1. Mida toimetad, mis on ilmumas?

Hetkel tegelen uue ulmesarja käimalükkamisega. Sarja annab välja kirjastus, mis varem pole ulmet praktiliselt avaldanud, aga neil tekkis huvi – ja nõnda ma siis tegelengi. Hetkel on kindlad kaks esimest nimetust, mida ma siinkohal ei ütle. Põhjuseks see, et kohalikul kirjastusturul esineb ka magusamate palade ülelöömist suuremate kirjastuste poolt ja kuna mul lepinguid veel käes pole, siis olen sel teemal vait. Ütleks vaid nõndapalju, et magusad need palad on ja need kaks esimest raamatut pärinevad Eestis tuntud autoritelt ning ütleks ka seda, et sarjas hakkavad tulema nii SF, kui ka fantasy, horror ja alternatiivajaloolised tekstid.

2. Oled arvatavasti üks suurema lugemusega ulmefänne Eestis, millist kirjandust eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Miks ei peegeldu su tegelik lugemus BAASis adekvaatselt?

Kirjanduslike eelistuste kohta on väga raske midagi põhjalikku öelda. Püüan kõigega (mida oluliseks pean) kursis olla. Aga ma olen kõigest inimene ning ööpäevas on vaid 24 tundi. Lugemisvara valin mitme teguri koosmõjul. Üheks valiku kriteeriumiks on teose üldine olulisus, teisisõnu siis mõju ulmele, kriitikute arvamused ja auhinnad. Kindlasti mõjutab lugemist ka teksti kättesaadavus, aga viimasel ajal sellega suurt muret pole. Loomulikult võtan asju lugemisjärjekorda BAASi arvustuste põhjal. Väga oluline on ka juhuslikkuse moment, et lihtsalt mingil hetkel tekkib huvi mõne autori vastu. Püüan vältida ühe autori hulgi lugemist, aga töökohustuste tõttu tuleb seda ikka ja jälle teha. Minu lugemislaual on olulisel kohal kõik väikerahvaste kirjandus, sealt püüan läbi lugeda kõik ulme, mis vähegi arusaadavates keeltes kätte juhtub. Väikerahvaste all mõtlen siinkohal just ulme mõttes väiksust, st. kõike, mis jääb väljapoole inglise keelt.

Mida ma tegelikult eelistan, seda päris täpselt öelda ei oska. Loen kõiki ulme alaliike, kuigi viimasel ajal pakub ehk rohkem fantasy. Samas pole ma mingi tüüpiline fantasyfänn, pigem vastupidi, sest mitmed kanoonilised fantasytekstid jätavad mind üldiselt ükskõikseks. Ja kindlasti ei jää mul fantasy tõttu teised ulme alaliigid unarusse. Aga suurem rõhk on hetkel vist tõesti fantasyl.

Tegelikult peegeldub BAASis minu lugemus vägagi adekvaatselt. Niisama kaootiline, kui on minust tekkiv pilt BAASis, niisama kaootiline on ka mu lugemuses. Pealegi pole ma seadnud endale eesmärgiks, et ma peaks iga olulise ja rohkeltarvustatud kirjaniku puhul ka kindlasti sõna võtma. Ise pean märksa olulisemaks arvustada just rohkem neid asju, mis BAASis seni arvustuseta on jäänud. Eriline kirg on muidugi väikerahvaste ulme. Pean väikerahvaste ulme arvustamist ehk kõikse olulisemaks, mida mina BAASis teha saan. Minu lugemuse juures poleks mul mingi probleem olla enamike inglise keeles kirjutavate põhiautorite esiarvustaja. Aga pole lihtsalt sellist eesmärki endale seadnud. Kuna ma olen hea inimene, siis arvustan parema meelega mulle meeldinud tekste. Vaat selles suhtes võib tõesti mu arvustuste üldpilt pisut vildakas olla. Indrek Hargla ongi mulle ette heitnud, et mida ma Lew R. Bergi kirun, kui Bergi keskmine hinne on mul BAASis 4,00! On küll, aga ma lihtsalt pole viitsinud autori totramaid jutte arvustada, seda enam, et paljud neist on loetud ammu enne BAASi teket. Arvustan ma BAASis aga üldiselt vaid värskelt loetud asju.

3. Milliste kodumaiste ulmeautorite looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest ja kuidas iseloomustaksid senist arengut? Millest tunned kõige rohkem puudust eesti ulmes?

