1. Mida kirjutad, mis on ilmumas?

Ilmumist ootamas pole hetkel midagi. Sisuliselt valmis on alternatiivajalooline jutustus, milles Ida-Euroopas võitis omal ajal kommunismiga konkureeriv ideoloogia. On ka muid erinevusi. Kirjutan järgmist, alamžanre veidi segavat jutustust, mille sisust on praegu aga vara rääkida.

Kavatsen lähemal ajal rohkem või vähem ümber teha osa varasematest tükkidest, selleks vajalik ajaline distants on nüüd olemas.

2. Kas oled usin lugeja, millist kirjandust eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Jah, võiks öelda küll, et olen usin lugeja... Kui mingi äärmiselt meeldiva tegevusega ohjeldamatut tegelemist saab just usinuseks nimetada.

Üldiselt loen väga erinevaid asju, seetõttu on raske öelda, millist kirjandust just eriliselt eelistan. Üldiselt olen novelližanri austaja, väga meeldivad Tšehhov, Maugham, kõige kõvemaks praegu tegutsevaks Eesti autoriks pean Arvo Valtonit. Samas loen loomulikult ka jutustusi ja romaane, ei ole aga nõus kirjanduskriitika peavoolu esindajatega, kes neid kuidagi lühivormidest väärikamateks peavad.

Hindan ja austan satiiri, absurdi, nn. "sürri".

Suures osas tänu Jüri Talvetile on meil ilmunud omajagu Ladina-Ameerika väärtkirjandust. Olen püüdnud seda teadlikult läbi lugeda, 100% pole see küll siiski õnnestunud. Talveti arvamust muuseas hindan kirjandusküsimustes väga kõrgelt.

Kui üritada teha nimekirja mulle väga olulistest ulmega seotud autoritest, satun piiritlemisraskustele. J. L. Borges on kirjutanud rea tekste, mis oma sisu poolest peaks zhanriulmesse kuuluma, kuid millest keskmine ulmelugeja suurt midagi ei tea. Samas on Borges väga palju kõvem kirjanik, kui niiöelda žanriulme autorid, keda meistriteks pean: Aldiss, LeGuin, Bradbury, Strugatskid, Lem, Dick, üle-eelmise sajandi suurmeistrid Wells ja Poe. On tippkirjanikke, kes kirjutavad peamiselt maagilise realismi stiilis ning vaid ajuti leiab nende loomingust ka zhanriulmele lähedast, Bulgakov ja Marquez näiteks. Eestist sobib selless klassi näiteks Juhan Jaik, kelle annet võiks mu meelest vabalt Oskar Lutsu omaga võrrelda. Moodsatest kirjanikest hindan kõrgelt Pelevinit. See nimekiri pole kindlasti mitte lõplik.

Kui leian autori, kes mulle sobib, siis püüan lugeda ka tema teisi asju. Tavaliselt ei pea pettuma, kõige tõsisem selline juhus, mis meelde tuleb, oli ulmekirjanik Bixbyga, kelle kogumik "Space by the Tale" oli oluliselt nõrgem tema jutustusest "It's a Good Life", mis ilmselt kuulub klassikasse. Aga ka kogu elu jooksul ühe Väga Hea Asja loonud autor väärib austust.

Mõjutanud on nad mind kahtlemata kõik... Natuke vast avab seda mõjutamise teemat ka vastus 7. küsimusele.

3. Millis(t)e kodumais(t)e ulmeautori(te) looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelsest ulmekirjandusest, selle arenguloost, tasemest ja väljavaadetest?

Eesti 90-ndate ulmeautorite hulgas on omajagu neid, kellel on üksikuid väga häid asju: Veskimees, Maniakkide Tänav, Hargla, Orlau, Raudsaar, Friedenthal, Belials, Alas. Ei ole aga ühtlaselt tugeva tasemega ulmekirjanikku. Hargla tase on küll teistega võrreldes ühtlasem, aga siiski mitte eriti kõrge. Ükskõik millist 90-ndatel esilekerkinud Eesti autorit lugema hakates ei saa kunagi ette kindel olla, kas ette satub pärl või pabul.

