1. Mida kirjutad, mis on ilmumas?

Olen enese viimaste aastate kirjutamissagedust arvesse võttes esimese poolaasta jooksul tõsise lööktööga tegelenud – valmis on kolm lugu, millest üks ilmub ilmselt juba lähiajal "Algernonis", üks suvel Raul Sulbi "Täheajas" ning üks Mario Kivistiku oktoobrikuises "Marduses".

Kuigi peas on, nagu ikka, terve lasu miljoni dollari ideid (IRW), on kirjutamishoog vähemalt praeguseks hetkeks siiski otsa saanud. Arvutis ootab oma aega ja taastekkivat innustust üks alustatud jutt, mis võib valmis saada nii nädala kui ka aasta pärast. Võib ka üldse mitte valmis saada. Võimatu ennustada.

2. Kas oled usin lugeja, millist kirjandust eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Loen päris palju, talvel vist rohkem kui suvel ja viimasel ajal aina enam mitte-ulmet. Kuna aega on vähe, siis valin muidugi teadlikult – vaatan arvustusi, sõbrad soovitavad… Mis ma siis viimasel ajal lugenud olen, kui selline "Postimehe" Arteri rubriigi moodi lõiguke teha… Sartre’i “Iiveldus”, Salingeri “Üheksa juttu”, Paasilinna “Maailma parim küla”… selline oleks vist viimase paari nädala mitte-ulme noos.

Ulmest loen ennekõike vene autoreid, üritan üle lugeda kogu idanaabrite ulme raske kahurväe uue toodangu, sekka vanemaid asju, mis nooruse tõttu omal ajal lugemata ning jõudumööda üritan jälgida ka uusi tulijaid ja teisest või kolmandast divisjonist ettepoole pürgijaid. Väga meeldib Djatšenkote püüd tuua ulmesse inimlikku mõõdet, tihti naudin Gromovi küünilisust ausust, armastan Rõbakovi, Valentinovit, Oldit. Vanematest tegijatest hindan väga Larionovat, Varšavskit.

Tegelikult loen suhteliselt palju ka inglisekeelset ulmet ja tavaliselt ka inglise keeles, ent see ei paista välja, sest ei kipu seda BAAS’is arvustama. Ian McDonald meeldib näiteks väga ja teda olen ka viimasel ajal kõvasti lugenud. Üldiselt loen angloameerika ulmet siiski juhuslikult, kaootiliselt, süsteemitult, ei ürita end seal toimuvaga kursis hoida. Eks igaüks künnab ikka kõigepealt oma põldu :-)

Kindlasti mõjutab loetu iga autorit, kirjanikud jumala armust on väga vähesed ja nemadki kasvavad tegelikult üles neelatud raamatukuhilate muljetehuumusel… kirjanik on suures osas see, mida ta loeb. Kehtib ka minu puhul.

3. Millis(t)e kodumais(t)e ulmeautori(te) looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest?

Ma pean kahjuks tunnistama, et ma eriti nagu ei loegi kodumaist ulmet, kui üks erand (Trinity) välja arvata. Seega ei oska ma objektiivselt midagi eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadete kohta kosta. Teiste inimeste poolt räägitust/kirjutatust on küll jäänud mulje, et kui Eesti ulmekirjandusel on olemas helge ja rahvusvaheline tulevik, siis me tunneme teda nime Indrek Hargla all. Hoian ka pöialt, et Trinity laiemalt läbi lööks - arvan, et võimalused selleks on olemas.

4. Mis ajendas sind üldse kirjutama ja mis sunnib seda tegevust jätkama? Valgustad ehk pisut seda, kuidas Marek Simpson kirjutab?

Kirjutamine on minu jaoks samavõrd loomulik olemise osa, kui näiteks hingamine. Kirjutamine on ka sisemine sund, vajadus. Lihtsalt ühel hetkel koguneb hinge piisavalt rahutust ning näppudesse kibelust, mis kusagilt sügavalt ajusopist seal peituva idee välja õngitseb. No ja siis ma panengi midagi paberile. Aga ma pean kohe toonitama, et ma ei võta kirjutamist eriti tõsiselt, kuigi tean, et selline ülestunnistus paljusid, kuigi ma tõesti ei mõista, miks, pahandada võib.