Eks ma püüa kohalikku ulmet lugeda nii palju, kui see lugemist kannatab. Lemmikud üldiselt vahetuvad ning keeruline on ka (parimal juhul) mõne raamatu jagu tekste avaldanud autorist midagi lõplikku arvata. Suurepäraseks näiteks oleks siin Veiko Belialsi looming, mida autori kolmas raamat omajagu ümber hindama pani.

Tegelikult saab lugemisväärsete autorite loomingu jagada kaheks – meeldivad ja olulised. Kristjan Sanderi ja Mart Raudsaare tekstid on meeldivad ja olulised. Tiit Tarlapi tekstid on rohkem meeldivad, kui olulised... Indrek Harglaga on jälle vastupidi. Pean silmas, et Tarlapi tekstid on mõnus lugemisvara ja Hargla omad on hädavajalik kommerts kohaliku ulme läbilöögivõime suurendamiseks. Karen Orlau ja André Trinity on jälle sellised hädavajalikud autorid, kes samas sageli suure pettumuse võivad valmistada. Üsna vastuolulisi tundeid tekitab minus Siim Veskimehe loodu, mis kindlasti on vajalik kohaliku ulme mitmekesisemaks muutmisel, kuid mille lugemine on ajuti ikka tõeline piin. Ehk muutub ka Lew R. Berg paremuse poole? Marek Simpsoni kohta mul põhjapanevam arvamus puudub, aga samas loodan, et ta pole oma viimast sõna ulmes veel öelnud. Need oleks siis žanriautorid kes vähemasti ühe raamatuga on maha saanud. Kristjan Sander ja Mart Raudsaar on raamatu avaldanud autorite nimekirjas seetõttu, et ma tean, et need raamatud pole enam mägede taga.

Eraldi tuleks ära märkida Matt Barker, kelle loomingut ma austan, kuid kelle looming mind üha enam ka ükskõikseks jätab. Aga ma usun, et Matt Barker pakub mulle veel kindlasti palju lugemiselamusi, sest iga tema romaan on pisut erinev. Kindlasti tuleks ära mainida ka Mehis Heinsaar, kes parematel hetkedel lööb enamikku nö. ametlikku ulmet pika puuga ... kahjuks vahelduvad need paremad hetked üsna sageli kirjandusliku hämarolekuga.

Üsna huvitavas suunas liigub Maniakkide Tänav. Alati loen huvi ja suurte ootustega läbi selle, mida kirjutavad Meelis Friedenthal, Freyja Ek, Elläi Tuulepäälse ja Juhan Habicht. Eraldi tahaks veel ära märkida Reni Moro, kelle debüüt ulmes oli vägagi muljetavaldav. Ning loomulikult Cathleen Q. Brookland!

Eestikeelse ulmekirjanduse väljavaated Eestis endas on esialgu head, sest raamatukaante vahele on jõudnud ka palju sellist pahna, mis normaalsetes oludes saaks ainult honoreerimata kujul wõrgus eksisteerida. Latt piisavalt madalal! Samas ei näe ka kurtmiseks mingit põhjust, sest igal raamatul on oma ostja ... ning mis veel olulisem ka oma lugeja. Belialsi ja Simpsoni kollaažromaani «Existerion» on ju ulmikud sõimanud/kritiseerinud kõigil mõeldavatel viisidel, samas olen kohanud mitmeid inimesi, kes seda kiidavad. Enam veel, peavad suisa ilmutuslikuks raamatuks! Ja rumalateks ma neid inimesi küll kuidagi pidada ei saaks.

Areng on olnud pidev ja ütleks et esmane professionaalne tase on saavutatud. Mis edasi saab, seda ei oska öelda. Eriliseks optimismiks ma esialgu põhjust ei näe, sest minuarust on mitu kohaliku ulme olulist autorit hakanud hoogsalt paigal tammuma. Huvitav, kas lagi ongi käes? Sel juhul on see lagi ikka väga madalal! Eks siis tulevad mingil hetkel uued autorid ja tõrjuvad vanad laisklejad soojadelt kohtadelt Ulmeparnassil minema. Või hakkavad siis need praegused tipud ka taas tegutsema ja edasi arenema?

