiütleva väljanägemise ja pealkirjaga raamat, mille kunagi poisikesena raamatukogust leidsin. Laenutasin selle ainult põhjusel, et sama autor oli kirjutanud ka "Ahvide planeedi".

Teadlik lugemine on olnud seotud mõne kindla jutu kirjutamisega – näiteks Malcolm McCoy jaoks lugesin läbi hulga Shakespeare'i, materjali Egiptuse ja Nepaali kohta ning arheoloogia-alaseid artikleid – kõik objektid, mida Christopher külastab (välja arvatud Tarkuse Saalid, mis paljudele legendidele alust andnud), on reaalselt olemas ja kirjutamise ajal lugude järjekorras ka värskelt avastatud. Reaalne isik on ka Lumbini arengutrusti arheoloog Babu Krishna Rijal, kes figureerib loos "Katkenud lüli".

Ka näiteks Cassili esimeses loos kasutatud vanapärane eesti keel on autentne – selline nägi eesti kirjakeel veidi üle saja aasta tagasi tõepoolest välja, selle vahega muidugi, et siis kasutati veel vana tähestikku.

4. Millis(t)e kodumais(t)e ulmeautori(te) looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest?

Minu arust on väljavaated päris head – Indrek Harglat ongi ju minu teada juba tõlgitud nii vene kui prantsuse keelde. Ilmselt ongi just temal praegu kõige suurem potentsiaal – temaatika ja taustad on piisavalt tuntud nii Grpowski kui ka alternatiivajalooliste lugude puhul.

Nii et Hargla ongi üks neist, kelle looming kõige rohkem korda läheb. Karen Orlau vahest ka, kuigi ta kirjutab kahjuks harva ja tase kipub kõikuma. Matt Barker mulle ei istu, tunnistan ausalt. Ja ega André Trinitygi mu eriline lemmik ole. Märt Lauri "In memoriam..." oli juba päris hea, kui seda viimast lõiku lõpus poleks olnud, kuid tema „Patukahetsuse lävi“ oli täielik häving, kuigi kirjutada oskab ta päris ladusalt. Siim Veskimees... jah, nüüd olen ma raskustes. On ja ei ole ka. "Operatsioon "Ogaline Päike"" oli juba suhtkoht arvestatav asi, kuid paljude tema lugude puhul jääb midagi tabamatut mind häirima. Veikko Vangoneni tihtipeale raskepärane stiil teeb lugemisest naudingu asemel töö.

Pikisilmi ootan aega, millal Kristjan Sander kirjutab midagi SUURT. Eeldust nagu oleks. "Veel pole õhtu" oli stiililt igati hää, kuid sisu, sisu... Kui Kristjanil õnnestuks mõnele loole ka korralikult kandev süžee välja mõelda, siis võiks Stalkeri-pretendentide nimekirjas kohe kindel kandidaat juures olla.

Cathleen Q. Brooklandi "Tuulekallim“ jättis mulje, et tegu on katkendiga millestki suuremast. Ootan romaani!!! Antud loo alusel võib küll loota, et siis oleks ka meil oma eepiline naisulme (a la Le Guin, Tepper ja McCaffrey) olemas.

Üks autor, kes rohkem võiks kirjutada, on Abel Cain. Ootan huviga tema romaani, mille kallal ta töötab.

Craig Wolf on viimasel ajal vait olnud, nagu ka Lew R. Berg. Bergi lugemine on kindla peale minek – nii stiil, temaatika kui tase on välja kujunenud ja erilisi üllatusi ei tule (kui, siis tavaliselt halvemuse poole). Bergiga üsna sarnane autor on minu jaoks Tiit Tarlap (andku Tarlapi fännid mulle andeks, et ma nad ühte patta panen – teen seda antoloogia juttude põhjal), vahe on minu jaoks selles, et Tarlap kirjutab lihtsalt paremini.

Ja hoolimata sellest, mida teised arvavad, olen veendunud, et Eiv Elooni "Kaksikliik" on üks paremaid (ja ausamaid) asju, mis eesti ulmest ilmavalgust näinud.

5. Mis ajendas sind üldse kirjutama ja mis sunnib seda tegevust jätkama? Valgustad ehk pisut seda, kuidas Veiko Belials kirjutab?

Tõsisemalt hakkasin ulmejuttude kirjutamisele mõtlema pärast seda, kui Mario Kivistik 1993 aasta esimeses "Marduses" mu "Nöörid" ära avaldas (nii et väike loominguline juubel – sel aastal täitus 10 aastat minu tegevusest ulmepõllul. Tänusõnad Mariole!).

