1. Mida toimetad, mis on ilmumas?

Hetkel tõlgin/toimetan Molly Browni eestikeelset valikkogu "Valel ajal" (sari "Kummalised lood"), mis sisaldab 10 paremat (minu valikul) juttu tema jutukogust "Bad Timing and Other Stories". Edasi ootab järge M. John Harrisoni romaan "Pastel City" (sari "Fantaction"), sügiseks tahaks ühele poole saada veel Clark Ashton Smithi valikkoguga "Must iidol", mille kohta kokkulepe juba ammu olemas, enne aasta lõppu peab igal juhul ilmuma ka järjekordne Marduse-sarja antoloogia "Süsimust puri". See on n.-ö. miinimumprogramm, aga ka Arcturuse-sarjast tahaks sel aastal vähemalt ühe lühiromaani kaante vahele saada... ja  mõtteid on veelgi. Ainult et ööpäevas on endiselt 24 tundi...

2. Kas oled usin lugeja, millist kirjandust eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kui palju sinu poolt loetavast tingib toimetajatöö, kui palju on võimalik lihtsalt oma lõbuks lugeda?

Mida aasta edasi, seda rohkem läheneb asi n.-ö. professionaalsele kretinismile - valin lugemiseks eelõige selliseid teiskeelseid tekste, millest eelinfo põhjal arvan, et ehk meeldivad sedavõrd, et tekib tahtmine neid eesti keelde tõlkida ja välja anda. Enamjaolt tuleb küll pettuda, aga kui resultaat on positiivne, siis pakub n.-ö. töö ka olulist lõbu.

Kindlat žanrieelistust mul pole, ka n.-ö. lemmikautorite puhul on tase tihti kõikuv. Bradbury kirjutab minu maitse järgi vähemalt sama palju ebaõnnestunud jutte kui häid, George R. R. Martini staatilisemad lühijutud-jutustused jätavad mu üpris külmaks, samas "A Song of Ice and Fire" triloogiat nautisin täiega algusest lõpuni. Need kaks nime annavad ehk ka üldise pildi minu kirjanduslikust maitsest: ühest küljest poeetiline ja kujundirikas stiil a la Bradbury, mis pole tihti sisult mitte rajuulme, teisalt suhteliselt lakooniline ja karm, kuid pidevalt pinget kumuleeriv stiil a la Martin. Ja ilma puändita jutt on minu jaoks reeglina tühi kott, seisku see muude nippide abil püsti nii palju kui tahab...

3. Oled kätt kohaliku ulmekirjanduse pulsil hoidnud juba kümme aastat. Milliste kodumaiste ulmeautorite looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest ja kuidas iseloomustaksid senist arengut? Millest on kõige rohkem puudus?

Iga autori õnnestumise üle on hea meel, eriti muidugi nende üle, kes on n.-ö. "Mardusest" välja kasvanud. Areng on olnud normaalne - üksikute tegijate ja üritajate asemele on nüüdseks tulnud kümmekond nime, kelle loomingut võib reservatsioonideta nimetada päriskirjanduseks. Ebaõnnestumisi esineb loomulikult neilgi, aga need on siis juba n.-ö. professionaalsed äpardused, mitte amatööri oskamatusest tingitud kompositsiooni- või stiilivead.

Väljavaated - paraku samad, mis igal teisel  Euroopa väikeriigi (ulme)kirjandusel. Perspektiiv laiemat rahvusvahelist tunnustust leida jääb eelkõige keelebarjääri taha. Ja isegi korralikus inglise keeles... meenub jutuajamine Ian Watsoniga ühel Finnconil, kus ta - kui inglise autor - rääkis, et USAs on tema romaanide müük olnud üpris lahja, ja tema arvates eelkõige põhjusel, et ta ei kirjuta nagu ameeriklane - ei taba ära sealset miljööd, jääb lugejale ikka võõraks välisautoriks. Nii et eeldusel, et eesti ulmeautorid Eestimaal edasi elada kavatsevad, tuleb ilmselt leppida siinse karjamaaga...

Puudus - kui seda selleks pidada - puhta fantasy üllatavalt väike osakaal algupärases ulmekirjanduses.