Aeg-ajalt hellitatakse lootust, et järsku võiks mõni kohalik ulmeautor ka raja taga läbi lüüa. Tõlkeid on ilmunud, on veel rohkem ilmumas ... kuid mingit suurt läbilööki ma ei usu. Arenenud ulmega suurriikides (USA ja Venemaa) pole lihtsalt vajadust võõraste probleemidega tõlkeulme järele. Pealegi on ulme seal tõeliselt kommertslik kirjandusliik ning sellise kirjanduse tarbija ei vaja uuendusi ning on pigem vaenulik ebatraditsioonilise kirjanduse suhtes. Ning väikerahvaste hea ulme on ebatraditsiooniline. Seda traditsioonilist kraami kirjutavad aga suurriikide omad autorid niigi rohkem, kui avaldada jõutakse. Pisemates riikides on aga ka kohalikel autoritel piisavalt avaldamisraskusi. Loomulikult võidakse eesti ulmet tõlkida (ja tõlgitaksegi), aga see on ikkagi rohkem kurioosum, kui kirjanduslik-kaubanduslik protsess. Oleks tore, kui ma eksiks. Aga kui ma vaatan, kui palju on tõlgitud teistesse keeltesse kasvõi Janusz A. Zajdeli või Sakyo Komatsu tekste, siis lõppeb mul küll igasugune optimism otsa. Võime siin ju lõputult rääkida, et kui suur ja tasemel on Indrek Hargla, aga kui panna siia samasse kõrvale Pasi Jääskeläinen, siis saab kohe kõik selgeks. Ja pealegi, kuidas sellesama Jääskeläineni eesti lugeja vastu võttis?

Eesti ulmes tunnen ehk enim puudust fantasyst ja tõsiteaduslikust Eesti lähituleviku (kuni 100 aastat edasi) käsitlevast SFst. Võidakse ju öelda, et seda kõike on, aga ei paku Siim Veskimehe Kuu Ordu mulle erilist lugemiselamust ning ega siin midagi eestilikku ka pole. Fantasyga on lood üldse halvad ja seda näitab kasvõi Cathleen Q. Brooklandi võimetus omi tekste avaldada. Noh, justkui ei vajata neid – ulmeväljaandes öeldakse, et see on liialt kirjandus ... tavakirjandusväljandes öeldakse, et see on lihtsalt ulme.

4. Alustasid tegutsemist ulmealal ajal, mil ulmekirjanduse väljaandmisest praktiliselt keegi huvitatud ei olnud. Kuidas kirjeldaksid ulme kirjastamise seisukohast seda perioodi, mil oled ise antud tegevusega lähedalt seotud olnud?

Nõukogude ajal oli Eestis üsna levinud suhtumine, et eestlane on selline «kahe jalaga maas» inimene, kellele miski «umbluu eriti korda ei lähe». Samas ikkagi ulmet ilmus, ju siis oli kusagil aruandluses miski lahter, kuhu oli vaja linnuke kirja saada. Olude lahedamaks muutumise ja Eesti iseseisvumise käigus võeti algselt suund suhteliselt rajule kommertsile ning ulme jaoks sellises suhtumises erilist kohta ju polnud. Aga ilmus ka siis, kasvõi need Toivo Kurmeti poolt Raplas väljaantud illustratsioonidega kaudtõlked.

Valetaksin, kui ütleksin, et minu tegevus sai alguse rahulolematusest valitseva olukorraga. Olen tahtnud alati sellega tegeleda, juba keskkoolipäevil sai loetu põhjal miskeid raamatusarju ja antoloogiad kokku pandud ... tõsi, siis vaid paberil. Tõttöelda, ei näinudki nõukogude ajal võimalust, kuidas saaks kirjastusse «Eesti Raamat» (teisi siis ju polnud) ilmuvate ulmekate valikut suunama pääseda. Aga vedas, riigikord muutus ja utoopiline osutus võimalikuks.

Eks mingi buum on toimunud, kui vaadelda seda perioodi, mil mina kirjastamisega seotud olen olnud. Loomulikult pole see vaid minu teene, sest eestlastel on sellega vedanud, et lisaks Jüri Kallasele on meil veel ju ka Mario Kivistik, Krista Kaer, Mihkel Mõisnik, Arvi Nikkarev, Eva Luts ja Raul Sulbi. Lisaks on veel vähemasti viis toimetajat, kes samuti ulme suhtes pigem positiivselt meelestatud on, kuid kelle nimed kõigil keelel-meelel pole. Kindlasti oleks olukord ulmega Eestis tunduvalt viletsam, kui kirjastustes poleks otsustavatel või nõuandvat häält omavatel kohtadel sedavõrd palju ulme suhtes nõnda soosivaid isikuid. Peaksin praegust olukorda igatahes normaalsemaks, kui seda, mis nõukogude ajal oli.