Kahtlemata väärib tunnustust Laipaik. Etnoulme on žanr, mida austan ning oluliseks pean ja tema "Titekirikuleib" on ses osas ületamatuks jäänud, hoolimata kõigi nooremate tegijate ponnistustest.

Kui Eestis elavatest ulmekirjanikest rääkida, siis kahtlemata on absoluutne tipp Mihhail Veller, kelle kõrval igasugused hobikorras kirjutajad jäävad paratamatult sipelgateks mäe kõrval.

4. Mis ajendas sind üldse kirjutama ja mis sunnib seda tegevust jätkama? Valgustad ehk pisut seda, kuidas Kristjan Sander kirjutab?

Selle kohta on üks tore stampväljend: "Looming, see on sisemine vajadus." Ma arvan, et kõik, kelle puhul see nii ei ole, peaks kirjutamisest loobuma, mida rutem, seda parem või üldse mitte alustama. Kui kuidagi veel saab ilma olla, siis ei tohiks kiusatusele järele anda :)

Kristjan Sander käib tööl ja ülikoolis ja paratamatult kipub ta seetõttu kirjutam hilistel tundidel koos rohke tee manustamisega (KS on üldse teefanaatik ja kohvi ei võta suu sissegi). Oleks ilmselt vale öelda, et niimoodi kuidagi eriliselt hea on, kindlasti oleks palju toredam hommikul kell üheksa üles tõusta, süüa kauss maasikamoosiga putru ja kirjutama hakata. Paraku on öötöö objektiivne paratamatus, ses osas pole tõesti absoluutselt mitte midagi võimalik ette võtta.

Kirjutan kindlasti muusikat kuulates.

5. Milliseid oma tekste pead õnnestunumaiks?

Mul on üks põhimõte, mida olen jõudumööda järginud: iga järgmine ilmunud asi peab olema eelmisest parem. See seletab esiteks ilmunud produktsiooni vähest mahtu ja teiseks annab vastuse ka küsimusele. Loogiliselt pean õnnestunumaks alati viimast teost, antud juhul on see veel ilmumata. Ilmunud teoste hulgas viimane on "Veel pole õhtu".

6. 1998. a. ilmus su tekst "Galahar", mida entusiastlikumad kriitikud pidasid värske tuule puhanguks eesti ulmekirjanduses ja ennustasid Kristjan Sanderile hiilgavat tulevikku. Lugu kandideeris ka suhteliselt edukalt Stalkerile. Paraku polnud tegu valmis looga, vaid selle algusjupiga. Möödunud viis aastat pole loole ridagi lisa toonud. Kas see jääbki lõpetamata tekstiks ja kas sa ei teenud endale selle avaldamisega pigem karuteene?

Kindlasti ei teinud ma karuteenet ei endale ega tekstile. Tekst oli mõeldud kompama seda, mida publik soovis ja oli ülepea minu esimene pikem tekst. Samas toetus see reale varasematele lühikestele tükkidele, mis pole kuskil ilmunud ja ei ilmugi, esimene neist pärineb aastast 1996, kui mu mälu mind ei peta.

Publiku reaktsioon muidugi oli meeldiv, samas ei suutnud ma juba siis ega suuda ka praegu mõnede arvustajate ohjeldamatut kiiduhüüdu adekvaatseks pidada. Kõige õigemini suutis seda teksti hinnata ilmselt Jüri Kallas "Algernoni" arvustustenurgas.

"Galahar" ilmub kunagi kindlasti tervikliku lühiromaani või jutustusena, aga alles praegu hakkan vaikselt tundma, et peaksin olema võimeline sellest mõistliku asja tegema.

7. Enamik su tekste on inspireeritud teistest autoritest (nii piinlik kui see ka pole, aga paralleel tekib Veiko Belialsi loominguga). "Kivike" ja "Veel pole õhtu" on pastiššid vastavalt H.P. Lovecrafti ja vendade Strugatskite teostest, "Puruvana päev" leiab aset Siim Veskimehe maailmas. Oled ka ise neid harjutustekstideks nimetanud. Millal hakkab Kristjan Sander oma ideestikuga tekste kirjutama? Kas selline aeg üldse tuleb?

