1. Mida kirjutad, mis on ilmumas?

Leppisime hiljuti "Koolibriga" kokku, et ”Oraakli surm” avaldatakse 9. klassi kirjandusõpikus. Ise loodan käesoleval aastal Ülle Rajasaarega kahasse avaldada valiku luuletusi.

Üsna valmisjärgus on üks fantasy- ja üks õudusjutt. Tõenäoliselt kirjutan ”Kelme ja kangelasi” laiemaks, sest selle maailma loomisel tekkinud seosed paeluvad mind. Võimalik, et mingil hetkel saab täiendatud varianti lugeda "Algernonist", kuid et kas nüüd just sel aastal, ei tea.

2. Kas oled usin lugeja, millist kirjandust eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Kunagi neelasin valimatult keskmiselt raamatu päevas, kuid viimasel ajal kulub enamus ajast elamise peale ära, lugemine on taandunud mõnesse juhuslikku vaba õhtusse, on seetõttu nauditavam ning valik ehk nõudlikum.

Ma pole ortodoksne ulmefänn, kuigi, kui oleks valida seinast seina, valiksin hea dark fantasy. Viimasel ajal olen lugenud pigem visioonitsemist stiilis ”Kuldne oks”, ”Eedeni jumalad”, ”Kosmiline siug”, jms, mis ju ka teatud mõttes servapidi ulmesse ulatuvad. Neis alternatiivseid maailmatõlgedusvõimalusi pakkuvais raamatutes on mastaapi ja julgust, leidlikku kombineerimist. Kui ajud vajavad väljalülitamist, mida nad peale mõnda tööpäeva aegajalt vajavad, loen hoopis kriminulle, eelistused on klassikalised: Christie, Stout ja Francis.

Olulised autorid ulmes? Kõigepealt Poe. Tänu talle sain aimu, kui võimas võib olla hea õuduskirjandus.

Siis tõenäoliselt Anne Rice ja tema vampiirikroonikad. Neis oli lihtsalt stiili ja pauerit, kuid paraku sai tema baroksest stiilist peale umbes kümnenda tellise lugemist küllastus. Imetlusväärne on ta siiski, kuid lugeda enam väga ei viitsi, üllatusi on vähe. Tõenäoliselt on tema mu kirjutamisstiili kõige rohkem mõjutanud, eriti esimesi lugusid. ”Kohtumine emaga” oli meelega tema võtmes kirjutatud, kuid usun, et teisteski varasemates juttudes kajab teda vastu.

Teine, kes on tõenäoliselt veidi mõjutanud, kuna põhjustas omas zhanris siiani ületamatu lugemiselamuse, on Angela Carter. Carteri mõju avaldub eelkõige ühes eesmärgis, mille olen endale seadnud.

Kolmas, kes on kindlasti mõjutanud, ning keda mingil määral ”Hundis ja maos” vastu peegeldub, on Clive Barker. Jällegi – pauer. Hoopis teises võtmes kui Rice'i maaliline ja sensuaalne, kuid oma brutaalsuses väga mõjuv.

Julgen väita, et mingite konkreetsete eeskujude mõju pole enam suur, kirjutan juba üsna mõnda aega nagu mina ise.

3. Millis(t)e kodumais(t)e ulmeautori(te) looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest?

Esimeses järjekorras Laipaik. Edasine pingerida oleks: Barker, Vangonen, Maapoeg. Nende looming mulle lihtsalt meeldib, hea on lugeda, pilt hakkab elama, vereringe ühtib. Pauerit on ka. Siis on mitmeid, kes aegajalt kirjutavad olulisi lugusid. Hargla, kelle järjekindlus ja töövõime tekitavad siirast austust, kirjutab tihtipeale lugusid, mis minu jaoks rääkima hakkavad, kuid mõned ta teosed jäävad elutuks. Näiteks oli ”Sierra Titauna nekropol” minu meelest väga võimas lugu, samuti ”Cuncti simus”, ”Excelsuse konkistadoorid” ja ”Väendru”, kuid näiteks ”Isa süda”; ”Enesemääramisõigus” ja”Capaneusi Harta” jäid igavaks ja kaugeks. Ühesõnaga, nii ja naa.

Eestikeelse ulmekirjanduse väljavaade? Vaevalt küll, et ma selles punktis midagi nii revolutsioonilist ütlen, mille peale keegi ise tulnud ei ole. Esimesed lihtsad ja pikad sammud on tehtud, nüüd liigub asi aeglasemalt, uutel tulijatel on sellevõrra ehk raskem, et latid on üleval, kuid sellevõrra kergem, et on väga erineva tasemega lugusid, mis on lihtsalt kättesaadavad ja mida on võimalik analüüsida, et sellest tarku järeldusi teha. Tõenäoliselt enamus seda muidugi ei viitsi.

