1. Mida kirjutad, mis on ilmumas?

Ilmumas on üks jutustus kogumikus "Täheaeg 2". Kirjutamisel on "Küti rolli" järg, üks alternatiivajalugu ning üks urban fantasy. Samuti on algamas üks kahasse kirjutamise eksperiment, mille detaile ma ei avaks, aga mis tõotab tulla väga huvitav ettevõtmine.

2. Kas oled usin lugeja, millist kirjandust eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Ulmekirjanikest on esimene lemmik Bradbury; ta oskab väikestest asjadest suurelt kirjutada. Võttes tema tihtipeale lihtsad teemad ja lühivormi, kirjutaks mõni teine banaalsusi, seevastu Bradbury paneb kümnesse nii tegelaste kui meeleoluga, loob elamuse. Muidugi on tal ka nõrku töid ning kohati võivad ta lood paista moraliseerivad, aga minu jaoks on ta peaaegu ajatu. Hindan ka Dicki mänge reaalsusega ning (tänu Avo Nappole) tandemi Drake/Flint muhedaid alt-ajaloolisi romaane.

Teised lemmikud jäävad valdavalt mitteulme kanti. Eesti kirjanikest nimetaksin Tuglast ja tema novelle - Tuglasel on fantastiliselt hea sõnaosavus! - ning Ristikivi, piiritagustest Faulknerit (ta lugude sõnulseletamatu intensiivsus, võtame kasvõi Yoknapatawpha-seeria, on muljetavaldav), Borgest, Ecot ning Castanedat.

Ma arvan, et iga loetud teos, kui see suudab minus mingeid tundeid tekitada, avaldab ka mõju ning aitab rafineerida seda üht ja ainukest lugu, mida me mõne arvates eri variatsioonides kirjutame.

3. Millis(t)e kodumais(t)e ulmeautori(te) looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest?

Eesti ulmeautorite produktiivsus on vähemalt praegu nii väike, et enamiku kirjutatust jõuab läbi lugeda. Selle põhjal on välja kujunenud mõned autorid, kelle tekstid tekitavad rohkem huvi. Näiteks André Trinity, kellest ma pole küll otseselt vaimustuses, kuid kelle huvitav fantaasiakäik ja ladus sõnakasutus panevad sellegipoolest tema jutte lugema. Kristjan Sanderi töödest aimdub süstemaatilisust, sihikindlat mingi eesmärgi poole liikumist... kui see on tõsi, oleks väga huvitav teada saada, kuhu ta välja jõuab. Indrek Hargla püsib mitmendat aastat samal rajal ja üllatab harva, aga samas on mul hea meel, et on vähemalt üks tugev kirjanik, kelle peale võib alati kindel olla aegadel, mil teised idee- või ajapuuduses vaevlevad või eksperimenteerimisega tegelevad. Samuti on end heast küljest näidanud Matt Barker.

Kui nüüd "Algernoni"-seltskonnast rääkida, siis jättes välja Hargla, Orlau, Veskimehe jt, kes kiirelt hilisema Jutuvaramu tasemeni tõusid, on laborikatsetused algusest peale üsna ühesugusel tasemel püsinud. Ma ei leia, et saasta oleks nüüd oluliselt rohkem kui alguspäevil. Probleem on selles, et kui varem kirjutasid juttudele arvustusi suure lugemusega inimesed, kes teadsid, mis teeb halva kirjanduse ja mis hea, siis praegu kommenteerivad needsamad katsetajad vastastikku ja suurt tolku autorile sellest pole.

Eesti ulme väljavaated mujal maailmas on peaaegu olematud. Aga kas peabki sinna trügima? Minu meelest on autorile väga suur saavutus ka see, kui ta jõuab omal maal hetkelemmiku staatusest kaugemale, nii et teda loetakse ka mitu põlvkonda hiljem.

4. Mis ajendas sind üldse kirjutama ja mis sunnib seda tegevust jätkama? Valgustad ehk pisut seda, kuidas Märt Laur kirjutab?

Mingi kirjutamispisik on juba pisikesest lapsest peale sees olnud, alles palju hiljem formuleerus sellest selgemapiiriline tahtmine. Aga miks...? Tsiteerides üht erakirja - ilukirjanduse üks eesmärke on pakkuda lugejale midagi teistsugust kohati üsna rutiinsest argielust, tekitada elamust - kas siis läbi huvitavate kujutluspiltide, uudsete mõttekäikude, süzheeliste uperpallide või muu. Lugeja läheb kaasa ja saab oma elamuse kätte, autor aga tunnetab seda kõike kirjutamise ajal veelgi eredamalt. Kirjutamine pole alati lust, vaid kohati üsna raske, sest nõuab tõsist tööd ja pingutamist, aga kui seda südamega teha, toob see rõõmu nii autorile kui lugejale.