Jah, päris alguses, kui ma alles alustasin, sain maha oma esimeste juttudega, olin ma loomulikult kindel, et jätan paberile vaid puhast kulda ja olin täiesti veendunud, et kui ma pole oma alal just maailma parim, siis vähemalt sellele väga lähedal. Aga see on selline nooruse muretu ülbus, mis väga kiiresti üle läheb, kui inimesekssaamise protsess tuurid üles võtab ning perse kõrgelt kukkumisest esimest korda tolmuseks saab.

Praegu… praegu laiemas mõttes, aastaid, enamus oma kirjutamise ajast, ei sea ma enesele siiski erilisi eesmärke kui Kirjanik. Eeskätt sel lihtsal põhjusel, et ei pea end selliseks, ei suure ega väikese algustähega. Tunnistan ausalt, et olen kirjutamises väga ambitsioonitu, Indrek Hargla täielik vastand. Ka “Igori surmaga” alanud loomeperioodil pole kirjandusliku ambitsioonikusega midagi pistmist, ent sellest pikemalt allpool. Elus on minu jaoks kõige tähtsam perekond, siis tuleb rattasõit ja siis mitu mõtteparsekit tühja maad ja siis kõik muu pudipadi, k.a. kirjutamine. Olen juba kord selline amatöör ;-)

Eh, aga kirjutamine ise, see kirjutamine, see vajadus, see sund, kuidas seda iseloomustada… ehk nii, nagu Gary Moore bluesi kohta laulab - It’s the pain You can live with, it’s the woman You can’t live without…

5. Milliseid oma tekste pead õnnestunumaiks?

Iga jutt, millele värskelt punkt on pandud, on see kõige parem. Osalt ka seetõttu, et ma ei loe oma juba avaldatud jutte kunagi, absoluutselt mitte kunagi, uuesti üle ja need kaovad mälust, et poleks takistust uute kirjutamiseks. Keegi meist pole täna see, kes ta oli eile ning seetõttu ei tunne ma oma vanemate juttudega ise mitte mingit seost, sest neid pole kirjutanud see inimene, kes ma täna olen. Mu vanemad jutud on, võin teile saladuskatte all avaldada, kirjutatud mingi minust noorema lollpea poolt, kel maailmaasjadest mingit aimu ei ole ;-)

6. Oled lisaks ulmekirjandusele kirjutanud veel esoteerika valdkonda kuuluvad "UFO Müüt või reaalsus?" (1998), "13 imekuju" (1999) ning koostanud tsitaadiraamatu "Ceterum Censeo" (1998) (kaks viimast kahasse Martin Kivimetsaga). Millised on nende raamatute saamislood ja kirjutamise motiivid Kui palju erineb aimekirjanduse kirjutamine ilukirjanduse kirjutamisest ja mis on sulle endale rohkem pakkunud?

Esoteerika on selline huvitav sõna, millega soovi korral kenasti mängida annab, kas pole? Aga see selleks, ei hakka selleteemaliste arutlustega praegu elektroonilist pinda raiskama…

Oli elus selline staadium, kus ma igasugu paranormaalsetest nähtustest väga sisse võetud olin. Alguses oli lihtsalt põnev, siis, pärast mõningast süvenemist, tekkis sügavam huvi, mis arenes pikkamisi skepsiseks ja viimaks nördinud ning üsna veendunud pettumuseks ja käegalöömiseks. Praegu sellele perioodile tagasi vaadates pean seda enese isiksuse arengu vaatepunktist siiski väga oluliseks, kuigi suhtun nüüd siira kaastundega inimestesse, kes teatud vanuse möödudes ning elukogemuse kogunedes ei suuda lõpetada uskumist selgeltnägijatesse, kummitustesse, jürilinade vandenõuteooriatesse või astroloogiasse. Samas ei mõista ma neid inimesi ka hukka, sest on ju vaja millegagi täita seda tühimikku, mis jumala üleilmsest populaarsuse kahanemisest inimhingedesse jäänud on.