Tänu "Algernonil"e on soovijatel vähemalt avaldamisvõimalus, nii et asi ilmselt liigub, kuigi aeglasemalt, kui tulihingelised ulmefännid sooviksid. Loodan, et äkki keegi luges sellest lõigust midagi uut, see vabandaks, miks ma selle kirja panin.

4. Mis ajendas sind üldse kirjutama ja mis sunnib seda tegevust jätkama? Valgustad ehk pisut seda, kuidas Karen Orlau kirjutab?

Kirjutan, sest et meeldib. Tundub hea põhjusena. Mõni teeb sama asja pärast metsajooksu, laulab, joonistab või tegeleb fotograafiaga.

Kuidas kirjutan? Kirjutan arvutiga. Kasutan Windows XP-d. Valdan päris rahuldavalt pimekirja. Kirjutan siis, kui tuju tuleb või siis, kui Kivistik ütleb, et nüüd on viimane tähtaeg ja eile pidi lõplik versioon valmis olema.

5. Milliseid oma tekste pead õnnestunumaiks?

”Oraakli surm”
”Malin Malini metsast”
”Rannahiidsed”
”Sealtmaalt”
”Hunt, madu ja Põrgu perenaine”
”Kelmid ja kangelased”

Nende sisse ma usun. ”Etendus punases teatris” on ka üks, millega ma ise päris rahul olen, aga tunnistan, et selle tegeliku tähenduse olen liiga peitu kirjutanud ja see ei tule lugedes tõesti välja. Mea culpa.

6. Kas tunned huvi, mida lugejad sinu loomingust arvavad ja kas pead sellist tagasisidet oluliseks? Kuivõrd adekvaatne selline tagasiside sinu meelest on? Kuivõrd palju läheb korda negatiivne kriitika?

On lugejaid, kelle kriitika on asjalik, intelligentne ja põhjendatud. Nende arvamust pean väga oluliseks ning püüan seda ka kirjutades alati silmas pidada. Ütlen ausalt – selliseid kriitikuid on väga vähe.

Siis on kritiseerijaid, kes kirjeldavad ainult emotsiooni, mille nad lugedes said. See on nii subjektiivne kriteerium, et negatiivsetest karjatustest ei tee ma juba mõnda aega eriti välja. Positiivse emotsiooni üle on mõõdukalt hea meel, edevust ei saa samuti salata, kuid ausalt öeldes eelistan analüütilist kriitikat pealiskaudsele positiivsele hüüatusele.

Siis on seltskond kritiseerijaid, kes minus hämmastust tekitavad. Kõigepealt diskvalifitseerivad nad oma edasise jutu sellega, et teatavad ausalt, et neile ei meeldi a) õuduskirjandus, b) Karen Orlau. Ja siis jätkavad konkreetse loo kritiseerimist. Milleks end piinata 20-nda looga žanrist, mis ei meeldi ja kirjutajalt, kes ei meeldi? Mina olen jõudnud arusaamisele, et räppmuusika ei paku mulle midagi, jätan ta rahumeeli räpifännide pärusmaaks ja hoian sellest eemale. Tundub kuidagi loogilisem, kui, hambad ristis, 20-ndat räpiplaati kuulata ning siis oma frustratsioon välja valada ning kirjutada retsensioonis, et tegelikult on see kõik jama, tegelikult tehakse ainsat õiget muusikat kirikukoorides, räpparid peaksid rõngad ninast välja nokkima ja kooriproovi minema, kui nad üldse laulda tahavad. Räpparid ise vaevalt sellist kriitikat tõsiselt võtavad, miks peaksin minagi. Sääraste kritiseerijate järjekindlus on muidugi veidi masendav, paratamatult tekib mõte, et tegemist on veidi perversse vaimse kiibitsemisega või siis lihtsalt halja masohhismiga, kuid, teisest küljest – kunst kuulub rahvale.

7. Internetiajakirja "Algernon" sünnil olid kuni Hargla esilekerkimiseni selle esindusautor ja võitsid paljude lugejate südame. Said ka kohemaid Stalkeri oma "Oraakli" eest. 2000. aastal kui hakkasid avaldama "Marduses", laekusid esimesed hävitavad hinnangud sinu poolt loodule. Seejärel pole sa enam oma loomingut varasemas mahus avaldanud. Kas tagasiside pani oma loomingut rohkem viimistlema, kõike kirjutatut mitte avaldama või sai lihtsalt sahtel tühjaks?