Ja pole mõtet siin mingist tsensuurist rääkida, sest leedulastel oli juba 1970-80ndatel aastatel täiesti aksepteeritav, ainult ulmet avaldav ning regulaarselt ilmuv raamatusari «Zenitas». Leedus toimus komsomoli häälekandja (meie «Noorte Hääle» analoog) eestvedamisel ka pidevalt algupärase ulmejutu konkursse. Jah, eks meilgi olid sarjad «Seiklusjutte maalt ja merelt», «Mirabilia» ja «Põnevik». Oli ka ajakirja «Noorus» jutuvõistlus. Kuid ilmselt ei pea ma hakkama ulmefännidele seletama, et milliseks muutub ulme valik, kui see ilmub seiklus- ja/või krimisarjas... ning milline ulme on eelistatud tavakirjanduslikul jutuvõistlusel.

Viimasel ajal räägitakse, et kirjastused tõmbavad omi ulmesarju koomale. Ilmselt toimub turu ümberjagamine, miskipärast ei usu ma, et ulme avaldamine mandub taas nõukogudeaegsele tasemele. Ei usu, et see nn. ulmevaim nüüd pudelisse tagasi õnnestub toppida. Samas oman suht kindlat infot vähemasti kolmest kirjastusest, kel on plaani end ulme avaldamisega proovile panna. Elame näeme...

5. Kui lihtne on üldse suvalisel ulmet armastaval inimesel saada tõlkijaks, toimetajaks, inimeseks, kelle määrata on mida ulmest eesti keelde tõlgitakse? Mida peaks selliseid ambitsioone omav inimene ette võtma?

Lihtne see vist pole, aga proovida võib alati. Kohe ütleks ka ära, et ratsa rikkaks sellise tegevusega ei saa – Eesti suuruses riigis on ikka hulk tulusamaid ameteid.

Tõlkimisega oleks esimene nõuanne, et ei hakataks omal käel midagi tõlkima, vaid võetagu kõigepealt mõne kirjastusega ühendust. Võib loomulikult kontakteeruda ka ulmet seni mitteavaldava kirjastusega, aga see on rohkem omal riisikol. Eks siis lastakse tõlkeproov teha ... ja eks siis produkti pealt vaadatakse. Loomulikult tuleb arvestada, et kirjastustel on olemas omad püsitõlkijad, sest kirjastus on tootmine ja tootmisel peab kogu aeg mingi kindel tagala olema. Kui tegu on aga üle keskmise tegijaga, siis usun, et päris ilma rakenduseta üritaja küll ei jää. Häid tõlkijaid pole kunagi palju! Ja kindlasti ei piisa vaid heast võõrkeeleoskusest, eesti keelt tuleb samuti osata ning elementaarne silmaring peaks ka olema. Keegi pole huvitatud tõlke ümberkirjutamisest.

Toimetajaks (või siis tõlkevaliku suunajaks) on muidugi raskem saada. Esiteks on kõik praegu sel alal tegutsevad isikud veel piisavalt hea tervise juures ning ühte kirjastusse naljalt kaks isikut ei mahu. Niisama nõuandeid võib ju anda, aga kas neid kuulda võetakse. Eks igal loovisikul (ka toimetaja on seda omal moel) ole omad ambitsioonid ja plaanid ning kõrvalisel isikul sinna enamjaolt kohta pole. Endast rääkides võin öelda, et peas tiirleb pidevalt umbes 20-50 ühikust koosnev nimekiri, mis kohe-kohe väljaandmist nõuab. Aga ma loen ju kogu aeg juurde ning seetõttu see nimekiri muutub pidevalt. Olen ka kõrvalisi isikuid kuulda võtnud, aga reeglina ei tee seda. Ainuüksi minu praeguste plaanide teostamiseks ei jätku minu ühest eluajast. Arvan miskipärast, et teistel toimetajatel on umbes sarnased seisukohad. Kuid kes teab?

Ütlekski, et kindlat retsepti pole, aga kui huvi ja tahtmist on, siis tuleb proovida ja püüda leida väljund.

6. Oled öelnud (põhjenduseks, miks Elmatar andis välja Silverbergi romaani «Aja maskid» ja mitte mõne teise), et ««Thorns» ja «A Time of the Changes» langesid kohe välja kui liialt head (siinne lugeja pole veel nii kaugele arenenud), ma ei soovinud neid esimestena avaldada.» ja kommenteerinud Zelazny «Valguse isanda» väljaandmist sõnadega «Tõtt öelda, oleks ma enne selle romaani avaldamist eesti keeles veel ühe (lihtsama) Zelazny ilmutanud». Mis omapärane rumala eestlase teooria see selline on ja kas sa ei arva et teed eesti lugejat nii hinnates talle liiga?

Kuidas ma liiga teen? Vaadates kui märkamatult Pasi Jääskeläineni raamat siinmail ilmus...