Ufoloogiaga olen sinasõber veel ka praegu, kuigi viimastel aastatel on see sõprus jäänud vaid enese selle ala uudistega kursishoidmise tasemele. Ma siiski igaks juhuks lisaksin siia, et olen ufoloogide issanda loomaaia mõõdustikus see kõige skeptilisem liige, kes leiab, et 99.9% esmapilgul seletamatutena näivatest juhtumitest on tegelikkuses (mõned kohe, mõned palju-palju aastaid hiljem) väga lihtsalt seletatavad ja pole neis midagi ebamaist ega foksmulderlikku. Väga põnevaks ja uurimist väärivaks pean abduktsioonide teemat (väidetavad inimröövid maaväliste jõudude poolt, kui rahvapäraselt ja lihtsustatult selgitada) ja ses küsimuses ühtivad mu vaated valdavas osas Harvardi õppejõu Macki omadega (uuri järele, soovitan).

Ja… oot-oot, mis see küsimus oligi… ahah… aime- ja ilukirjanduse kirjutamist ei anna eriti omavahel võrrelda, ent kui üldse, siis ilukirjanduse kirjutamine annab mulle loomulikult rohkem, sest seal ma loon… tsitaadiraamat “Ceterum Censeo” sai kirjutatud siiras usus, et sellega saab head pappi kokku ajada, milline arvamus erinevatel põhjustel paika ei pidanud.

7. Üks sinu suuri kirgi on vene ulme, lisaks sellele, et oled selle innukas lugeja, võib nii mõndagi vene ulmele omast viimasel ajal ära tunda sinu loomingust. Äkki selgitad, mis on vene ulmes erilist ja ainuomast, mida mujal (eelkõige angloameerika ulmes) pole?

Habicht oli vist see, kes kunagi vist Sirbis kirjutas, et igas heas Vene (ulme)kirjanikus on tubli annus Dostojevskit. Ta pidas vist küll eeskätt silmas Lukjanenkot, kelle asemele mina kindlasti mõne muu nime kirjutaksin (mitte et mulle Lukjanenko ei meeldiks, ent ta pole minu maitse kohaselt selle väite illustreerimiseks lihtsalt mitte kõige õigem näide), ent muus osas olen ma selle väitega nõus küll.

Vaata, Vene kirjanduses on sellist inimesetundmist, sügavat siirust ja hinge, sellist slaavi mõttelaadile ainuomast inimeseksolemise ja –jäämise kvintessentsi, mida mittevenelane ealeski paberile panna ei suudaks. Sulle võib see vene hingele ainuomane valunõretus meeldida või mitte meeldida, ent selle olemasolu ei saa eitada kummalgi juhul, kui vähegi südant rinnus ning mõistust peas on. Ehk on minu puhul asi ka selles, et olen Vene ulmekirjandust väga palju lugenud ja sellesse ajapikku sisse elanud, ent mulle see aus äng meeldib ning lugedes mõne angloameerika väga hea kirjaniku väga head teost jääb just see sealt minu jaoks ikka ja alati puudu, ükskõik kui põnevalt või meisterlikult too tükk ka kirja pandud on. Tuimaks jäävad minu jaoks need lombitagused asjad, tuimaks ja kuivaks, laske või maha või tõmmake kasvõi rattale…

Angloameerika inimese võimetus toda saladuslikku Vene hinge tabada avaldub muide väga hästi neis lugematuis ja üliväheste eranditega läbikukkunud üritusis Vene kirjandusklassikat ekraniseerida. Asi polegi halvas (tihti olematus) vene keeles, ebausutavates dekoratsioonides või näitlejate üdini ebavenelikus käitumis/näiltemisloogikas… lihtsalt ameerikamaa Johnile ei saa isegi põhjaliku ihupeksu, piinava nälja ja samaka järele haiseva salavodkaga sisse sundida Venemaa Ivani mina. Ja nii lihtne või keeruline see ongi.