Kirjutan õhtusel ajal, mõnikord klaasi veini saatel. Väga oluline on muusikavalik. Rahulikemate stseenide jaoks sobib ka rahulik muusika, näiteks Bachi tööd Musica Antiqua esituses, intensiivsemad kohad edenevad paremini, kui ka muusikaline taust on jõuline, kiire ja ergas, näiteks Sostakovitsi 11. sümfoonia või Brahmsi 4. Samuti aitavad mõttetööd ergutada Beethoven ja Mozart.

Teksti tooriku kirjutan tavaliselt arvutis, aga kogu toimetamise teen paberil. Nii on lihtsam kohendada lugu sujuvamaks, redigeerida dialoogi, märgata pisivigu. Ka siis, kui mõte näib "kinni" olevat, aitab vastava kohaga paberil töötamine. Mõnikord loen teksti valjult ette, et leida konarlikku lauseehitust või kohmakaid üleminekuid. Eesti keel on väga ilus ja võimalusterikas, ning eriti just uuemate lugude puhul meeldib mulle seetõttu kaaluda sõnu ja nende tähendusvarjundeid, mängida lauserütmiga ja üldse - nokitseda nädalate kaupa pisiasjade kallal. Kuigi ma tean, et ka parimal juhul libiseb see lugejast osaliselt mööda.

Enne 2000. a. valminud tekstid olid kirjutatud üsna pimesi, nagu see vist paljudel alguses käib - nii kui idee tuli, prauh paberile, üsna sihitult. Sestpeale olen järk-järgult hakanud lugusid rohkem ette kavandama ja läbi mõtlema. Praegu kasutan ühe pikema käsiloleva asja jaoks esimest korda "piiblit" ehk kausta, kuhu on kogutud kõikide stseenide kava, tegelaste kirjeldused ja taust, loo timeline ja struktuur, andmed teose toimumispaiga kohta jpm. Sellega peab muidugi ettevaatlik olema, kuna infot on tihti ülekülluses, aga teisest küljest - öeldakse, et autor peaks oma loost teadma 100% ja sellest kirja panema 10%, kontsentreeritud kujul.

5. Milliseid oma tekste pead õnnestunumaiks?

Iga uus tekst on alati kõige õnnestunum.

6. Kust tekkis mõte justkui kaugtulevikus aset leidev sündmustik pöörata poole pealt Teise maailmasõja aineliseks ulmeks ("Patukahetsuse lävi")? Kas sul on mingi personaalne side holocaustiga, on tegu omalaadse statemendiga olukorras, kus Wiesenthali & Co. kirglikke katseteid eesti rahva seast kunagisi massimõrvareid leida võtab vastu varjamatu halvakspanu, või on natsi-Saksamaa sinu jaoks lihtsalt absoluutse kurjuse võrdkuju, mida mugav kujundina kasutada?

Kui see lugu kord peas läbi mõeldud sai, jõudis ta otsast lõpuni paberile II MS ajal toimuvana ja mingit poole pealt ringimõtlemist polnud. Küll aga kaalusin mitmeid erinevaid lõppe - kas neist just parim sai valitud, on lugejate otsustada. Jutt ise on mõistagi veel üks "what if", aga püüab siiski püsida tegelikult toimunu raames (millalgi "National Geographicut" lugedes veendusin, et ka kirjeldatud ulmeline konstruktsioon olnuks täiesti võimalik), seepärast siis Saksamaa. Kuid kurjuse võrdkujuks ma teda ei pea; ajaloost on teada hullemaidki reziime kui hitlerlik. Setting ja butafooria (Blokk 10, Zyklon B jm) olid juba olemas, aga mu soov oli toimunut teise nurga alt vaadata - sellest tulenes ka enamik valikutest.

7. Oled Tiit Tarlapi kõrval üks eraklikumaid autoreid eesti ulmes. Oled küll käinud nii Estconil kui Marduse üritustel, kuid mitu viimast aastat neist kogunemistest hoidunud. Samuti oled sulgenud oma kirjutamisharrastust kajastava kodulehekülje ja nõudsid oma foto eemaldamist BAASist. Kas tegu on kaugelearenenud inimpelglikkusega, teadliku eraku imago kujundamisega või pole sulle lihtsalt meeltmööda see seltskond, kes Eestis ulmepirukat jagab või seda pealt vaatab?