4. Ulmekirjanduses aktiivsemat tegevust alustasid tõlkijana. 1991. a. ilmus esimene "Marduse" number, 2001. a. ilmus esimene kirjastuse "Salasõna" poolt väljaantud ulmeraamat (Chambersi "Kuningas kollases rüüs"). Lisaks kirjutad alates 1999. a. pseudonüümi Abel Cain all ka ulmejutte. Kõik need liinid on töös ka täna. Kas laienemine kõikvõimalikele ulmega seotud valdkondadele toimus mingi teadvustatud plaani alusel või kujunes see iseenesest nii välja? Kas tegevuse laiahaardelisus ei takista igal üksikul lõigul paremat resultaati saavutamast? Kas oled mõelnud millestki loobuda?

Suurel määral muidugi kujunes n.-ö. isevoolu teed. Ja loomulikult annaks keskendumine ühele või teisele suunale parema resultaadi. Aga millestki loobuda ka nagu ei raatsi - ja ma olen kord juba selline parandamatu optimist, kes sisimas usub, et küll kõigega hakkama saab - või kui mitte päris kõigega, siis suurema osaga ikka ehk.

5. Kui võtta kätte mõni varasem Mardus (<1999) ja mõni viimastest numbritest siis on need kui kaks totaalselt erinevat väljaannet. Millest on selline metamorfoos tingitud? Kas "Marduse" lugejaskond on aja jooksul oluliselt muutunud või on need needsamad inimesed, keda oled suutnud "ümber kasvatada"?

Muutunud on pigem autorkond. Kohalikke häid tegijaid on viimase 3-4 aastaga ju tublisti juurde tulnud. Ja mis välisautorite valikusse puutub, siis on võrguajastu tulek ning e-maili teel asjaajamise lihtsus nende lugude avaldamisõiguste hankimist tohutult lihtsustanud.

Teiseks on formaadi muutus(t)el ka sisulised põhjused. Kui "Mardus" oli kuni 1998. aasta lõpuni tüüpiline ajakiri, siis kuulusid sinna n.-ö. "kohustusliku osana" ka koomiksid, parateaduslikud artiklid ja muu ulmega mingit pidi seostuv kribu-krabu. Aastatel 1999-2000 üritas "Mardus" olla nn. ulme-"Looming" - puhtalt ilukirjandusele orienteeritud, kuid siiski ajakirja sugemetega semiprozine. Nüüdseks on siis tegu antoloogiasarjaga, mille ainsaks "formaadiveaks" on jäänud arvustuste rubriik. Võib-olla peaks nendestki loobuma ja jätma lisaks juttudele sisse ainult aastaülevaate või muu põhjalikuma teemaartikli või -essee, aga kuni ulme kajastamine meie meedias on veel suhteliselt stiihiline nähtus, ei raatsi seda hetkel veel siiski teha.

Lugejaskond on kindlasti nende muutuste käigus ahenenud - ära on kukkunud osa publikut, kellele just ajakirja n.-ö. rosoljeformaat kõige suupärasem oli. Aga ega ma seda kahetse - mulle endale meeldib puhta ulmekirjandusega tegelemine palju rohkem, kui muude sinna juurde kuuluvate manustega jändamine.

6. Mis ajendas sind üldse ulmes midagi korda saatma, mis motiveerib seda tegevust jätkama (13 aastat järjepidevat tegevust "Marduse" väljaandjana on kahtlemata tähelepanuväärne saavutus)?

Esiteks ulmehuvi - või õigemini kiindumus. Teiseks... ma ei teagi, kuidas seda peaks õieti nimetama. Võib-olla lihtsalt tahtmine olla tegija ühes teatud nishis, kus tundub olevat selleks eeldusi; selles nishis toimuvaid protsesse mingil määral suunata ja mõjutada. Nimetagem seda siis eneseteostuseks teatud kindlates piirides, kuid mitmete vahendite (tõlkimine, koostamine-toimetamine, ise kirjutamine) abil. Inimene peab ju tegema elus ka midagi mõistlikku, mis talle endale meeldib, mitte ainult palgatööd.