Ma ei arva, et tavaline raamatuostja ülitark inimene on. Ulmefännid võiksid aru saada, et raamatuid ei anta välja BAASi erudiitide meeleheaks. Kirjastamine on äritegevus ning mingisugunegi kasum peaks ikka tulema. Küsimus polegi just kirjastaja pehmeks rääkimises, kuigi ka see võib takistuseks saada. Hoopis rängem tegevus on just tavaostja eelistuste ja rahakoti paksuse prognoosimine. Mingeid (vähemasti pädevaid) uuringuid sel teemal ju Eestis pole tehtud.

Sageli on ju ka nii, et raamat jääb esialgu suurema tähelepanuta, kuid kirjastuse jaoks on esimese aasta müügi ebaõnnestumine ilmne häving. Kellelgi pole seda raha, et toota lattu raamatuid õiget hetke ootama. Pealegi ei soovi raamatupoed vanemaid raamatuid eriti müüki võtta.

Mis puutub konkreetselt Robert Silverbergi romaani «Aja maskid», siis mingiks valeks otsuseks ma selle avaldamist ei pea ... kuigi tagantjärele targana oleks ehk mõne teise romaani valinud. Aga eks see ole igipõline dilemma, et kas avaldada autorilt kõigepealt mõni pisut lihtsam, aga laiemaid masse köitev raamat, või lajatada kohe opus magnumiga? Silverbergi puhul püüdsin kahele toolile korraga istuda, see polnud ehk kõige õigem mõte.

7. Nominaalselt oled koostajana kokku pannud kaks antoloogiat, lisaks koostanud mitmeid autorite valikkogusid ja valinud eestindamiseks välja originaalteoseid. Milline neist tegevustest pakub endale kõige rohkem?

Loominguliselt kõige rohkem pakub vist antoloogia koostamine, samas toob see aga rahaliselt kõige vähem sisse. Pigem võiks öelda, et töö hulka arvestades saab antoloogia praktiliselt tasuta tehtud. Aga ega ma ei saa nüüd ka kurta, et autorikogudega tegelemine või avaldamiseks sobivate romaanide valimine mulle vastumeelne tegevus oleks. Ideaalne oleks, kui saaks korraga nende kõigiga tegeleda. Pealegi annab selline tasakaalustatud kirjastuspoliitika kõige paremad võimalused heade, erinäoliste ning eesti lugejatele veel tundmatute autorite avaldamiseks.

8. Mida enda poolt tehtust julged nimetada suuremate saavutustena?

Noh, arvan ja loodan, et suuremad saavutused on alles ees. Aga on ka juba praegu küll, mille üle uhkust tunda.

Alustasin tõlgetega ning nädalalehtedes «Liivimaa Kroonika» ja «Liivimaa Kuller» ilmunud tõlgetega jään suures osas rahule. Eriti armsad on muidugi Kir Bulõtsovi ja Ilja Varšavski tõlked. Kaalukaim on vast Viktor Pelevini «Rekontsrueerija» tõlge. Pelevin oli sel hetkel suisa algaja ning mingit Pelevini buumi polnud siis veel isegi Venemaal. Tore on olla mingi hilisema kultusautori esmatõlkija.

Artiklitest peaks ehk olulisemaks ajakirjas «Mardus» ilmunud käsitlusi ajakirjast «Weird Tales» ja Cthulhu müütidest. Ka «Loomingus» ilmunud Viktor Pelevini käsitlust pean tugevaks tükiks ning sealsamas ilmunud 2002. aasta algupärase ulme ülevaadet samuti. Erilise rahuloluga märgiks ära veel Kirill Jeskovi tutvustuse «Loomingus».

Järelsõnadega olen ka üldiselt rahul. Loomulikult tundub tagantjärele, et midagi jäi võibolla ütlemata ja midagi oleks võinud ka teisiti öelda, kuid silmi millegi pärast maha lööma ei pea.

Raamatutest on peamised kindlasti antoloogiad «Olend väljastpoolt meie maailma» ja «Stalker 2002». Väga olulisteks saavutusteks pean samuti H. P. Lovecrafti kogu «Pimeduses sosistaja» ja kolme Conani-köidet. Romaanidest olen tagantjärele enim rahul vast Ray Bradbury romaaniga «Vist on kuri tulekul», ka Arthur C. Clarke’i romaan «Lapsepõlve lõpp» on üllitis, mida ma enda (ja ka eestikeelse ulme jaoks) kordaläinuks pean.

Üldiselt olen ma seda tüüpi inimene, kes enamjaolt on enda tehtuga rahul. Mulle on alati arusaamatu olnud suhtumine, et «Ah see nii vana asi, aga vaat see viimane!» Loomulikult jälgin ma kriitikat ning teen sellest järeldusi ja püüan edaspidises tegevuses paremini teha.