Mis sunnib jätkama? Stalker on ju veel saamata! :-) Noh, kui tõsisemalt rääkida, siis eks ma vist olen seda usku, et mu lood on niipalju väärt küll, et neid lugejatele ilmutada. Ja paganama hea tunne on uut raamatut käes hoida. On öeldud, et inimene, kes pole edev, näitlejaks ei saa. Kirjanikega on vist samuti. Nii et eks siin ole omajagu seda edevuse momenti ka.

Kunagi ma küsisin Mariolt ühel lugejatega kohtumisel, kus me temaga koos käisime (aeg: Raamatu-aasta, koht: Kolga mõis), et mis ajendab teda "Mardusega" jändama, see ei saa ju olla kasumlik projekt. Ja ta vastas väga ausalt: "Ilmselt on see vajadus olla eesti ulmes tegija, mitte lihtsalt kõrvalt kiibitseja." Ma usun, et see põhjus liigutab meist päris paljusid. Miks Raul Sulbi oma maitset teistele eksponeerib ja teinekord küllalt küsitava koosseisuga kogumikke kokku paneb? (Muide, hää et paneb, muidu poleks ju sedagi). Miks autorid kirjutavad, koostajad koostavad, toimetajad toimetavad? Missioon? Edevus? Tahtmine olla Tegija? Ilmselt natuke igast...

Kuidas kirjutan... Sellist tohutut süsteemset tööd, nagu Indrek Hargla lugude tagant teinekord välja paistab, ei tee. Ei ela ka loosungi „Ei päevagi reata!“ järgi. Kui tuleb, siis tuleb. Kui ei, siis ei. Öösiti üleval ei istu (laisk, nagu ma olen). Muusikat olen kirjutamise ajal küll kuulanud – Metallicat näiteks. Ashinari kirjutamise ajal kuulasin ohjeldamatult Manowari (kõrvaklappidega ja volüüm põhjas, nii et korralikult läbi raputaks). Ja "Kolmanda Udu" ajal Rammsteini. Eeltöö tegemine oleneb jutust (ja teinekord korjan üht-teist niisama, igaks juhukski kõrvale – mine tea, millal vaja võib minna).

6. Milliseid oma (ulme)tekste pead kõige õnnestunumaiks?

Õnnestumised ulme poole pealt – "Hällilaul", "Kunagi. Kuskil. Eikuskil", "Ingel", "Topisetegija", "Pika tee algus" – kui mõningaid üles lugeda. Cassil, mõned Malcolm McCoy-d. Ja ma loodan, et nii mõnedki õnnestumised on veel ees.

7. Oled ajakirjanduse veergudel teinud ära palju ulmekirjanduse populariseerimisel.Miks sa ei ole mitmete teiste Eesti ulmekirjanike kombel liitunud BAASi arvustajaskonnaga?

Sel ajal, kui ma ajakirjanduses arvustusi avaldasin, leidsin, et ei oleks päris korrektne ajalehest läbi käinud teksti BAAS-i üles panna. Samas – ainult hindega piirduda pole ka soliidne. Ja sama raamatu kohta uus arvustus kirjutada, mis oleks teistsugune, kui juba ilmunud – veelgi keerukam. Nii jäi see lihtsalt tegemata. Nüüd aga – ajanappus. Ka ajalehtede-ajakirjade jaoks pole enam aega ja energiat kirjutada ja siis veel otsida, et kes avaldaks.

8. Kas tunned huvi, mida lugejad sinu loomingust arvavad ja pead sellist tagasisidet oluliseks? Kuivõrd adekvaatne selline tagasiside sinu meelest on? Kuivõrd palju läheb korda (negatiivne) kriitika?

Kui ütleksin, et ei huvita, siis valetaksin. Selleks ju kirjutataksegi, et neid lugusid loetaks. Loomulikult tunnen huvi ja katsun BAAS-iga pidevalt kursis olla. Positiivseid vastukajasid on meeldiv lugeda, kuid ega negatiivsed mind kah väga põdema pane. Inimesed on erinevad ja ei saagi tahta, et kõik kõigile meeldiks. Nii et võtan rahulikult. Kui on mõni asjalik märkus, katsun kõrva taha panna.

9. Sinu ja Marek Simpsoni "Existerion" on tõenäoliselt Eesti vihatuim ulmeraamat. Tagasivaates - kuidas ise teost hindad ja miks kõik läks nii nagu läks?