Sahtel sai tühjaks ja aega on ka oluliselt vähemaks jäänud. Viimased kuus aastat käisin päevases õppes ülikoolis ja püüdsin samal ajal täiskohaga tööd teha. Vähesed vabad hetked sisustasin hammaste pesemisega. Aeg kirjutada oli luksus.

Nüüd on ajakava natuke leebem, diplom õnnelikult taskus, ning olengi kirjutamisega rohkem tegelenud. Nagu ülevalpool öeldud – arvestan asjalikku tagasisidet tõepoolest ning kindlasti on mitmekülgsem kriitika kasuks tulnud, kuid avaldamismahu vähenemine on seotud eelkõige sahtlivarude lõppemise ja tiheda ajakavaga.

8. Oled ainus eesti autor peale Hargla, kel on õnnestunud Stalker rohkem kui üks kord võita. Kui olulised need auhinnad sulle on ja kas oskasid oma võite oodata?

On väga olulised, miks ja kuidas täpselt, on raske kirjeldada. Ühest küljest jääb hea lugu nii ehk naa ajaloosõelale ning see ambitsioon mul lõppkokkuvõttes on, teisest küljest on Stalker saavutus, sarnane raamatuga riiulis.

Esimest julgesin oodata, teist ausalt öeldes mitte. Hindan teist auhinda ka rohkem, kuna konkurents oli paari aastaga ikkagi väga palju tõusnud ning kindlasti oli tunnustus sellevõrra suurem.

9. Sinu esimestes tekstides tegutsevad võrdlemisi eluvõõrad noorukid. Viimastes ("Hunt, madu ja põrgu perenaine", "Hingesugulane") rakendad juba vilunult (ja edukalt) küüniliste naistekate võttestikku. Kas selle taga võib näha sinu küpsemist inimese ja naisena? Milliste tunnetega loed täna oma esimesi tekste?

Oleks endalegi ootamatu, kui ma kümme aastat tagasi oleks väga sügavmõttelisi tekste suutnud kirjutada. Küsija oletab asjalikult ja loogiliselt, et olen 28-aastasena targem kui 18-aastasena.

Küünika on ka täiesti olemas, kuid ta ei välista vastanduvaid omadusi, võib rahuliku südamega ühes inimeses eksisteerida koos tolerantsuse ja romantikaga, mis samuti kuuldavasti mu lugudes kajastuvad. Pealegi – teadlik hull on kõige hullem hull, küünika ei päästa kedagi, selles suhtes oli ”Hingesugulane” teatud mõttes manifest.

Oma esimesi tekste loen täiesti rahulike tunnetega. Otseselt häbenema ei pea nagu midagi. Ei teki tunnet, et tahaksin midagi üle või ümber kirjutada. Mitte sellepärast, et ma arvaks, et seda polegi võimalik teha, vaid nad on minu jaoks valmis, asjana iseeneses, ajas ja ruumis, pole enam midagi lisada.

10. Kuidas hindad ulmekirjanike avaldamisvõimalusi Eestis? Kas sinu debüütkogumiku üsnagi soe vastuvõtt tavakirjandusringkondades tuli üllatusena? Kui oluline on sulle ulmevälise kirjandusmaailma reaktsioon?

Avaldamisvõimalused internetis on väga head, trükis kesised. Väljaspool "Mardust" on üsna keeruline. Loodetavasti sai keegi jälle midagi uut teada või vähemalt, et tarbetõed kõlavad minu suust kuidagi veenvamalt.

Vastuvõtt tuli üllatusena, eriti retsensioonide maht ja rohkus. Oletasin hoopis vaiksemat vastuvõttu.

Kindlasti on ulmevälise kirjandusilma reaktsioon mulle oluline, ma ei jaga levinud arvamust, et mida muu kirjandusega tegelevad inimesed üldse ulmest teavad. Ulme ei ole selline imeelukas, mille lugemiseks või mille kirjandusväärtuse hindamiseks peaks erialane väljaõpe või sobiv peakuju olema. Pigem on ulmeringkondades rohkem amatööre ja harrastajaid, kes oma vähest oskust vabandavad kirjanduskriitikute suutmatusega ulmet mõista.

11. Mis on sinu arvates põhjuseks, et Karen Orlau kõrvale pole kerkinud ühtegi teist arvestatavat naissoost kodumaist ulmeautorit? Kas üksiku naisena meeste seas on raske või vastupidi - see on eelisseisund? Kas kirjaniku sugu üldse ja sinu jaoks omab mingit tähtsust?