9. 1996. aastal ütlesid, et «seda, et näib nagu oleks ulmekate avaldamises jää liikuma hakanud, ma küll ei usu» ja tõid põhjendusena «ulmekad müüvad märksa kehvemini, kui krimkad». Kuidas kommenteerid öeldut täna? Kui oskuslikult on kohalikud kirjastused sinu meelest ulmekirjanduse turupotentsiaali ära kasutanud ja mida arvad ulme retseptsioonist akadeemilises kirjanduskriitikas?

Võimalik, et ma lihtsalt toimetasin sel ajal krimkasid, mis ülihästi müüsid. Nii oli ja neid sõnu ma tagasi ei võta.

Aja jooksul on selgunud küll, et krimkaostja on Eestis veel konservatiivsem kui ulmeostja ning kekmine ulmekas näib tõesti vist keskmisest krimkast paremini müüvat. Kirjastused kasutasid ära lugeja nälja ulme järele. Ka see lugeja, kes ainult eesti keeles loeb, on esmase nälja rahuldanud. Nüüd on ilmselt tekkinud olukord, kus seda lugejat tuleb hoidma hakata. Näis, kas kirjastused saavad sellega hakkama. Minu arust nõuab praegune olukord märksa arukamat tegutsemist, kui nõudis seda varasem. Kuid nagu ma ülalpool ütlesin, ei tea täpselt keegi, mida see lugeja tahab. Pädevad lugejauuringud ja edetabelid ju puuduvad.

Tõlkeulme retseptsioon akadeemilises kirjanduskriitikas puudub. Ja eks see algupärase ulme kajastamine on samuti kaootiline. Ma ei saa öelda, et ei arvustata. Eriti ei saa öelda seda algupärandite kohta, aga mingit sihikindlat tegevust siin pole. Olen pakkunud üsna mitmele väljaandele ideed, et võiks jooksvalt kajastada (kasvõi lühiarvustusetga) kogu ilmuvat ulmet. Ei ole vedu võetud. Ma ei süüdistaks isegi kirjandus- ja kultuuritoimetajaid, sest leheruum, mis kirjandusele üldse eraldatakse on kordi väiksem, kui on hädavajalik ning ausalt öelda on üldse ime, et seal ulmele ruumi leitakse.

Asja päästaks paberil ilmuv ulmeajakiri, aga ma ei näe esialgu siinmail altruisti, kes sellele oma raha alla paneks. Tahaks loota, et «Marduse» kogumikes raamatuarvustused siiski edasi ilmuksid, kuigi sedavõrd harva ilmuv väljaanne pole loomulikult õige koht jooksva kriitika jaoks. «Marduses» jääb see kriitika ikkagi selliseks tagantjärele nentivaks, sest kriitika ilmumishetkeks on nende teoste ilmumisjärgne õhin siiski juba möödanikku vajunud. Ka wõrk ei päästa siin midagi, sest wõrk ei asenda paberil ilmuvat. Wõrk saab vaid olla lisamõõtme andmiseks, või siis selleks hädaabiks, mis teeb ära teiste tegematajätmised.

10. Milliste ulmeautorite tõlgete puudumist pead kuriteoks eesti lugeja vastu? Teisest küljest – kus on mõistlik piir panna, ehk kas näiteks Terry Pratchett või Robert E. Howard on NII olulised või NII teenekad, et iga nende kritseldus peab eesti keelde tõlgitud saama?

Kuritegelik on paljude autorite eesti tõlgete puudumine, aga konkreetseid näiteid ma siin tooma ei hakka, sest mingeid väga põhimõttelisi möödalaske pole ju ka tehtud. Pean silmas seda, et keegi pole kümnete nimetuste kaupa mingeid väheolulisi autoreid või halbu teoseid avaldanud. Jah, on paar romaani, mille ilmumine on mind õlgu kehitama pannud, aga inimestele näivad need meeldivat. Mis siis ikka!

Mis puutub aga Pratchettisse ja Howardisse..? Kui müüvad, siis tuleb avaldada! Tegelikult pole midagi kuritegelikku, kui mõnda autorit hulgi ilmub, sest peale käputäie fännide ei huvita kedagi ulme avar panoraam. Tundub, et tavalist ja ulme suhtes mitte eriti vaenulikku lugejat huvitab vaid autori tuntud nimi ja teksti suht-koht talutav tase. Ja eks kirjastajad (ehk siis raha omavad isikud) soovivad eelkõige avaldada tuntud autorite keskmise tüsedusega (või pigem õhemaid) romaane. Ideaalis avaldaksid vist enamus kirjastusi sarja «Mirabilia» ja antoloogia «Lilled Algernonile» kaudu teada-tuntud nimesid. Vaat toimetaja roll ongi siin leida need knihvtid, mille abil tundmatuid autoreid maale tuua.