Noh, mis tehtud, see tehtud. Pead liiva alla ei peida – autoril peab olema piisavalt julgust tunnistada, et jah, minu tehtud. Ja kõigest hoolimata, ega väga ei häbene ka. Ise ju kirjutasin – kui oleksin häbenenud, siis poleks olnud mõtet avaldadagi. Üldiselt on nii, et kui teos leiab mõnegi lugeja, kellel seda vaja on, on ta oma ülesande täitnud (ma ei pea siinkohal silmas mitte seda saladuslikku Eilishit, kelle halleluujatavat arvustust BAAS-is ma ise paroodiaks kipun pidama). Paar tuttavat, kelle silmaringi ja mõttemaailma ma hindan, ning kes ka ulmega üldiselt päris hästi kursis on, suhtusid asjasse vägagi positiivselt.

Muidugi oleks saanud ka paremini, aga siis oleks see ilmselt olnud hoopis üks teine raamat. Kuigi jah, nende Suurte Tähtedega oleks vist võinud kokkuhoidlikum olla küll.

Ja kuigi meil polnud kavas kirjutada kõigi aegade halvimat eesti ulmekat, äkki näiteks 50 aasta pärast on tegu kultusteosega, nagu Ed Woodi filmidega läks :-) (Muide, nii Apollo kui Raamatukoi leheküljel leiab "Existerioni" kohal märkuse "Toode läbi müüdud", ka poodides pole enam näha olnud, nii et mine sa tea... :-)

10. Kuidas hindad ulmekirjanike avaldamisvõimalusi Eestis ja retseptsiooni akadeemilises kirjanduskriitikas? Kas olud on sinu tegevuses midagi pärssinud?

Avaldamisvõimalused on head (kui juba "Existerion" trükki sai... :-)). Ei, tundub küll, et probleeme ei tohiks praegu olla, vähemalt raamatutega mitte. Iseasi – juttudega. Kuigi "Mardus" on endiselt olemas ja nagu "Sädelevad uksed" näitas, hakatakse eestlasi ka kogumikesse võtma. Kriitika on ka lahkemaks läinud, vähemasti äramainimist leiavad kodumaised ulmekad ikka, paremad saavad ka päris põhjalikult läbi hekseldatud. Ainus häda, mis kipub olema, on see, et kriitikud ei oska ulmele õieti kuskilt otsast läheneda. Ei leita nagu õiget pidepunkti ja kuna ei olda ulmega kursis, tuleb võrrelda millegagi, mis on tuttav, aga millega tegelikult võrrelda ei saa. Õnneks arvustavad ka ulmekirjutajad ise, samuti näiteks Jan Kaus läheneb kõigele kirjutatule ausalt ja ühe mõõdupuuga. Ja Karl Martin Sinijärv võiks rohkem arvata, tal on nime ja ega ta ka ulmes võhik ole. (Karla, muide, levitab juba aastaid seisukohta, et eesti ulme on märksa ärksam ja elavam kui muu kirjandus, mistõttu võib hoopis viimane end äkki tõrjutuna leida. Igati sümpaatne suhtumine mu meelest).

Mis minusse puutub, siis kuidagi pärsituna pole ma end küll tundnud – Ashinari kroonikate avaldamine sattus just aega, kus võimalused hakkasid tekkima ja praegu oleks ilmselt võimalik valida vähemalt 3-4 kirjastuse vahel.

11. Sinu loomingust moodustavad rõhuva enamuse väga lühikesed jutud. Mis on selle tinginud? (sinu romaan "Ashinari kroonikad" sai üsna hea vastuvõtu ja kas poleks olnud loogiline jätkatagi romaanide kirjutamist?). Kas sa ei karda, et pikaajaline laastudele orienteerumine on jätnud jälje su stiilile, mis teataval määral takistab enda täielikku avamist pikemates vormides?

Teatud määral mõjutas loomulikult "Marduse" omaaegne formaat, mis soosis lühijutte. Teisalt selline formaat mulle sobiski. Nii et öelda, nagu oleks juttude pikkus mu stiili mõjutanud, ei oleks päris korrektne. Pigem vastupidi – lühidus ongi paljuski minu stiil. Pealegi – pole ju mõtet lugu, mis olemuselt ja puändilt on lühijutt, vägisi romaaniks venitada (aga seda tehakse!). Ma ei planeeri kunagi ette, et see lugu tuleb nüüd 3 lk pikk ja selle kirjutan jälle 40-leheküljelise. Tuleb niipalju kui tuleb, niipalju kui loo olemuse jaoks vaja.

Teistpidi – Ashinar oli esimene romaanikogemus ja üsna kurnav (kirjutasin seda ju ikkagi kokku 6 aastat!). Nii et ilmselt ehmatas esiotsa ära ja võtsin taastumisaega.