Jätkama motiveerib ja rõõmu teeb see, kui mingile minu poolt üllitatud/kirjutatud asjale järgneb positiivne vastukaja.

7. Mida enda poolt tehtust julged nimetada suuremate saavutustena?

Vast seda, et Mardus läbi raskuste ja muutuste need 13 aastat tõepoolest ilmunud on. Ja ka Simmonsi Hyperioni-tetraloogia tõlkimist - kui viimane neljas raamat kord lõpetatud saab.

8. Kui palju toimetad sulle saadetud tekste? Kui suur on üldse toimetamise vajadus ja kasutegur? Sitast saia vist ei saa, aga mida saab? Millised autorid vajavad kõige vähem toimetamist?

Toimetamise vajadus oleneb suuresti tekstist ja autorist. Hargla, Belialsi ja Simpsoni puhul võib küll reeglina ette kindel olla, et suurt vaeva toimetajal näha ei tule. Aga ka mõne juba tuntuma autori tekstiga võib minna tohutult aega - mitte et see keeleliselt nii kehv oleks, aga kui ikka tekib tunne, et siin saaks paremini ja see lause nagu lohiseb, siis ei jää hing enne rahule, kui see konkreetne lõik saab vastavalt ümber toimetatud.

Tegelaste ja süžee kallale ma toimetamise käigus ei kipu, piirdun keelelise kohendamise ja kärpimisega. Mõnel üksikul juhul on küll tulnud ka hoopis natuke juurde kirjutada... Loogilised apsud ja küsitavad kohad lasen ikka autoril endal ära lahendada ja päris toorikut n.-ö. kaasautorluse korras üldse ette ei võta - omaenda aega ja ajurakke kalliks pidades.

Sitast saab sepikut küll. Iseasi, kas see kõigile maitseb. Aga ega kõik suhkrusaiast ka teatavasti lugu ei pea. Kõik sõltub tarbija  intellektuaalsetest maitsmisnäsakestest.

9. Kuidas hindad ulmekirjanduse turupotentsiaali Eestis ja retseptsiooni akadeemilises kirjanduskriitikas? Miks ilmusid 90ndate esimesel poolel vaid üksikud halvad tõlked ja mis on tinginud situatsiooni otsustava muutumise?

See pisike ulmebuum, mis Eesti raamatuturul 1990ndate keskpaigas tekkis (ja mille kommertslik külg situatsiooni muutumise suurel määral tingiski), tundub nüüdseks olevat läbi saamas - "Varrak" näiteks on ulme kirjastamist kõvasti koomale tõmmanud. Ja ega siin suurt paranemist tulevikuperspektiivis loota ole - Eesti demograafilisi suundumusi arvestades. Elatustaseme tõus parandaks siiski ehk asja - kindlasti jäävad väga paljudel tõsistel ulmehuvilistel uued raamatud ostmata lihtsalt rahakoti kõhnuse tõttu.

Kirjanduskriitikaga on nii nagu on - mõnda asja märgatakse (Orlau kogumik näiteks), mõni magatakse täiesti maha. Aga omamaist ulmet siiski vähemalt enam ei eirata põhimõtteliselt, nagu mõned aastakesed tagasi tundus.

10. Eesti ulmerahva ühinemisele eelnes suhteliselt pingeline situatsioon, kus värskelt võrku tunginud "Marduse rahvas" avastas mida "võrgurahvas" nende saavutustest arvab. Tänasel päeval võib küsida, et kas tunned jätkuvalt huvi, mida lugejad sinu toodangust arvavad ja kui adekvaatseks (sh. müüginumbreid peegeldavaks) sellist tagasisidet saab lugeda? Kuivõrd palju läheb toimetaja ja autorina korda (negatiivne) kriitika? Kuivõrd on võrreldavad tagasiside mõttes "Marduse" algusajad ja tänane päev?

Tunnen loomulikult huvi. N.-ö. professionaalne kriitika on selles suhtes minu jaoks märksa nõrgem indikaator kui lugejate (fännide) arvamused. Nemad on lõpuks ju need, kes seda toodangut tarbivad ja kellele see mõeldud on. Tõsikriitika ülesandeks on pigem huvi äratamine n.-ö. sihtgrupivälise lugejaskonna seas.

