1. Mida toimetad, mis on ilmumas?

Juuni keskel ilmub kogumik Robert Silverbergi neljast lühiromaanist "Meid ootab Pimedus". Lisaks nimiteosele on kogumikus "Teekond Bütsantsi", "Kodutee" ja "Salajane reisija".

On sõlmitud leping 2004. aastal ilmuva kogu "Best of Brian Aldiss" kohta. Pealkirja veel pole.

2. "Skarabeus" on sisuliselt fännikirjastus. Mis ajendas sind kirjastust looma ja mis motiveerib seda tegevust jätkama? Kuna teed seda kõike sisuliselt üksinda, neelab see hobi arvatavasti enamiku su vabast ajast ja projekti mittekommertslikuse tõttu ka märkimisväärse osa säästudest. Kas eesti lugeja on üldse seda vaeva väärt?

90-ndate aastate alguses ja keskel oli ulmekirjanduse avaldamise madalseis. Alates 1993. aastast koostasin endale mitmeid nimekirju raamatutest ja autoritest, keda kohe kindlasti peaks avaldama. 1997.aasta aprillis küsisin ka "Varraku" peatoimetajalt, kas neil on kavas avaldada minu jaoks tähtsaid autoreid (Ellison, Spinrad, Aldiss, Dick, Silverberg, Moorcock, C.Willis, Iain Banks jne). Vastuses mainiti, et Willis, Banks ja Dick on Varraku plaanides.

Mõistsin, et Aldiss, Spinrad ja Ellison tuleb ise avaldada või siis jäävad need kirjanikud eesti keelde tõlkimata. 1998. aasta veebruaris võtsingi perekonna nõusolekul julge sammu ette ja hakkasin oma kirjastust rajama. Ja nii see on läinud. Selle aasta seisuga kuus raamatut.

Iga raamatu valmimine võtab ca 1000-1200 töötundi ja kes vaevub seda enda ajakulutusega võrdlema, jõuab järeldusele, et ega mul millekski muuks suurt aega üle jäägi.

Kuna tõlkimisele raha ei kulu, siis pole firma algkapitalile midagi juurde vaja lisada, st kirjastamine oleks palgalise tõlgi puhul sulaselges kahjumis.

Eesti lugeja kohta ei oska ma midagi öelda, aga Pasi Jääskeläineni "Taevast kukkunud loomaaed" tegi mulle ühe asja täiesti selgeks: minu maitset eraldab ostjate omast hiigelsügav kuristik.

3. Oled 60ndate lõpus end ulmekirjandusse suure käraga murdnud nn. uue laine kohalik prohvet. Mida selles kirjandusvoolus hindad ja miks teda muule ulmele eelistad? Kõrvalseisjale näib ajuti, et uue laine peamiseks püüdluseks on lugeja šokeerimine ja eksitamine, mitte talle lugemisnaudingu pakkumine. Esimest tabuteemade ohtra ekspuateerimise ja teist kirjanduslike võtetega eksperimenteerimisega.

Kui ma 90-ndate keskel omaette kõikvõimalikke nimekirju koostasin (mis vastavalt juurdeloetud raamatutele "elasid"), siis märkasin, et alati figureerisid seal viis nime: Aldiss, Ellison, Spinrad, Dick ja Silverberg. Nelja neist võib ühendada mõistega "uus laine". Tegelikult ei meeldi mulle sugugi kõik "laine" autorid. Näiteks Dischi paar romaani on jäänud pooleli, ka Delany, Ballardi ja Moorcocki romaanid ei kuulu mu isiklikku top-50-sse.

Kui jätta "uue laine" autorite loomingust kõrvale shokeerimine ja kirjanduslike võtetega eksperimenteerimine, siis jääb järele peamine: tegelased peavad olema usutavad, elulised ja teosed peaksid käsitlema eelkõige "sisekosmost" ning ühiskondlikke probleeme.