12. Paljudes sinu tekstides on äratuntavad otsesed eeskujud (mõnedel juhtudel on inspiratsiooniallikad ka pühenduses ära märgitud). Nende tekstide lugejale paistab nii, et Veiko Belials on midagi lugenud ja inspiratsiooni saanuna asjast oma (enamasti lihtsustatud) versiooni kirjutanud. Kas usud, et kirjanduslikust korduvkasutusest võib sündida uus kvaliteet või pole sul lihtsalt oma ideid?

Paljude asjade puhul on häda selles, et nad lõppevad teisiti, kui ma lugedes arvasin (nii juhtus näiteks Marek Simpsoni lugudega "Õigus tappa" ja "Koletis"). Ja nii tuligi neist oma versioonid kirjutada. Midagi sarnast juhtus ka Matt Barkeri "Pansionaadi asukatega", millele ma viitan oma "Teraapias". Käisin Barkeri esikkogu "Sarah' jalad" esitlusel Tartu Kirjanike majas, kus esines Vaino Vahing ja rääkis Barkeri lugudest psühhiaatri seisukohalt. Ja ta oskas sellest jutust rääkides jätta mulje, nagu lõpeks ta just nii nagu minu "Teraapias" kirjas. Kodus kogumikku lugedes oli muidugi pettumus suur, kui selgus, et lõpp on hoopis teistsugune ja hoopiski mitte nii mõjuv, kui variant, kus poisid oleksid hakanud vanureid ämblikele söötma, selle asemel, et ise lollakal kombel ära söödud saada. Noh ja jäigi see lõpp kummitama, kuni ma ta lõpuks ära kirjutasin.

Tunne, et Belials on midagi lugenud ja kasutab seda nüüd ära, võib tihti ka petlik olla, sest erinevalt paljudest suure lugemusega fännidest ei valda Belials inglise keelt ja seetõttu jääb suur osa ulmekirjandusest koos ideedega talle lihtsalt kättesaamatuks. Pealegi – ideed on õhus. Seda olen ma ennegi kogenud, et kirjutad midagi ära, ja siis avastad, et keegi kuskil millalgi on midagi samalaadset juba teinud. Üks kunagine laast, "Jõuluõudus" oli vist selle nimi, sai kunagi kaela süüdistused, et Poe olla midagi samalaadset teinud. Võimalik. Kuid selle konkreetse jubina kirjutasin ma ühe tõestisündinud loo põhjal, lisades lihtsalt veidi seletamatut-müstilist vinti juurde (ja seda Poe juttu pole ma ise vist senini lugenud).

Teistpidi ei saa salata, et mõni lugu või maailm meeldib sedavõrd, et lükkab ka endal mõtte liikuma (Indrek Hargla Fabulus näiteks). Ka Cassili lugude puhul ei püüdnud ma üle võtta mitte Howardi ja Lovecrafti ideid, vaid pigem nende teostest õhkuvat õhustikku, tunnet.

Ja seda, et oma ideid üldse ei ole, ei saa vist ka pahatahtlikumgi ulmefänn väita.

13. Mida kajastab kogumikus "Helesiniste Liivade laul" ilmunud vanemate lugude valik - autori, toimetaja või tagasisidena saadud lugejate hinnangut?

Tahtmata toimetaja rolli kuidagi pisendada, tuleb siiski ausalt tunnistada, et kogumiku koostasin ise, toimetaja osaks jäi peamiselt juttude järjekord (mõningaste eranditega) ja järelsõna. Valikul lähtusin enda arvamusest, kuid arvestasin üsna palju ka BAAS-i hinnangutega. Näiteks laast "Sfinks", mida ma ise siiamaani millekski eriti õnnestunuks ei pea, läks sisse ainult selle tõttu, et BAAS-is valdavalt viisi kogunud ja ka "Algernonis" vaid ülivõrdeid saanud. (Mainit fakt näitab järjekordselt kui erinevad võivad olla maitsed ja kui petlik autori sisetunne. "Sfinks" kuulub koos "Nööridega" ühede mu esimeste katsetuste hulka ja "Algernoni" sai ta antud pikkade siseheitluste järel vaid seetõttu, et hetkel midagi muud ei olnud.)

Kogumiku koostamise üks põhimõte oli, et annaks ülevaate – mis tähendab, et valikus on esindatud nii SF, fantasy, õudus, kui ka slipstream; nii pikemad lood kui ülilühilaastud.

14. Paranda kui eksin, "Kolmas udu" ei mõju niivõrd iseseisva tekstina kui teatud paroodiliste elementidega austusavaldusena kodumaisele ulmele. Kas see oli taotluslik? Jutu käigus saame lugeda lõike ulmekirjanikust peategelase suleharjutustest, millest üks pärineb "Lunastajast". Kas ka ülejäänud lõigud on juba ilmunud või ilmuvad kunagi iseseisvate tekstidena?