Adekvaatseks saaks tagasisidet nimetada siis, kui see koosneks statistiliselt arvestatavast hulgast ühikutest. Kas kümme arvustust BAASis moodustab sellise hulga? Arvan, et seda on siiski vähevõitu - aga kust seda paremat tagasisidet võtta? Ka "Marduse" kui ajakirja parimatel päevadel tuli lugejaküsitlustele paarkümmend vastust, nii et selles suhtes on ilmselt kõige adekvaatsemaks lugejate eelistuse näitajaks siiski Stalkeri hääletuste pingeread.

11. Kas kolme kohaliku ulmet tõsiselt välja andva kirjastuse (Varrak, Fantaasia, Salasõna) vahel valitseb tõsine konkurents või on turg ära jagatud nii, et töömaad ei kattu? Kuidas iseloomustad konkurentide tegevust ja mida "Salasõna" ära teha tahab?

Mis konkurentsi siin ikka... Varrak ja Fantaasia avaldavad ulmet ju eelkõige ärilistel kaalutlustel (või vähemalt lootustel), minu jaoks aga on põhikriteerium see, et ma nö. miinusesse ei jää. Sellevõrra on minul muidugi lihtsam - võin välja anda ka väga piiratud tiraažiga asja, millest nö. päriskirjastused rahalistel põhjustel loobuksid (ja enda seisukohast ka õigesti teeksid).  "Turu jagamine" piirdub peamiselt sellega, et kui tean, et mõni teine kirjastus on mõne välisautori põhjalikumalt ette võtnud, siis mina sinna nishi ennast ei trügi - ja küllap toimib see ka vastupidi. "Salasõna"  tegevusplaan on iseenesest lihtne - avaldada nii palju kirjastajale meelepäraseid raamatuid, kui palju kirjastaja füüsilised võimed ja ajalised piirid seda lubavad.

12. Tunned suurt sümpaatiat Lew R. Bergi loomingulise tegevuse vastu, mis ajuti on üsna raskesti mõistetav. Milles seisneb Lew R. Bergi loomingu tähtsus?

Ei saa öelda, et tunneksin Bergi teoste vastu mingit suuremat sümpaatiat kui mis tahes teise eesti ulmeautori loomingu vastu - eeldusel, et need on korralikult kirjutatud. Ja kirjutada Berg omas laadis oskab. Hästi loetava seiklusulme autorina on tal kindlasti oma koht eesti ulme ajaloos. Pean siin silmas kas või näiteks tunamullust kogumikku "Tempel selvas", mis sai ka BAASis peaaegu ainult kiitvaid hinnanguid (mis küll paraku ei kajastunud mulluste Stalkerite jagamisel - hea näide dissonantsist BAASi hinnete keskmise ja Stalkeri hääletustulemuste vahel, kui eelmise küsimuse adekvaatse tagasisideme juurde korraks tagasi tulla; BAASi põhjal eeldasin Bergile küll oluliselt kõrgemat kohta).

Muidugi ei ole tal kõik lood kaugeltki võrdselt õnnestunud, tema n.-ö. ilma selge lõputa kummaliste episoodide jadasid nagu "Kiirtee eikuhugi" või "Ühes väikeses rannalinnas" hindaksin suhteliselt tagasihoidlikult. Aga näiteks Bergi üht esimesena ilmunud lühijuttu "Rotid uppuvalt laevalt" pean kindlasti lausa krestomaatiliseks õudusjutuks!

13. Kirjastus "Salasõna" annab välja nii välis- kui kodumaiste autorite raamatuid. Kui hästi eesti autorid selles võrdluses müüvad? Mida peab noor või ka kogenum autor tegema selleks, et "Salasõna" ta raamatu välja annaks?

Müüvad pea võrdselt, erilist vahet siin pole. Ja et raamatu väljaandmiseni jõuda, siis peaks raamatu sisu väljaandjale meeldima (või vähemalt mitte sisemist tõrget tekitama) ja tekitama temas kõhutunde, et kriitika seda maatasa ei tee ja et seda enam-vähem sama palju ostetakse kui muidu keskmiselt.