Pigem peaksin kuritegelikuks seda, kui sissetöötatud ja hästi müüvate autorite kasumit ei rakendata uute ja tundmatute autorite ülestöötamiseks. Aga eks igaüks ise teab, kuidas oma teenitud kasumit jaotab. Isiklikult mina sellise suhtumisega nõus pole, sest minuarust ei seisne äri vaid koore riisumises – uut turgu tuleb ikka kogu aeg ette valmistada.

11. 90ndate teisel poolel lisas Jüri Kallas oma nimele epiteedi «paadunud fänn». Viimasel ajal nimetad end ulmeguruks ja lased ka teistel end nii tituleerida. Mida see ulmeguruks olemine tähendab (kas see teeb kõigist teistest  ulmest huvituvatest inimestest Eestis on automaatselt sinu jüngrid)?

Esiteks kirjutatakse Ulmeguru suure algustähega! See on nimi!!! Aga kui tõsisemalt rääkida, siis mingeid jüngreid pole mulle vaja. Suhtlen enam-vähem kõigiga, tunnistab ta mind siis guruks või mitte. Ei pea üht ulmehuvilist teisest seepärast olulisemaks, et see üks on avaldanud paar kirjatükki ja teine ei ole... või kui see teine ei loe üldse raamatuid, vaid vaatab vaid ulmefilme. Ulmeguru jaoks on nad kõik võrdsed. Negatiivse erandi teeksin vaid paarile isikule, kes on osanud nõnda käituda, et ma pean suhtlemist nendega lihtsalt inimväärikust alandavaks.

Tegelikult võiksin ma olla lihtsalt Jüri Kallas ... isegi lihtsalt Jyrka võiks olla. Aga seesinane maailm nõuab kogu aeg miskeid tiitleid. Kahjuks ei ole tavameedias ei «paadunud fänn», ega ka Ulmeguru eriti läbi läinud ning ikka tuleb mul olla kas «kriitik» või «ulmeasjatundja».

12. Oled oma elu jooksul suhelnud ilmselt väga paljude ulmefännidega. Tundub, et erinevalt varasemast ajast ei piirdu ulmefänlus viimasel ajal enam pelgalt kirjandusega vaid hõlmab ka ulmefilmide vaatamist, ulmeteemalisi arvutimänge, ulmeliste süžeede läbimängimist (LARP) jmt. Millest see on tingitud? Kas selles tuleks näha fänluse allakäiku või, vastupidi, jõudmist uuele tasemele?

Fänlus on kogu aeg laiema kandepinnaga olnud. Lihtsalt raamatute lugejad ei tea reeglina muudest võimalustest. Minu jaoks taandub suhtlus alati ära üksikisiku tasandile. Ei näe põhjust mingite eraldusjoonte vedamiseks. Loomulikult on igas kildkonnas isikuid, kes arvavad, et just nende olemisvorm see kõikse õigem on. Sellistega proovin reeglina mitte eriti suhelda, sest piiratus on alati tüütu. Samas osalen ma kolmes foorumis, kus üheski pole raamatute lugemine peamine tegevus... ning ma ei saa küll öelda, et keegi minusse seal vaenulikumalt suhtuks sellepärast, et minul esikohal raamatud, aga mitte RPG, LARP või kaardimäng «Magic: The Gathering».

Vaatan ka ise filme, mängin arvutimänge, mõnikord mängin ka Magic’ut ning hiljuti osalesin oma elu esimesel LARPil. Olin «Iidmaa 4: Linnaelu» LARPil kõrtsmik. Meeldivad kogemused kõik. Ja ma tõesti ei tunne, et ma oleks nüüd kuidagi alla käinud. Ei arva, et väljendusvahendite avardumine kuidagi mingit allakäiku näitaks, kindlasti pole see ka mingile uuele tasemele jõudmine. Muidugi oleks tore, kui need erinevad harud omavahel tihedamini suhtleks. Aga kui ei suhtle, siis pole ka hullu miskit.

13. Kuigi tööleping on sul vist olnud vaid «Elmatariga», oled seotud olnud veel mitmete teiste kirjastustega. Loetle raamatuid väljaspoolt «Elmatari» «Tempus Fugiti» sarja, mille väljaandmise juures su käsi mängus on olnud?