4. Kuidas valid autoreid ja teoseid keda/mida avaldada? Kui suurt rolli mängib isiklik maitse, kui suurt nende autorite roll kirjandusloos? Kas "Skarabeuse" autorite väljaandmisjärjekord peegeldab mingilgi määral nende tähtsust?

Avaldan autoreid, keda ise pean oluliseks. Väljaandmisjärjekord on juhuse asi. Näiteks õnnestus Spinradiga saada esimesena ühendust. Kirjanduslooliselt oleks olnud tähtsam avaldada Besteri, Farmeri ja Vance'i raamatuid kui Spinradi ja Jääskeläineni omasid. Kirjastust luues lootsin esimesena avaldada Aldissi kogumiku.

Ühes võib olla kindel: minu maitse ühtib kahe autori puhul tuhandete lugejate ja kirjanduskriitikute omaga. Nimelt on Ellison ja Silverberg kõigi aegade auhinnatuimad ulmekirjanikud. Vt. http://www.fantasticfiction.co.uk.

5. Oled üks suurema lugemusega ulmefänne Eestis. Millist kirjandust uue laine kõrval eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid?

Loen meelsasti P.Andersoni, Gene Wolfe'i, Farmerit, Zelaznyt jne. Viimase viie-kuue aasta jooksul olen püüdnud hoiduda Asimovi ja Clarke'i raamatutest. 92.aastal jäi Niveni "Rõngasplaneet" pooleli. Ostsin nüüd eestikeelse, jälle ei suutnud lõpetada. Paar muud Nivenit on samuti pettumuse valmistanud.

6. Olid BAASi algusaastatel üks aktiivsemaid arvustajaid ja sealhulgas eesti lugejale vähemtuntud autorite ja nende loomingu tutvustaja. Mis innustas seda tegema? Kas praeguseks, mil BAASis minimaalselt tegutsed, oled oma missiooni selles osas lõppenuks lugenud?

Ilmselt on arvustuste kirjutamisel palju motiive. Üheks on kindlasti soov tutvustada oma lemmikkirjanikke (minu puhul siis Aldiss, Ellison, Spinrad, Anderson, Silverberg jt) või üksikteoseid, jagada vaimustust, tahe oma maitset peale suruda (meenutage mõjutajaid "Terasunelmast"!). Kohe kindlasti on see ka loominguline tegevus ja õnnestunud arvustus teeb meele rõõmsaks (selliseid on mul enda arust alla kolmandiku).

Senikaua, kui avaldan raamatuid, kulub peaaegu kõik vaba aeg tõlkimisele ja muule kirjastustegevusele. See algaastate viljakus oli suures osas tingitud eelnevate aastate lugemuse realiseerimisest BAASis. Kuna ajavahe lugemise ja arvustuse kirjutamise vahel võis olla viis-kuus aastat, siis sattus nii mõnigi kord arvustusse ebatäpsusi. Kirjastustegevuse lõpetamisel naasen kindlasti arvustajate hulka.

7. Kas oled kursis kodumaiste ulmeautorite loominguga ja kui, siis kelle looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest ja milliseks hindad mahajäämust arenenud maailma ulmest?

Omal ajal sai "Mardusest" ja "Põhjanaelast" hea meelega Simpsoni ja Belialsi jutte loetud. Bergi looming hakkas vastu (mitte fabuleerimisoskus, vaid kirjanduslik külg). Nüüd olen mõnuga läbi lugenud Hargla neli esimest raamatut, Tarlapi kogumiku ja ka "Eesti ulme antoloogia" ning "Stalker 2002". Võib öelda, et ülevaade on, aga tagasihoidlik.

Olen üsna suur pessimist väikerahvaste ulme "maailmavallutusplaanide" suhtes. Vähemalt viis korda suurema kandepinnaga soome ulmest avaldatakse vast Johanna Sinisalo Finlandia preemia pälvinud "Enne päikeseloojangut ei või" lõppkokkuvõttes umbes kümnes keeles ja seda vaid tänu preemiale. Teistelt võidakse avaldada vaid üksikuid jutte, mitte raamatuid. See, et mõni fännkirjastus avaldab tervikteose, on eriti haruldane.