8. Oled tõenäoliselt üks valulisemalt kriitikale reageerivaid autoreid eesti ulmes ja oled (tõsi, aastaid tagasi ja enne BAASi arvustajaskonnaga liitumist) muuhulgas öelnud, et "ei pea enamust BAASI kirjutajatest mitte lugejateks vaid elukutselisteks irisejateks". Millisena näed kirjutaja-kriitika soovitavat vahekorda ja mis on põhilised arvustajate poolt tehtavad vead? Kas kriitika adekvaatsuse tajumine ei ole kriitika märklauana oluliselt raskendatud?

Muidugi raskendab (kusjuures “raskendab” on veel vähe öeldud) kriitika märklauaks olemine selle adekvaatsuse taseme tajumist. Jah, ma kirjutasin isegi selles intervjuus, et ei pea kirjutamist tegelikult oluliseks ja nii edasi ja nii edasi, ent siis, kui sa oled värskelt saanud valmis looga, mida sa ise heaks hindad, on lahmiv kriitika tegelikult sama, kui olukord, kus keegi su lihase lapse hambad kurku peksab. Minu jaoks küll vähemalt. Teadlikkuse ja täiskasvanulikkusega pole siin muidugi suurt midagi pistmist – silme eest läheb lihtsalt mustaks ja näpud kirjutavad justkui iseenesest üht teist krõbedat vastuseks. Rumalus muidugi, ent samas ka mõistetav, eks?

Viimasel ajal olen suutnud end siiski päris tublisti talitseda. Nahk on (kirjutaja)ea kogunedes paksemaks läinud ja muuhulgas ka laste kasvatamine on õpetanud enne kolmekümneni lugema, kui miskit jama avastades karjuma või karistama hakkad. Olen siiski ka praegu aeg-ajalt mõnda enese arvates ebaadekvaatse (vaat kui hea sõna) arvustuse puhul selle autori poole pöördunud ja talle üht-teist “toredat” soovinud.

Et võiks mõne näite tuua? Noh, näiteks rappis Habicht kord üht mu lugu, tehes seda minu arvates väga üldsõnaliselt, lohakalt ning liiga lühidalt, mispeale ma erakirjas soovitasin tal, andke mu aus tsiteering nüüd andeks, järgmine kord sellise arvustuse kirjutamise asemel hoopis üks hea rahmakas pihku panna, misjärel Habicht oma arvustust pikenda/parandas, mu loo puudused üksipulgi läbi analüüsis ja mu verbaalselt maa alla litsus, mistõttu sündis sest intsidendist üks väga väheseid (paraku) arvustusi, millest mul kirjutajana ka tõesti kasu oli, mille eest ma ülalmainit’ isikule siiani väga tänulik olen.

Enese vastu aus olles pean ka tunnistama, et mõned mind eriti riivanud ütlemised või ärapanemised arvustustes on mu sisse elama jäänud ja ei lähe hingest nii kergelt välja, nagu ma seda sooviksin. Nii näiteks lugesin ma ajaauku täites hiljuti läbi suure osa oma lugudele BAASis kirjutatud arvustustest, mille tulemusena olin vaid millimeetri kaugusel lükkamaks tagasi Andri pakkumist seda intervjuud kirjutada, kuna mõned ta mõtted mu tagasihoidliku ja kergelt solvuva isiku loomingu aadressil on mulle päris palju haiget teinud ning need haavad said just sel ajal tolle ülelugemisega lahti rebitud. Sel korral sai siiski täiskasvanu kaine mõistus sisimas salaja mossitavast lapsest võitu, mis annab siis nagu paranemislootust, või midagi :-)

Kirjutajana soovitaksin ma muide suhtuda väga suure reservatsiooniga neisse kirjanike avaldustesse, mis kinnitavad (kas siis BAASile antud intervjuus või õlleklaasi taga), et neid lugejate kriitika kohe üldse ei koti ja nad ei võta enese loomingu kohta öeldud halbu sõnu absoluutselt südamesse. Kui mõni looja sinisilmselt midagi taolist kinnitab, siis ta… eee…. noh, kuidas seda nüüd öelda… lihtsalt valetab.