Üheks sõna valdamise kriteeriumiks pean võimet teiste autorite stiili jäljendada. Sinu nimetatud tekstidele võiks lisada veel "Läbikukkumise", mis on otseselt Asimovi teatud tükkide kloon, sealjuures mitte eriti õnnestunud. On teatud autorid, kelle loomingus on midagi, mida ma tahaksin kasutada ka enda omas ja selle millegi tabamiseks proovin kõigepealt neile täielikku pastišši kirjutada.

Teiseks tunnetan jäljenduste kirjutamist suurel määral intellektuaalse väljakutsena, etteantud piirides millegi tegemine on tihti keerulisem kui päris "vabade kätega" tegutsemine.

Üldiselt ma tean, kuhu ma tahan jõuda ja olen arvamisel, et ülalesitatud meetod on üks õigemaid teid sinna jõudmiseks. Ma usun, et käesoleval aastal valmivad tekstid on Kristjan Sandrile endale oluliselt lähemal kui mõnele muule isikule.

8. Tegeled "Algernoni" veergudel kirjandusteoreetilise valgustustöö ja õpetussõnade jagamisega kirjutavale üldsusele. Kriitik ei pea tingimata olema väljapaistev kirjanik (ja hea kirjanik võib olla pädematu kriitik), kuid millised on lood kirjandusõpetaja kutsesobivusnõuetega? Kas paberväljaannetes kaks teksti avaldanud ja erilist tunnustust mitte leidnud autor on sobivaim isik teisi kirjutama õpetama?

Esiteks usun, et kirjandusteoreetiline valgustustöö on kindlasti liiga karmilt öeldud :) Ma olen üldiselt ikkagi programmeerija ja jurist, mitte kirjandusteadlane.

Mis puutub kirjandusõpetaja kutsesobivusnõuetesse, siis peaks nende hulka kuuluma vastav kõrgharidus... Suur osa kirjandusõpetajatest pole üldse midagi kirjutanud. Üldiselt pole mul mingisugust kavatsust kirjandusõpetajaks hakata.

"Algernoni" kirjutan lugejana, kes on ilmselt oluliselt rohkem elus lugenud, kui sealsed autorid ja suudab oma kogemust mõnevõrra üldistada. Vahete-vahel sugeneb sinna ikka sellist materjali, et ei saa mitte vaiki olla. "Algernoni" toimetuse liikmena ning ühena kaastööde hindajaist on mul ka teatud kohustus aegajalt sõna võtta. Kui veel õpetamisest rääkida, siis see, millest mina "Algernonis" kirjutan, on sõna tõsises mõttes algharidus... Ka kuuenda klassi õpilane oskaks oma teadmiste poolest esimesele klassile rehkendust õpetada.

9. Mis on sinu meelest tingimused, mis peavad olema täidetud, et algajast saaks viljakas ja originaalne ulmeautor. Mis on kõige raskem ja milliseid vigu tihti tehakse?

Selleks, et keegi saaks olla viljakas autor, peab kõiki subjektiivseid tegureid kõrvale jättes tal kõigepealt olema võimalik normaalses töökeskkonnas üsna palju aega oma loomingule pühendada. Eestis on sellegi saavutamine kaunis raske.

Oluline on lugeda võimalikult palju ja võimalikult erinevaid asju, nii oma teadmisteringi kui intuitiivsete võimete arendamiseks.

Kõige raskem on kindlasti enda loomingu lugejate peal töötamise kindlakstegemine... Esiteks pole looja üleüldse ja põhimõtteliselt suuteline oma loomingut objektiivselt hindama, teiseks erinevad kirjaniku maitse ja teadmised kirjandusest tavaliselt keskmise lugeja omadest: ka siis, kui kirjanikul õnnestub luua asi, mida ta kellegi teise esituses ise naudinguga loeks, ei pruugi see veel lõviosale lugejaist korda minna.