Ma olen üsna valiv selles suhtes, millist infot ja kui palju ma võrgus enda kohta jagan, samuti üritan eraelu ja kirjanduslikku tegevust lahus hoida. Oma tutvusringkonna jaoks on Märt Laur üks inimene, kirjutajana natuke teistsugune, ja kuna mulle aliaste kasutamine ei meeldi, siis üritan neid kaht poolt niisama lahus hoida. Omaette nokitsedes ja võimalikult vähe inimesi asjasse segades õnnestub kirjutamine paremini. Eesti ulmeseltskonna suhtes olen üsna neutraalsel seisukohal - ei tunne antipaatiat ega ka mingit suurt ühtekuuluvustunnet.

8. Eelneva küsimusega haakub mõneti ka järgnev. 2001. aastaks oli Märt Laurist saanud üks BAASi olulisemaid arvustajaid ja tundus et ka ta ise võtab seda tegevust tõsiselt. Tänaseks on, tundub, asjad BAASis arvustamisega ühel pool. Mis juhtus?

Eks siin oli mitu asja. Vähem aega suurema töökoormuse tõttu, mitteulme poole pöördumine, ja lihtsalt - viitsimine sai otsa. Päris lõpp see siiski pole, kavatsen tasapisi uuesti arvustama hakata.

9. Enamik su tekste on kirjutatud eksperimenteerivas laadis. Lugejate poolehoidu oleks kahtlemata lihtsam võita, traditsioonilisemate lugudega. Kas oled endale teadlikult seadnud eesmärgi kõrgkirjanduslikke kurgi püüda või kukuvad lood iseenesest sellised välja?

Võib ju öelda, et iseenesest, aga see on liiga lihtne vastus. Tegelikult ma ikkagi kaalun, millises võtmes lugu arendada; seda juba siis, kui ta alles mõttena peas ringi veereb. Praegu on mulle kõige rohkem sümpatiseerinud selline natuke nihkes laad, aga kui loo sisu nõuab lihtsat ja konkreetset vormi, siis ma ta sellisena loomulikult ka lahendan. Võiks ka vastu seda tunnet minna, aga siis ei tuleks fabuleerimine ja kirjutamine enam nii vabalt välja.

10. Viimasel ajal on nii, et ükspuha millist kogumikku Raul Sulbi ka ei koosta, ilmub seal muu kraami hulgas tingimata ka mingi Märt Lauri lugu. Samuti leiad sagedast positiivset äramärkimist ta hoopis teistele autoritele kirjutatud arvustustes või üldistes kirjandusteemalistes artiklites. Kas oled teadlik sellisest toimetajapoolsest varjamatust soosingust ja mida ise asjast arvad?

Rauli intervjuust võis mõista, et mu teatud perioodi tekstid läksid kokku talle toona südamelähedase stiiliga; selles mõttes pole siin midagi kummalist. Toimetaja ning autori vaheline hea läbisaamine on samuti endastmõistetav.

11. Kas tunned huvi, mida lugejad sinu loomingust arvavad ja kas pead sellist tagasisidet oluliseks? Kuivõrd adekvaatne selline tagasiside sinu meelest on? Kuivõrd palju läheb korda negatiivne kriitika?

Huvi on ikka, aeg-ajalt käin BAASile pilku heitmas. Iseasi on see, et BAASi tagasiside kipub lahjaks jääma, kuivõrd hindamine toimub sageli meeldib/ei meeldi skaalal. Konstruktiivseid arvustusi võiks rohkem olla (seda kõikide eesti autorite kohta).

Vahetevahel tekib vägisi mulje, et mõni arvustaja loeb juttu diagonaalis, sest kõik need seosed, detailid ja probleemid, mida mõnest arvustusest leiab... no võimatu, aga kuidagi need jutust välja väänatakse. Ehk siis vana aia ja aiaaugu teema. Käputäis "testlugejaid" annab selles mõttes märksa paremat tagasisidet - ja siinkohal suur tänu neile, kes mulle seda abi on osutanud.