Eesti ulmekirjanikke on tunduvalt vähem ja neil on veel väiksem võimalus jääda väliskirjastuste sõelale. Parimad väljavaated on Indrek Harglal.

Kui on annet, tuleb kirjutamisoskus vaid kirjutades (igivana, kulunud väljend). Vaid Indrek Hargla puhul on need mõlemad lause pooled tasakaalus. Simpson ja Belials kirjutavad professionaalse kirjaniku kohta lubamatult vähe (võib ju vastu vaielda, et kirjanikutöö ei anna neile leiba), kuid keelepiiridest suudavad läbi murda üldjuhul vaid kutselised kirjanikud. Sama kehtib ka Orlau, Lauri, Sanderi ja ilmselt ka Tarlapi kohta (temas pole ma kindel, sest ta avaldab oma jutte ju maakonnalehtedes).

8. Mida enda poolt ulmevaldkonnas tehtust julged nimetada suuremate saavutustena?

Kui jätta kõrvale "Skarabeuse" loomine ja selle käigushoidmine viie aasta vältel, siis vast "Suure lõõsa" tõlkimine ja avaldamine. On teada, et Spinradi tekste on raske tõlkida (seda on tunnistanud nii Soome tõlkepreemia laureaat ja Spinradi tõlkija Kristiina Drews kui ka ajakirja "Tähtivaeltaja" toimetaja Toni Jerrman). Seepärast olin üsna ärevil, kuidas lugejad raamatu vastu võtavad. Seni pole tõlke kohta kriitikat tulnud.

9. Teistest kirjastajatest on sul tõenäoliselt lähem kontakt tõlgitavate autoritega, vähemalt ei saa ükski teine kirjastus hoobelda spetsiaalselt eestikeelsele väljaandele kirjutatud autorite eessõnadega. Millised on Harlan Ellison, Norman Spinrad ja Robert Silverberg inimestena ja mis huvi on neil üldse niivõrd väikese auditooriumiga nagu seda on eesti lugejaskond, jännata?

Usun, et kõik kirjanikud reageerivad tõlgi või toimetaja palvele kirjutada midagi eesti lugejale. Vähemalt need neli kogemust, mis mul on, kinnitavad öeldut. Vaja on vaid asi ette võtta.

Kõigi kohta võin rääkida vaid head. Näiteks kuu aega tagasi pöördusin nii Spinradi kui ka Silverbergi poole palvega saada mõningate teiste kirjanike e-maile antoloogia jaoks. Silverbergilt sain Gaimani oma ja Spinradilt paar tükki, teiste seas G. Wolfe'i oma.

Avastasin Silverbergi lühiromaanis "Meid ootab Pimedus" põhimõttelise faktivea. Kui küsisin autorilt, mida pean vastama terasele eesti lugejale, siis palus ta mul see kas omal äranägemisel ära parandada või kui see pole enam võimalik, siis lugeja ees vabandada ja kinnitada, et autor enam kunagi nii ei tee.

10. Kuidas tunned end konkurentsis teiste Eestis ulmet välja andvate kirjastustega? Mis on selle niši kõrval mida ise oma tegevusega täidad, teised suundumused ulme mitmekesises maailmas, mis teiste kirjastuste poolt seni tähelepanuta on jäänud?

Usun, et juba väiksus põhjustab läbimüügi vähesuse. Arvan, et kui need samad viis raamatut oleksid ilmunud "Varraku" nime all, oleks neil 1,5-2 korda suurem läbimüük. Aga ei tea, kas see oleks "Varrakule" piisav.