Kirjastus «Tänapäev» ja sari «42»: «Bladerunner: Kas androidid unistavad elektrilammastest?», «Kassikangas» ja «Head ended». Ütleks kohe, et need pole ainuüksi minu ideed. Kui minu tee kirjastusega «Elmatar» lahku läks, siis võtsin ühendust kirjastusega «Tänapäev» ning pakkusin end ulmesarja tegema. Neil oligi see juba töös. Esitasin siis miski algse nimekirja ning sarja esimesed kolm raamatut olid ka minu nimekirjas sees. Seal olid vist ka «Ubik» ja «Põlev Kroom», aga nende ilmumishetkel ma enam kirjastusega seotud polnud.

Kirjastuses «Fantaasia» on minu initsiatiivil ilmunud kaks Robert E. Howardi kogu, aga samuti Arthur Conan Doyle’i, H. G. Wellsi ja Indrek Hargla kogu. Veiko Belials pakkus ise oma kogu, sellega olen seotud sedavõrd, et tegin lõpliku valiku ja määrasin autoriga kooskõlastades tekstide järjekorra. Loomulikult ka antoloogia «Stalker 2002».

Ahjaa, Tiit Tarlapi jutukogule olen Kultuurkapitalile soovituse kirjutanud.

Peakski nagu kõik olema.

14. Oled «Algernoni» toimetajatenimekirjas esimene ja olnud asja juures selle sünnist saati. Mis on tinginud selle, et end ulmeajakirjaks nimetavast võrguresursist võime juba mitu aastat lugeda teateid stiilis «kohtume kella all», elukutseliste algajate katsetusi ja peaaegu kõigis teistes rubriikides haigutab tühjus?

Toimetajanimekirjas olen ma esimene vaid seetõttu, et olen tähestiku järgi esimene. Ma pole mingitpidi olulisem, kui on seda teised toimetajad. Kõigil on olnud ja on ka praegu mingi roll.

Kui aga rääkida «Algernoni» olevikust ja tulevikust, siis hetkel on ajakiri praktiliselt surnud. Jah, jutte saadetakse ning vähegi wõrgupublikatsiooni kannatavad pannakse ka üles. Aga kas just seda on sellisel kujul vaja kohalikele ulmefännidele, seda ma tõesti ei tea. Olen juba üle aasta sel teemal nõutu ning vahepeal kaalusin ka üsna tõsiselt toimetusest lahkumist, kuid mitu inimest veenis mind ikkagi tasakaalustava isikuna toimetuse koosseisu jääma.

Tegelikult pole see intervjuu muidugi üleüldse see õige koht «Algernoni» problemaatika lahkamiseks. Viimasel ajal on muutuste teema taas tõsiselt üles tõusnud ning hetkel tundub, et ajakirjast võib isegi asja hakata saama. Elame-näeme, sügiseks on ilmselt ka midagi laiemale publikule näha. Ma vähemasti loodan seda.

Mis aga puutub uudistesse, siis ma ei näe mingit mõtet wõrgupoodide Apollo ja Raamatukoi dubleerimisel. Kaanepilti tuleb ju ikkagi sinna vaatama minna. Tõenäoliselt need raamatu-uudised saavad olema ka uues «Algernonis», aga millisel kujul, seda näitab aeg.

15. Oled kirjutanud vähemalt ühe avaldatud ulmeteksti ja kuulu järgi omanud ka suuremaid ambitsioone sel alal. Mis on sellest plaanist saanud?

Olen avaldanud kolm juttu ning kirjutanud oma paarkümmend. Aga see on minevik. Ilmunud jutte ma uuesti ei avaldaks ning ilmumata tekstid on kõik ahju läinud.

Kirjutan praegu mitut juttu... mõnda üksi ja mõnda kaasautorluses. Kui valmis saavad, eks siis tulemuse pealt vaata, kas avaldan, või ei avalda. Praegu on igatahes töös kaks fantasyjuttu ning üks SF-lugu.

16. Millised on Jüri Kallase ulmealased tulevikuplaanid?

Eks antoloogia «Stalker 2003» on vaikselt töös. Originaallugude valik selgub muidugi alles Estconil, aga eks ma mingeid prognoose juba mõttes teen. Sel aastal tahaks sinna ka mingeid auhinnatud tõlkejutte panna. Loomulikult tegelen ka selle uue sarjaga ning ilmselt hakkan lähiajal ka mõnd vene uuemat ulmeromaani tõlkima.

Järgmine aasta peaks «Tänapäeva Keskuse» raamatusarjas (toimetab Sven Kivisildnik) ka mu ulmeteemaline non-fiction kogu ilmuma. Sedagi juba kirjutan.