14. "Marduse" tõlkepoliitika on midagi sellist, millest on raske aru saada. Varasematel aastatel ilmus enamjaolt ajaloo kolikambrist väljaklopitud õudusklassika, hiljem laiendati zhanripiire ja ilmuma hakkasid vähetuntud autorite paremad ning tuntumate autorite kehvemad tekstid. Viimastest Mardustest leiame juba tipptegijate tipptekste. Sinu kommentaar? Sõnasta tõlkelugude valiku kreedo.

Nende tuntumate&vähetuntumate autorite tekstide headus on suuresti subjektiivne küsimus. Mõni jutt võib olla võitnud Hugo või Nebula (või isegi mõlemad korraga), aga paneb ikkagi õlgu kehitama, ja kui mulle kuskilt otsast meeldibki, siis ei meeldi see jälle paljudele lugejatele... Absoluutseid täistabamusi a la Martini "Liivakuningad" leidub siiski vaid üksikuid. Üldiselt olen viimasel ajal lähtunud nö. kuldsest keskteest - kui paneksin ise jutule hinde vähemalt 4 ja selle autoriõiguste hankimine libedalt läheb, siis see ka ilmub. Loomulikult üritan avaldamiseks hankida minu hindamisskaalal puhtalt "viielisi" lugusid, aga nende puhul jääb asi tihti lihtsalt autori või kirjastuse huvituse taha.

Õudusklassika tundub praeguseks küll olema läbitud etapp, sest olen üritanud leida näiteks Hodgsonilt või Bierce'lt mõnda suurepärast seni eesti keeles avaldamata teksti, aga ega sealt enam suurt midagi võtta ole. Lovecraftilt küll veel midagi leiaks ja Howardiga on omad (juba ammused) plaanid... Aga mis "ajaloo kolikambrist väljakloppimisse" puutub, siis näiteks Bram Stokeri "Skvoo" või Georg Heymi "Laeva" avaldaksin praegugi hoobilt ära - kui poleks seda juba aastate eest teinud.

15. Kas sinu tegevus ulmekirjanikuna on lihtsalt toimetamistöö kõrvalsaadus, mõnede pähetulnud ideede realiseerimine (avaldamiskohta pole ka vaja kaugelt otsida) või on sellega seoses ka suuremaid ambitsioone?

Ilma ambitsioonideta pole mõtet kirjutadagi. Igal juhul pole see mitte kõrvalprodukt, vaid sihikindla tegevuse resultaat. Ideesid on paraku ootamas kümneid kordi rohkem kui aeg nende realiseerimist lubab...

16. Millised on Mario Kivistiku ulmealased tulevikuplaanid?

Kirjastamisplaanidest oli eespool juba juttu, räägin siis Abel Caini seisukohast... Sügiseses Marduse-antoloogias "Süsimust puri" tahaks ära ilmutada praegu pooleli oleva jutu "Uisomäe", mis oleks siis minupoolne panus nn. etnohorrori alažanri - tõsi, pisut nihestatud plaanis.

Kaugemas perspektiivis kummitab peas (õigemini, on seal juba üsna konkreetse kuju võtnud) jutukogu-lühiromaani vahepealne asi pealkirjaga "Gengadeshi varjud", mille tegevuskohaks on fiktiivne Aasia väikeriik, kuhu suunduva ameerika humanitaarmissiooni koosseisu arvatud salaagent-/mindswapper/ peab lahendama ühe üleloomuliku situatsiooni teise järel.

Ja kui ajapuudus päriselt ära ei lämmata, tahaks kangesti aasta lõpuks kaante vahele saada ammu alustatud romaani "1213" - Eesti ainelise alternatiivajaloo, kus Madisepäeva lahing jääb üldse toimumata, sest puudub selle teine osapool, ja Jäälahing küll toimub, kuid selles on Aleksander Nevski vägede vastaseks hoopis keegi muu, ja peale ei jää mitte venelased...