Pikemalt ma sel teemal ei peatuks, sest olen seda "Algernonis" juba omajagu teinud.

10. Kas tunned huvi, mida lugejad sinu loomingust arvavad ja kas pead sellist tagasisidet oluliseks? Kuivõrd adekvaatne selline tagasiside sinu meelest on? Kuivõrd palju läheb korda (negatiivne) kriitika?

Jah, tunnen, jah, pean oluliseks. Kriitika tasemel "kehv lugu" või "halligi ei saanud aru" või "vinge a ma rohkem ei ytle" omab teatud statistilist tähtsust, ka selle põhjal annab järeldusi teha. Põhjalikumalt analüüsiva kriitikuga võib nõustuda või ta lollpeaks kuulutada, kuid isegi viimasel juhul jääb tema statistiline väärtus ikka alles. Isegi kui kriitik on lollpea, tekib küsimus, et kas sõna valdav autor siis ei suuda kirjutada nii, et lollpea vaimustusest õhku kargaks. Siin tuleb muidugi arvestada lugejaskonna struktuuri: kui lollpead moodustavad sellest näiteks 2%, pole ilmselt konkreetselt neile millegi suunamisega mõtet ennast pingutada.

Ebaadekvaatne on kriitika, mis ei tulene autori loomingust, vaid kõrvalistest asjaoludest. Jüri Kalda jaoks on näiteks oluline, kas looja on pedofiil või muidu mölakas, peksab oma naist või ei peksa jne. Minu jaoks pole peale loomingu miski oluline, nagunii pole suur osa loojaist eraelus eriti meeldivad suhtluspartnerid. Õnneks pole ma märganud taolistest loominguvälistest asjaoludest kantud negatiivset kriitikat enda suhtes.

11. Arvustuses Märt Lauri tekstile "Patukahetsuse lävi" ütled: "Pärast sellise teose lugemist tahaks autorile soovitada klassikaks muutunud käiku sauna taha, ainult et seekord võiks ta minu poolest vabalt toimetaja ka kaasa võtta." Millest selline vaen Märt Lauri suhtes ja mis mõte on solvata toimetajat, kes on sinu enda teksti samade kaante vahel avaldanud?

Mul puudub igasugune vaen Märt Lauri suhtes. Märt Laur kirjutas loo, "Patukahetsuse läve", mis on tõeline õnnetus, võrreldav kõige suurema saastaga, mida 90-ndate Eesti ulmes kirjutatud on ja selle juures veel ka kuradima pretensioonikas. Sinu poolt tsiteeritud lõik on väljakistud arvustusest sellele teosele. Allpool sellessamas arvustuses ma üritan teha mingit üldistust autori varasema loomingu põhjal ja tõden, et "Küti roll" siiski mingisugust, olgugi et vähest, lootust annab.

Ma ei arvusta selleks, et kedagi solvata või kellegi ees pugeda. Kui ma olen seisukohal, et teatud kogumik põhiosas on haige, ilge ja mõttetu, siis ma seda ka ütlen, olenemata asjaolust, et minu enda tekstil on olnud juhus sellessamas kogumikus ilmuda. Sinna, et Raul Sulbi poolt välja valitud eksemplarid "moodsast Anglo-Ameerika ulmest" minus tavaliselt selliseid tundeid tekitavad, ei saa mina midagi parata. Ses osas on muidugi ka erandeid, "Hulpivatele koertele" sellestsamast kogumikust panin BAASis hea hinde, "Kuid sõdurina - oma maa eest" sai ka nelja. Viimane muidugi aastast 1974 pärinedes on siiski omaette ooper.

12. Oled end nimetanud doktriini pooldajaks, mille kohaselt on lugejad ja kirjutajad (või tarbijad ja tegijad) sõbrad, kes on kohustatud üksteisele tõtt ütlema. Kas see sõprus pole pisut ühekülgne ega esita ühele poolele tunduvalt kõrgemaid nõudmisi? Esiteks puudub autoril võimalus kriitikule samaga vastata (vähemalt ei kuulu see hea tooni juurde), teiseks puudub autoril võimalus sellist pealesunnitud (ja võimalik et vastumeelset) sõprust kuidagi tõrjuda. Kuidas teha kriitikat iseenese ees ausaks jäädes ja asjatuid pingeid tekitamata?