Negatiivne kriitika teeb mõneks päevaks tõsiseks ja paneb järgi mõtlema, kas ja miks läks midagi valesti. Seejärel harutan arvustuse lahti ja kui selgub, et lugeja on mõttetusi välja partsatanud, ükskõik siis kui tulises või veenvas vormis, kehitan õlgu ja unustan asja. Sama ka juhul, kui kriitika aluseks on konflikt lugeja maitse ja jutu vahel - siin ei ole midagi teha, ei saa ju kõigile korraga meeldida. Aga kui kriitika on asjalik, märkan ka ise, et see või teine osutatud koht võinuks olla paremini teostatud, ning üritan järgmine kord sama viga vältida.

12. Sind nimetatakse üheks eesti ulme tulevikulootuseks (üsna mitu aastat juba). Millised ambitsioonid on endal kirjutamisega seotud ja kas tagasihoidlik produktsioon ei muuda mõttetuks ükspuha kui suuri ponnistusi lugude kvaliteedi kallal?

Ambitsioonid puudutavad esialgu üht pikemat käsilolevat lugu. Olen endale hästi selgeks teinud, mida ja miks ma selle tekstiga tahan öelda, ning loonud selge nägemuse, kuidas asi peab tervikuna mõjuma. Kui ma suudan kõik just nõnda paberile panna nagu plaanitud, siis on üks väga suur isiklik eesmärk täidetud ning teadmine, kuhu edasi minna, palju selgem.

Mis "tagasihoidlikku produktsiooni" puutub, siis nagu teistegi asjade puhul, on ka siin aktiivsemaid ja passiivsemaid perioode, ja viimane on taas läbi saamas.

13. Kui palju teed vahet sellel, kus sinu järjekordne jutt ilmub? Kas endale on tähtsam loo äratrükkimine ajastu dokumendiks pretendeerivas kronoloogilises antoloogias ("Eesti ulme antoloogia"), almanahh-antoloogias ("Mardus"), lääne moodsa ulmekirjanduse keskel ("Täheaeg") või elektroonilisel kujul ("Algernon"). Võrdle pisut loo trükkijõudmise protsesse neil juhtudel.

Kõigil juhtudel on omad head ja vead. "Algernoni" ja üldse elektroonilise kirjastamise pluss on eelkõige kiirus - jutt meiliga toimetusse, lühike ooteaeg, ja ilmunud ta ongi. Samuti lugeja võimalus kohe ja sealsamas oma värskeist emotsioonidest autorile teada anda ning võimalik laiem lugejaskond. Teisest küljest võetakse võrgus avaldatut vähem tõsiselt kui paberkandjal ilmunut - ikkagi infoajastu, kus iga suvaline tüüp saab oma tekstid netti üles riputada, sellal kui paberile pääsemine eeldab mingi sõela läbimist. Ühendriikides on sellele vastukaaluks tekkinud nn vanity press'id, mis raske raha eest trükivad ära ka kõige andetuma jura. Kogumikud on kas autoritest või teatud perioodi kirjandusest läbilõike saamiseks hea vahend, aga nende häda on toimetamistsükli pikkus, mis võib halvemal juhul ulatuda aastatesse. Jääb veel võimalus avaldada tekst mõnes kultuuriajakirjas, mis paljude silmis annab renomeele automaatselt boonuspunkte, aga siis peaks tekst kuidagi põhivooluga haakuma; puhta zhanriulmega jääks siin hätta. Seega, kui rääkida paberkandjast, suurt vahet pole.

14. Mida pead kirjanikuna enda nõrkadeks külgedeks ja mis kukub sul enda arvates hästi välja?

Ma olen selleks liiga vähe kirjutanud, et rääkida mingist kirjanduslikust tugevusest või väita, nagu oleks mul see või teine külg juba välja kujunenud. Ka see, mis praegu õnnestub, võiks välja kukkuda veel paremini.

15. Millised on Märt Lauri loomingulised tulevikuplaanid?

Mitu sahtlis tolmuvat jutukavandit on sellised, mis ootavad oma aega. Mõnikord ma küll loen neid ja vahest ka täiendan mõne uue mõttega (sest ka passiivsel perioodil ei saa end sellest päris lahti kiskuda), aga jätan nad alati sinnapaika. Seda küll mitte viitsimise või oskuste puudumisel, vaid järgides tunnet, mis ütleb, et kui aasta-paar kannatada, siis suudan ma ühest või teisest teemast palju enamat välja võtta kui praegu. Praegu on minu jaoks põhiline mitte kiirustada, aga see tähendab ka loovimist, et hoida oskusi rooste minemast. Mõne hea mõtte, killukese vaba aega ja veidi sobivat meeleolu ju ikka leiab, ja kuni see nii on, seni kirjutan edasi.