Mina tean seda, miks nad ei kerki, sama palju või vähe kui teie, nii et jätan seekord tarbeoletused loetlemata. Intelligentsed inimesed, oletage ise.

Üksiku naisena meesautorite hulgas on pigem veidi keerulisem. Näiteks meespeategelased ei taha mul arusaadavalt eriti õnnestuda ja üldiselt olen neid ka vältinud. Naispeategelasega loosse on aga lugejatel, kes enamus meessoost, tõenäoliselt teatud distants ja on raskem sisse elada, seetõttu süveneb suhtumine teksti kui “naistekasse”, ning sellel omadussõnal näib publiku hulgas olevat halvustav toon ;) Ma ei väida, et rohkem põhjuseid pole, kuid see on kindlasti üks neist.

Teine asi, mis elu keerulisemaks teeb, on see, et enamus lugejaid on meesterahvad ning mul on õrn kahtlus, et see loob teksti suhtes teatud eelistused, mida mina ei taha ega oska ega pea vajalikukski järgida.

Aga üldiselt pole eriti vahet.

12. Lugu "Hall koer" on tõenäoliselt ajendatud ehmatavast intsidendist ebasõbraliku koeraga. Kuivõrd meelsasti loed ise tekste, mis on kirjutatud väljendamaks autori vihkamist millegi vastu. Näiteks rikkurite, lärmakate naabrite, laste, neegrite, suitsetajate, uskuvärbajate, kommertstelevisiooni, juutide, autoomanike, ämblike, sipelgate jne.?

Kui on hästi kirjutatud, siis miks mitte? Mis vahet seal on, kas on tegu isiklikult läbi elatud või väga ehedalt kirjeldatud emotsiooniga? Kui pead silmas, et nii võib lugedes saada negatiivse, kergelt perversse laengu, siis võib see muidugi nii olla, aga kas seda vältida või mitte, on igaühe enese asi. Näiteks Clive Barker kirjutab erakordselt perversseid tekste, mõnele meeldib neid lugeda, mõnele mitte. Vaba maa.

Muuseas, ”Hall koer” ei sisalda isiklikku koertevihkamist. Mul on olnud oma koer ja koerad mulle pigem meeldivad, eriti suured ja veidi metsikud. Tõsi, loo peategelasel on kindel prototüüp ja võõraste koerte ees olen ettevaatlik, aga vihkamist küll ei ole. Kirjutades on võimalik igasse emotsiooni sisse elada, et see siis usutavalt kirja panna.

13. Oled kirjutanud mitu teatud tüüpi lugejate poolt kõrgelt hinnatud "ilunublakat" ("Oraakel", "Malin Malini metsast"), "mitte lugu vaid pilti" või "poeemi proosas". Samuti on märgatav osa su varasemast loomingust laastumõõtu tekstid. Kas lühikeste kuid lihvitud lugude kirjutamine on igale autorile hädavajalik stiili arendamiseks ning teksti pikkus ja süzhee keerukus on asi, mis tuleb aastatega? Sinu viimane ilmunud tekst ("Kelmid ja kangelased") on ülekaalukalt pikim asi, mis Karen Orlau on kunagi kirjutanud. Kas tuleb kunagi aeg, mil jõuad romaani kirjutamiseni või ei pea iga kirjanik tingimata romaane kirjutama?

Keeldun nimetamast Oraaklit või Malinit pildiks, see on küündimatu ja pealiskaudne. Julgen väita, et selle ”pildi” taga on iva piisavalt palju, et jutumärke kasutada. Kui ma kord kellelegi seletasin, mida Malini lugu tegelikult tähendab, mis seosed nende sümbolite taga on, võttis see umbes sama pika leheruumi kui lugu ise. See, kas lugeja näeb ”lugu loo taga” või mitte, on ta enese vaba valik. Ajud on kõigil olemas, nende kasutamine pole kohustuslik. Mina olen seisukohal, et lihtsamaid sümboleid nendes lugudes enam kasutada ei saa, nii et ses mõttes olen kirjutajana ausalt poolele teele vastu tulnud. Asi pole mitte lugejate ”teatud tüübis”. Ma näen asja pigem nii, et mõned on mu juttudest tõesti aru saanud, mõned mitte. Paraku on minu jaoks palju väärtuslikumad need lugejad, kes suudavad teksti mitmekihilisena näha, mistõttu ma ei näe väga põhjust teksti tulevikus rohkem lihtsustada.