Mõni kirjastus võiks proovida välja anda seikluslikku noorsooulmet, mille parimateks esindajateks on A.Norton ja J.Vinge (Psioni sari). Ostaksid nii noored kui ka eakamad ulmehuvilised. Kindlasti oleks läbimüük suurem kui "uue laine" autoritel (suurem nii "Skarabeuse" omadest, kui ka Moorcocki ja Ballardi omast)

Anglo-ameerika ulme avaldamise kõrval tasuks mõelda põhjamaade ulme tõlkimisele. Need riigid toetavad oma kirjanduse avaldamist mujal (tean seda soome autori najal). Kui tõlkimine makstakse kinni, siis võib isegi väiksema läbimüügiga mingi kasum tulla.

11. Ehkki "Skarabeuse" poolt välja antava kirjanduse näol on tegu ulme vooluga, mis võiks kõige rohkem pretendeerida olema väärtkirjandus (või kriitikute poolt armastatud kirjandus, mis teeb sama välja), on kohalik kirjanduskriitika nende raamatute ilmumist sisuliselt ignoreerinud. Kuidas seda seletada?

Ei saa ka ise aru.

12. Kas tunned huvi, mida lugejad "Skarabeuse" toodangust arvavad ja kui adekvaatseks sellist tagasisidet saab lugeda? Kuivõrd palju läheb kirjastajana korda (negatiivne) kriitika? Kas eesti lugeja on piisavalt arenenud, et uue laine väärtusi hinnata?

Jälgin pidevalt BAASi, ajalehtedes ja "Marduses" tõlkeraamatuid peaaegu ei käsitleta. Isegi negatiivne kriitika on parem kui möödavaatamine. Näiteks Jääskeläineni raamatut ei kritiseeritud BAASis rohkem kui pool aastat. Kui siis selgusid ka 2002. aasta müüginumbrid, võttis meele mõruks küll.

13. Teised ulme maaletoomisega seotud inimesed on nimetanud, et kirjanikud ja nende agendid on eriti tõrksad lubama kohaliku koostaja poolt kokkupandud valikkogude väljaandmist, kuna see torpedeerib autori valikust välja jäänud lühiproosa edasist tõlkimist. Sinul on see temp õnnestunud juba 2 korda (Jääskeläinen oma vähese loominguga ei lähe siinkohal ilmselt arvesse). Kuidas? Kas mõneti aitab seegi, et nimetatud kirjanike puhul pole (enam) tegu esimese suurusjärgu tähtedega või on just nemad raha lugemisega eriti ametis?

Autorid, kes kirjutavad vaid lühiteoseid, ei anna mõistagi luba Best of-ks (nagu näiteks Ellison, sest eesti kogumik pole ju Best of E.). Spinrad, Silverberg ja Aldiss on aga peamiselt romaanikirjanikud ja ilmselt peavad nad valikkogu heaks reklaamiks oma loomingule. Hämmastav on hoopis see, et mõned agendid ei taha anda isegi õigust üksiku jutu tõlkeks, põhjendades, et siis seda kogumikku ju keegi enam eesti keelde ei tõlgi (näiteks N. Gaimani agent)!

14. Norman Spinradi kogumik "Suur lõõsk" võitis kirjastusele eelmisel aastal esimese Stalkeri. Kas sedasorti tunnustus on sulle tähtis? Kas oskasid võitu oodata ja kas tulemus raamatu läbimüügile mingit tuvastatavat mõju avaldas?

Tunnustus on loomulikult tähtis, aga ka tahapoole jäämine ei masenda (näiteks oli romaani "Muutuste aeg" ebaedu prognoositav, sest "lillelaste" propageeritud moraalsed väärtused on Eesti ühiskonnas praegu out). "Suure lõõsa" võitu muidugi ei oodanud, ka lühiromaani "Katkuaastate päevikud" võit oli üllatuseks. Uskusin, et kolme sisse nad siiski jõuavad. Konkurents oli tihe, võit napp ja poleks olnud miski üllatus, kui kaksikvõit oleks läinud "Fantaasiale". Praegustel andmetel pole Stalker kuidagi läbimüüki tõstnud.