Kirjanikule seatakse nagunii põhimõtteliselt kõrgemaid nõudmisi kui lugejale, sest kirjutada on keerulisem kui lugeda. Sellest põhimõttest juhinduvale lugejale aga esitab see nõudmised läheneda ettevõetud teosele eelarvamustevabalt, arvustada teost, mitte autori isikuomadusi, teha seda nii objektiivselt ja konstruktiivselt kui suudab ja mitte olla sobival juhul kitsi ka kiitusega. Kaugelt suurem osa nii BAASi kui "Algernoni" arvustajatest neid kriteeriume ei täida.

Vastamisest rääkides, vastab lugeja-arvustaja, mitte autor. See, kes alustab, on ju alati autor. Autor avaldamiseks kirjutades astub paratamatult sidemesse lugejaga ning tal on väga lihtne viis sellest sidemest vabaneda või seda piirata: mitte avaldada või avaldada oma teos ainult piiratud isikute ringis.

Iseenda ees ausaks jääda on väga lihtne, mitte öelda asju, mis enda seisukohtadele ei vasta. Teatud pinged tekivad inimeste vahel nagunii, minu arvates pole pinged kui sellised midagi, mida peaks põhimõtteliselt pelgama või peitma. Ma väga loodan, et ma olen suutnud piisavalt rõhutada, et ma ei kritiseeri kedagi tema isikuomaduste tõttu või lihtsalt suurest halvastiütlemise rõõmust. Kui aga kellelgi siiski on õnnestunud ennast selles veenda, mis siis ikka, arvaku nii, kui tahab.

13. Mida pead kirjanikuna enda nõrkadeks külgedeks ja mis kukub sul enda arvates hästi välja?

Nõrgaks küljeks pean sedasama, mida ülal juba nimetasin: raskusi lugejale kordaminevalt kirjutamisel, oma sõnumi piisaval avamisel. Seda probleemi püüan lahendada teatud isikute abil, keda aeg-ajalt koorman oma lõpetamata produktsiooniga. Sinnasamma mahub ilmselt ka see mitmes arvustuses väljatoodud "loo" puudumine: tegelikult on see "lugu" siiski olemas, kuid sel võib olla tähendus vaid mulle endale. Viimases jutustuses olen püüdnud kirja panna sellise "loo", mis ka päris lineaarseid süzheid hindavale lugejale võiks korda minna, elame-näeme, kas see ka õnnestub.

14. 2002. a. mai "Algernoni" juhtkirjas tunnistab tollane ulmeühingu president ja "Algernoni toimetuse liige tegematajätmisi tuues ühe põhjusena "Algernoni" tehnilise mahajäämuse ning innustab samas üldust teatega, "et lähiajal on taas muutumas Algernoni nägu". 10.12.2002 teatad, et "Algernoni" uuendamine seisab sinu taga. Mida on "Algernoni" uues tehnilises realisatsioonis nii ületamatut, et selle valmimist tuleb üle aasta oodata? Kas üldse enam tulebki midagi?

Tuleb. Tehniline lahendus on juba tükk aega valmis, küsimus on pigem kujunduses ja muudes asjades. "Algernoni" toimetuse sisemist tegevust lähemalt kommenteerima ei hakka, kuid võin kinnitada, et probleeme me üldiselt teadvustame ja nendega ka  tegeleme.

15. Millised on Kristjan Sanderi loomingulised tulevikuplaanid?

Jätkata samade põhimõtete alusel, nagu siiani.

Konkreetsemalt sellele küsimusele hetkel vastama ei hakka, on igasuguseid mõtteid, aga mulle põhimõtteliselt ei meeldi rääkida asjadest enne, kui need sisuliselt valmis on, saati siis veel neist, mis hetkel vaid ideetasandil.