Kui nüüd minu poolt kirja pandust jäi mulje, et ma ka praegu oma loomingu arvustajaid põlgan või nende tegevust tühiseks, mõttetuks irisemiseks pean, siis on see mulje petlik. Hea kriitika (jah, isegi, eriti kriitika) kulub kirjutajale alati ära, ükskõik kui solvatuna ta end pärast seda ei tunne. Ainult et pole seda head kriitikat meil eriti kusagil olnud ja pole ka kahjuks vist lähiajal kusagilt tulemas. Aga see pole ainult Eesti probleem, kui see nüüd miskiks lohutuseks kõlbab.

Ja ma tahaks veel siinkohal lisada (lause algus varastatud Arnold Rüütlilt, vabandust), et kuigi ma pean BAASi Stalkerite jagamise (no ja muidugi Mario Kivistiku ja "Marduse", ilme kelle/milleta ma poleks võib olla kunagi oma asju avaldama hakanud) kõrval parimaks asjaks, mis Eesti ulmes viimasel aastakümnel juhtunud on, ei saa sealseid arvamusi siiski ülivaldavas enamuses arvustusteks/kriitikaks nimetada. Tegemist on ennekõike lugemispäevikuga, kuhu vaid harva midagi antud teema kontekstis kobedamat sekka juhtub. Ja hea on, et nii on. Päriselt ka. Ärge seda hobust nüüd jumala eest maha laskma hakake, sest ta kappab ju päris kenasti :-)

9. Kuni 1998. aastani ilmus enamik algupärasest ulmest "Marduses" ja ilmselt moodustasid selle aja tegijamad autorid  pisikese vennaskonna, kel oma asi ajada. Hetke kirjutajaskond on märksa rohkearvulisem, samas ka laialivalguvam ja kindlasti pole praeguste tegijate omavaheline kontakt enam nii vahetu, samuti on "kaadri voolavus" küllalt suur. Mida huvitavat on meenutada perioodist 1994-1998 ja mida küsija spekulatsiooni kommentaariks ütled?

Jah, võiks ju nagu arvata, et Belials, Berg ja Simpson istusid neil kadunud aegadel pidevalt kusagil suitsuses salaurkas koos, laual lipukestega märgistatud Eesti kaart, õlled ja kristallkuulike, millega Mario Kivistikuga spirituaalset püsiühendust sai pidada, ning jagasid sel viisil Maarjamaist ulmepirukat omavahel ümber. Ulmejutuks päris kobe süžeealge, on ju?

Tegelikult olid kohtumised üsna kaootilised, igaüks treis kusagil oma kodunurgas midagi… ma palun kõigi asjaosaliste käest siiralt vabandust, kui mul midagi meelest läinud on (on mul juba kord selline isekas mälu, mis suurema osa toimunust kiiresti ära kustutab ja pigem oleviku/tulevikukogemuste järele januneb), ent ma ei suuda sest perioodist midagi lahedat ega märkimisväärset meenutada.

Veider küll… lähen teen rõdul ühe tubaka ja üritan siiski midagi meenutada… (kirjutamises paus 10 minutit, kopsud tossu täis ja kõrvaklappides on Metallica "Orion" asendunud sama bändi "Battery’ga")… mulle meenub enam-vähem teemakohastest asjadest ainult "Mardusele" kirjutatud intervjuu, kus ma oma vähese lugemuse ja nooruselolluse najal avaldasin arvamust stiilis “mina olen Eesti ulmekirjanduse A ja O ja pärast mind tuleb tükk tühjust”. Kuigi ma loodan, et kõik selle "Marduse" numbrid on ahjukütteks läinud (vabandust, Mario), võiks ehk see miskitmoodi kõnealust aega illustreerida. Rohkem ei oska praegu tõesti midagi lisada.

A mis neisse küsimuses tõstatud spekulatsioonidesse puutub, siis tuleb märkida, et kirjanikud on üldiselt a priori sisimas kõik sellised isekad egoistid, kes üldiselt niisama lihtsalt mingeid salaühinguid või pidevalt koos käivaid ning koostööd tegevaid koolkondi ei moodusta. Kui, siis saadakse kokku niisama sõprusest või soovist samal mõttetasandil viibivate inimestega koos kärakat panna, et kirjutamise eest “vana hea” tava kohaselt oma maksaga maksta. Ja kaadrivoolavus ning kirjutajate rohkus täna on suuresti tingitud "Algernonist", mis annab varasematest aegadest suurema võimalusi oma tükke avaldada ja nende eest korralikult vastu pead saada.