15. Elad Soomes. Kuidas võrdleksid soome ja eesti ulmeelu (raamatute väljaandmist, fändomi aktiivsust) Eestis ja Soomes. Kui paljust jäävad eestlased ilma puhtalt väikese rahvaarvu tõttu? Mis torkab silma soome ja eesti ulmekirjanike loomingu võrdlemisel?

Peaaegu kõik olulised ulmekirjanikud on soome keelde tõlgitud (vähemalt raamatuga). Loodan, et eesti ulme kuldaeg jätkub ning mõni kirjastus avaldab ka Vance'i, Besteri, Farmeri, Varley, Nortoni, Sheckley jt teoseid. Paarkümmend klassikut uuemate kõrval! Peab märkima, et eesti keeles on rohkem avaldatud Zelazny, Silverbergi, Ellisoni ja LeGuini raamatuid kui soome keeles!

Rahvaarvust tingituna on seal mitmeid kordi suuremad tiraažid, fandom on arvukam ja seetõttu on ka suhteliselt vanu tegutsevaid ulmeajakirju palju. Näiteks on "Portti" neli korda aastas ilmuv A4 suuruses ajakiri, mille paksus viimased kümme aastat on alati 100-150 lehekülge. Selles ilmub peamiselt kohalike autorite loomingut, aga alati on ka paar-kolm tõlkejuttu (sageli Hugo laureaadid). Kakskümmend aastat on ilmunud "Tähtivaeltaja", mille paksus on ca 100 lk. Ka seal on tihti mingi number pühendatud mõnele välisautorile ja kirjanikult on sees paar novelli. Just "Tähtivaeltaja" tekitas minus huvi Spinradi ja Ellisoni vastu.

Kõikide ulmeraamatute kohta ilmuvad arvustused nii ulmeajakirjades kui ka Soome suurimas ajalehes "Helsingin Sanomat". Seega tuleb iga raamatu kohta 3-5 arvustust. Tihtipeale konkureerivad soome ulmeraamatud FINLANDIA auhinnale ja see näitab, et ulmet peetakse kirjanduse üheks osaks.

Soomes on hea tasemega kirjutajaid oma 10-15 korda rohkem. Üheks mõjuvaks loomegeneraatoriks on ca 15 korda peetud ajakirja PORTTI iga-aastane ulmejuttude võistlus, kuhu alati laekub umbes 300 novelli, jutustust ja lühiromaani. Auhinnakohtadele pääsevad vaid kirjanduslikult hea tasemega jutud, idee loeb vähem. Ühesõnaga: kirjutajaid on rohkem ja nad on oma oskusi lihvinud 10-15 aastat. Saadab ju igaüks võistlusele enamasti 3-4 oma parimat juttu. Ja nii aastast aastasse.

Kümmekond soome kirjanikku on avaldanud üle viie ulmeraamatu (Eestis vaid Hargla), kuid nii mõnigi ulme kõvadest tegijatest on avaldanud vaid ühe raamatu (Sinisalo, Jääskeläinen) või mitte ühtegi (Soikkeli, Santikko jpt), kuigi ajakirjades avaldatud juttudest saaks igaüks päris mitu kogumikku. Näib, et Eestis on autorikogu ilmumislävi madalam.

16. Millised on "Skarabeuse" tulevikuplaanid?

Järgmisel aastal ilmub kindlasti Aldissi kogumik ja 2005. aasta suvel "Skarabeuse" kaheksas raamat, ulmeantoloogia. Algselt tahtsin avaldada raamatu teemal "Ulmeline armastus" ("Weird Love" ingliskeelses kirjavahetuses), kuid mitmete oluliste juttude ärajäämise tõttu avaldan antoloogia, mille tööpealkiri on "Weird Worlds & Weird Love". Kirjanike ja agentidega olen sõlminud seni eellepped 9 jutu kohta, nende hulgas G. Martin "The Way of Cross and Dragon", J. Vance "The Moon Moth", R. Zelazny "Rose for Ecclesiastes", R.Silverberg "Passengers" ja C. Willis "All My Darling Daughters"

Aga edasi... Kes teab.