See, kas iva on maha öeldud lühikeses laastus või pikas tekstis, pole ju üldse oluline. Kindlasti pole ma oma lühemaid jutte kirjutanud stiili arendamise eesmärgil ega pikemat mingi uue lati tõstmise sooviga. ”Kelme” lihtsalt ei saanud lühemalt kirjutada, pikemalt oleks võinud. ”Malinit” ei olnud mõtet pikemalt kirjutada: ”kõik sai nagu öeldud vist...”

14. Mida pead kirjanikuna enda nõrkadeks külgedeks ja mis kukub sul enda arvates hästi välja?

Ma ei kirjuta nii palju, et mu selja taga oleks piisavalt kõva kogemus ja rutiin, mis jutu igal tingimusel keskmise kolme peale välja venitab ka siis, kui ”lugu loo taga” peaks varju jääma. Olen kehv käsitööline.

Olen isekas, kirjutan esimese hooga iseenda rõõmuks, hiljem hakkan teksti ka teistele lugemiseks sobivasse vormi nokkima, mõtisklen selle kallal, milliseid vihjeid võiks anda, et alltekst hakkaks lugeja jaoks aimuma, kuid ei paistaks liiga kergesti välja. Mõnikord leian selle tasakaalu, mõnikord mitte. Jälle – tunnistan.

Katsun vältida liigset lihtsustamist, usun, et mu tekst pole just kõige kergem lugeda. See ei olegi niiväga nõrk külg, sest suhtun asjasse nii, et ennast muuta ma ei kavatse, sest mulle meeldib salakavalat teksti kirjutada ja mõnele meeldib seda ka lugeda.

Hästi? Oeh. Kirjeldused, meeleolud. Mitmetähenduslikkus ja –kihilisus - see, kes tahab otsida, võib ühtteist leida. Mitmed lood on üldse hästi välja kukkunud.

Mõnikord, sobivas tujus, loen oma tekste üsnagi mõnuga üle, mõnikord näen neis rohkem vigu. Sõltub.

15. Sinu eelistusteks niihästi kirjaniku kui lugejana kuulub õudus- ja fantasüzhanrile. Millest tuleneb vastumeelsus SFi suhtes? Idee järgi (Asimovi ja Clarke'i eesti keelede tõlgitud looming ning SF ei ole sünonüümid!) peaks olema tegu kõige vähem konventsioonides kinni oleva ulmezhanriga, mis sellest tulenevalt peaks ka kirjanikule märksa vabamad käed andma kui fantasy või horror. Või on just see vabadus hirmutav?

Vastumeelsus tuleneb sellest, et SF selle ehedamas “mutrid ja poldid seiklevad kosmoses” on minu jaoks igav. Elustiilieelistuselt olen pigem low-tech kui high-tech, eelistan maa- ja inimeselähedasemat kirjandust. Niklisära ei aja mul selga märjaks ja mul on isegi üsna savi, mis marki autoga ma sõidan, kuni ta tee peal laiali ei lagune. Parema meelega hulgun metsas, ratsutan või kolan varemetes. Nii, et tegemist on lihtsa isikliku eelistusega. Satub ette SFi, kus on ajaloolisuse hõngu, inimlikkust, low-techi, kergeid hirmukaid ja ma loen ta rõõmuga läbi.

16. Millised on Karen Orlau loomingulised tulevikuplaanid?

Plaanin lihtsalt edasi kirjutada, see on kuidagi normaalne olek. Seda, kas kasutan tulevikus rohkem liit- või lihtlauseid, pikki või lühikesi lugusid, lullareid või õudukaid, pole nagu suurt mõtet plaanida. Kirjutan, kui tuleb sobiv mõte. Mõnel eluperioodil on kirjutamiseks väga vähe aega ning valmis saab aastas ehk heal juhul 1-2 juttu, kuid mul ei ole enda jaoks mingit aastanormi.

Üheks ideaaliks, mida Eesti kirjanduse mastaabis on tõesti soov kunagi saavutada ja ületada, on Herta Laipaiga õuduketnojuttude maagia, aga plaani mõõtu see uitmõte vaevalt välja annab. Teine eesmärk on kunagi kirjutada midagi Angela Carteri vaimus, aga eks aeg näitab.

Arvan, et mingeid kokkuvõtteid ja hinnanguid, et mis on mu panus Eesti kirjandusse, saab teha alles postuumselt, kui enam midagi tulemas ei ole, nii et – eks siis näis, kiiret pole kuhugi. Kui kõigest sellest, mida kirjutan, selekteerub välja paar tõeliselt head, kirjandusse jäävat teost, on mu ambitsioon igati rahuldatud.