10. 1998. aastani oli Marek Simpson viljakamaid autoreid eesti ulmes. Sellele järgnes pooleteiseaastane paus ja perioodil 2000-2002 oled kirjutanud igal aastal vaid ühe teksti. Millised on tagasitõmbumise põhjused ja kui palju on selles osa "Maailma parimale splätterile" ja "Existerionile" osaks langenud kriitikapommis?

Ma arvan küll, et “Existerioni” avaldamisele järgnenud kriitika oli üks peamisi põhjuseid, mis mul kirjutamishinge kinni võttis, ent muidugi on ka teisi asjaolusid. Muid huvisid-hobisid tuli sel ajal kõvasti juurde, need röövisid oma aja… perekond võttis väga palju energiat ära – on üsna raske kirjutamisele pühenduda, kui üks laps samal ajal prügikasti juurde roomab, selle sisu kogu korteri peale laiali jaotab ning kõik söömiskõlbmatud asjad ära sööb ja teine laps katsetab, mis juhtub, kui lillevaas teleka sisse tühjaks valada… utreerin, muidugi, ent laias laastus ei liialda… Ma arvan, et olin ka end seks ajaks lihtsalt tühjaks kirjutanud, seega oleks mõneks ajaks tagasi tõmmanud nii või teisiti, sest sealt, kus pole, ei võta isegi maksuamet, "Mardusest" rääkimata.

“Maailma parima splätteri” materdamine üllatas küll, sest olin teadlikult ühe parajalt ilge ulmekõntsa, splätterisaasta ja -paroodia segu kokku kirjutanud (olin just mõned eriti ägedad Lansdale’id läbi lugenud) ja arvasin miskipärast, et seda ka nii võetakse, ent lugejate üllatav reageering rajalt mind kindlasti maha ei võtnud. See lugu vedeles failina Mario arvutis päris pikka aega ja ju tal polnud seekord numbrisse midagi kobedamat panna (noh, on ju mind süüdistatud selles, et võtsin oma üllitisega muudelt tegijatelt väärtusliku avaldamisruumi ära, Jyrka oli vist selle peale eriti verine). Mingi lollaka arvustuse kirjutasin küll kriitikajärgselt omaenese loole BAASis ja panin sellele hindeks ühe, ent sedagi tegin enam “mänguilust” kui vahutavast vihast maailma ebaõigluse vastu ;-) Üldiselt ma, jah, nagu juba kirjutatud, võtan kriitikat väga südamesse, ent antud looga oli teine lugu, uskuge või mitte.

11. Eesti kirjanduse ulmebuumis oledki jäänud rohkem pealtvaataja rolli. Kas selle tunnistamine, kuidas nii endised kolleegid kui uued tulijad riburada pidi raamatuid  avaldavad, ei innusta või kadedaks ei tee?

Ei ja ei.

Nagu ma juba kirjutasin, olen kirjutajana kahjuks või õnneks ülimalt ambitsioonitu, mul pole peaaegu üldse kirjanikuedevust ning mu lood on vaid mu elutegevuse huvitav ning viimasel ajal ka harvaesinev kõrvalnähtus. Mõnikord olen parema tegevuse puudumisel hajameelselt küll miskit sorti best of kogumiku üle juurelnud, tõsi, aga need on kõik sellised väga laialivalguvad, viljatud uitmõtted olnud, pealegi on mul ajapikku hakanud aina enam enesekriitikat tekkima, nii uskumatu kui see ka paljudele “Existerionit” lugenuile tunduda võib ;-)

Teiste raamatud mind ses küsimuses ei innusta, ehk innustaks see, kui keegi teeks pakkumise, et paneks miski valimiku kokku, kui ma talle paar hääd uut lugu vanadele lisaks kirjutaks. Pigem siiski mitte, sest küsida minult, mitu lugu ma lähiajal kirjutada plaanin, on tegelikult umbes sama, kui huvi tunda, mitu korda ma lähima aasta jooksul angiini põdeda kavatsen.