Ei, paroodiat ei teinud ma kohe kindlasti mitte. Algtõuke andis üks Karen Orlau ülilühilaast (lühem veel, kui minu lühilaastud), "Katkukuningas" oli vist selle nimi, ei mäletagi täpselt, kuidas see minu kätte sattus... Aga õhustikku oli seal küll ja rohkemgi veel (sealt ka see sügav kummardus Kareni suunas), ja kahju hakkas, et läheb niisama kaduma. Nii ma siis küsisingi, et kas ma võin seda kuidagi edasi arendada või kuskil kasutada, pakkusin Karenile isegi, et teeme koos midagi, aga see jäi soiku. Aga loa kasutada ma sain, ja sellest Kareni laastukesest said pärast veidi pikemaks kirjutamist "Kolmanda udu" udust kõnelevad vahelõigud. Ja Karen oli esimene, kes seda juttu luges, kritiseeris ja ümber lasi teha. Aitäh, Karen!

Peategelase nimi, millele Andri Riid BAAS-is vihjab, polnud küll taotluslik, kuid tõsi ta on, tekitab assotsiatsioone. Kahjatsen ja raputan tuhka pähe – peategelane hakkas mingil hetkel oma elu elama ja nii ta läks. Teadlikku paroodiaelementi ma juttu sisse kirjutada ei plaaninud.

Peategelase suleharjutused, millest katkendeid on toodud, on küll algusest lõpuni läbi mõeldud ja selles mõttes kirjutatavad, kuid ma kahtlen, kas ma need teoks teen. "Lunastaja" tundus sel hetkel olema tervik ja kirjutamist väärt; hjuugide käes vangis olev John Hammer haakub aga Ganymedese-sarjaga, mille eest on mind ka piisavalt näägutatud (katkendis mainitud Pandora Instituudi asemel oli esialgu Ganymedese Instituut). Kuigi, kunagi, kui aega on, tulen ma selle juurde võibolla tõesti tagasi ja kirjutan tsükli lõpuni.

15. Mis on sinu meelest tinginud algupärase ulmekirjanduse õitselepuhkemise viimastel aastatel? Võrdle pisut ulme kirjutamist ja keskkonda 90ndate alguses kui ise alustasid ja tänasel päeval.

Ühest küljest avaldamisvõimalused ja seltsielu – "Algernon", "Mardus", BAAS, Estconid, kokkusaamised Tartus ja Tallinnas. Teisest küljest järjepidev promotöö (artiklid ajakirjanduses, Stalkerite kajastamine, jne), mis on toonud avaldamisvõimalusi raamatukirjastustes ja mõjutanud kriitikute suhtumist ulmesse. Ka romaanivõistlus on vist viimastel aastatel sattunud mõjutaja rolli, seda tänu Indrek Hargla kõrgetele kohtadele ja nende kajastamisele meedias.

Ulme ei ole enam mingite veidrike omavaheline ja veidi nurgatagune asi, ulme on muutunud tõsiseltvõetavaks kirjanduse osaks. Selles mõttes on praegu tunduvalt kergem alustada, kui ise vähegi tegija (ja kirjaoskaja) oled. Taust on palju soodsam. Samas – konkurents on ka sellevõrra kõvem.

16. Millised on Veiko Belialsi loomingulised tulevikuplaanid?

Tahaks jätkuvalt pildil olla. Selles mõttes oli päris liigutav lugeda Andri Riidi arvustust BAAS-is, kust selgus, et minu pikk vaikimine oli silma jäänud ja küsimusi tekitanud. Meeldiv tõdeda, et sind polegi veel maha kantud :-)

Kuna töö ei võimalda enam päris oma aja peremees olla, siis kirjutan ilmselt veidi vähem kui eelnevatel aastatel. Ometi on oma 6-7 jutu (ja loodetavasti mitte laastu) ideed sahtlis oma aega ootamas. Ka romaan, mis põhineb "Pika tee algusel" ja mida ma olen vist juba mitu Estconi järjest lubanud, tuleb selleks sügiseks lõpetada. Hetkel on olemas 130 lk. Ka üks lasteraamat on pooleli.

Samas on plaanidest rääkimine üsna tänamatu tegevus, sest nagu elu on näidanud, ei lähe kõik mitte nii, nagu tahaks ja tähtaegu tuleb aina edasi tõsta...

Igal juhul liigun, loon ja lehvitan rõemsasti edasi.