Tegelikult on mul siiralt hea meel, kui mõni kodumaine autor raamatuga maha saab ja ma kinnitan, et see pole lihtsalt selline ulmepoliitiliselt korrektne avaldus. Mul on lihtsalt hea meel, kui inimestel hästi läheb. On hea meel sellele vaatamata, et kodumaiste autorite raamatuid ei hakka ma oma pühendumuse tõttu ühe muu maa ulmele ilmselt eriti lugema ka tulevikus. Ei, ei ole kibestumus vms, lihtsalt aus ülestunnistus kergema karistuse lootuses :-)

12. 5 sinu teksti on ilmunud 1997. a. "Vikerkaares" ja kõik ühes ja samas numbris - mis stint see niisugune oli?

Peatoimetaja Väljataga oli kuskilt pähe võtnud, et teeks ulme erinumbri ja sinna ka vist seemneks kelleltki mingi pikema arutleva artikli või ülevaate tellinud/saanud. Ilmselt hakkas numbri trükkimineku tähtaeg ähvardava kiirusega ja (nagu alati täiesti ootamatult) lähenema ning (ma tõesti ei mäleta, kuidas või mis teid pidi täpselt) jõudis info sest erinumbrist minuni ja ma viisin talle paraja pataka omi asju, mis ka pikema jututa ära avaldati. Mul on ka tõsine kahtlus, et mu lugude karjakaupa avaldamise taga oli ennekõike konkurentsipuudus ning ajanappus, mitte nende juttude kõrge kirjanduslik tase, kui nüüd ses küsimuses lõpuni siiras olla. Honorari maksti väga vähe ja autorieksemplari ei antud. Case closed.

13. Marek Simpsoni varasemad tekstid kujutasid endast enamasti küünilist mängu ideede ja tegelastega; hoolimatus suhtumises viimastesse oled ehk võrreldav Matt Barkeriga. Uuemates lugudes (>2000) oled, vastupidi, oma südameasjaks võtnud kaasaelamise inimestele, kel mingil põhjusel (kuri saatus, elu ebaõiglusele tunnistajaks olemine) raske. Millest selline 180-kraadine kannapööre?

Kirjaniku ja/või kirjutaja looming peegeldab alati tema maailmanägemust, seda mina, milleni ta kirjutamise ajaks isiksusena küpsenud on. Kui areng on pidev, siis juhtub tihti nii, et ajaks, mil su lugu avaldatakse, oled sa ise juba sedavõrd muutunud, et avaldatul ning su eluvaatel pole enam suurt midagi ühist. Aga see selleks… kaldusin pisut kõrvale.

Kui tohib, siis ma alustaksin kohe tollest >2000 perioodist, sest varasema kohta ei oska ma suurt midagi kosta – mul ei ole tõepoolest nende lugudega, kui väga vähesed erandid välja arvata, mitte mingisugust sidet, minu jaoks on need surnud kirjutised, mis maha maetud ja unustatud, nagu neid kunagi olemas olnud polekski. Ja ma ei näe mingit põhjust, miks ma peaksin siinkohal haudu rüvetama hakkama.

Ilmselt oli küsimuses mainitud kannapöördel mitu põhjust – oma osa oli pikal kirjutamispausil, millest ma juba eespool kirjutasin, mille jooksul toimus palju sündmusi, mis mind elule teistmoodi vaatama sundisid, ka ahnel Vene ulme tarbimisel. Küsisin eneselt sel ajal palju, miks ma üldse kirjutan ning jõudsin neis mõtisklustes veendumuseni, et ainus põhjus seda teha oleks see, kui mu lood maailma paremaks muudaksid (muigamine lubatud).

Sel ajal hakkasin ka tööle meediamonitoorijana ja mind šokeeris uudiste rohkus, kus räägiti meie imeväikeses riigis iga päev toimuvast masendavast ebaõiglusest – meedia on täis uudiseid prügimäelt leitud nabanööriga kägistatud imikutest, sadadest külma talve jooksul surnuks külmunud kodututest, jõhkratest, näiliselt täiesti mõttetutest (mitte et mõrval võiks mingi vabandav mõte üldse olla) mõrvadest, sellest, et 62% Eesti naisi teeb elu jooksul aborti ja tapab sel viisil oma sündimata lapse. Ja mulle teevad sellised uudised väga haiget. Väga. Haiget. Ja need on kõik päris. Ei ole fiktsioon. Ja juhtuvad siinsamas, meie kõrval.

Nii sündisid “Igori surm”, “Kõik, mis loeb”, üks seni veel avaldamata lugu, mida ehk "Algernonis" lugeda saab… kõige masendavam on, et neis lugudes on ehmatavalt vähe väljamõeldut, suur osa mitteulmelist osa on päriselust võetud. Ma olin neil aegadel täiesti veendunud, et kui inimesed mu lugusid loevad, siis muutuvad nad kasvõi natukene paremaks, pisutki mõistvamaks, sest ei saa ju teistmoodi, selliste asjade lugemise peale peavad silmad avanema… Kõik need lood tulid väga raskelt – kui sa midagi sellist kirjutad, pead neisse täiesti sisse elama, see on väga kurnav ja valus ning sa jätad neisse lugudesse enesest nii palju, et see võtab pikaks ajaks oimetuks…

Alates “Igori surmast” tekkis mul oma lugejatega väga eriline suhe. Ma ei peaks võib-olla sellest üldse kirjutama, ent tahan siis ei ole pilk täiuslik, päris aus… olgu siis… Väga paljud otsisid mu meili üles ja puistasid südant, rääkisid, et olin kirjutanud nende mõtetest, läbielamistest, et kõik on täpselt nagu päris… mõned olid tänulikud, et said end tühjaks nutta… mõned (ja neid olid rohkem) olid väga pahased, et haavad lahti kiskusin… See oli kõik minu jaoks nii ootamatu, kuidagi väga ebareaalne, uskumatu, mulle polnud enne “Igori surma” niimoodi ükski lugeja kirjutanud, mitte kunagi…

Panid tähele, et ma kirjutasin üleeelmisel lõigus “olin … veendunud”, eks? Vaata, ma ei usu tegelikult juba mõnda aega, et (selliste) lugudega maailma muuta saaks, et lugude kirjutamisega üldse maailma muuta saaks. Ma ei oska seda veendumust tegelikult põhjendada, kuigi tahaks küll. Seda võib nimetada pettumuseks inimestes, sotsiaalseks kibestumiseks, ma ei tea… Ma usun nüüd, et ainus reaalne viis maailma muuta on kasvatada oma lastest head inimesed ja üritada olla ise võimalikult hea, õiglane ning hooliv. Kõik muu on ajaraisk ja tühikargamine.

Üks mu väga lähedane inimene sattus aastajagu päevi tagasi olukorda, kus ta hakkas tänaval ära surema – see juhtus bussipeatuses ootavate inimeste keskel, kes nägid küll, et inimesel on paha, ent ei lasknud end sest häirida, vaatasid mujale, ei, ei olnud “mingi parm”, kelle puhul võiks kahtlustada, et lakkus end täis või midagi, täiesti harilik noor inimene, kes pidi oma elu päästmiseks viimaks ühe muretu ootaja juurde roomama ja pikka aega hinge vaakudes lunima, et too talle kiirabi välja kutsuks…

Või see lugu, millest päris palju kirjutati, kus keegi oli autoga jalakäija surnuks sõitnud ja sündmuskohalt põgenenud, pärast mida veel paljud autod laibast üle sõitsid, ent mitte keegi ei pidanud vajalikuks “selle pisiasja” pärast seisma jääda… Ma ei tea, kuidas seda nimetada, tõesti ei tea. Aga ma tean, et selline suhtumine, selline tuimus ja ükskõiksus on aina igapäevasem. Ja ma tean, et ma ei suuda seda mitte kuidagi murda. Ja kui ma seda tean, siis ei suuda ma enam senisel moel kirjutamisega jätkata. Pole lihtsalt mõtet, kui ei usu.

Vaat, mis kõik ühest lihtsast küsimusest välja kasvas… Teemat ulmekanalisse tagasi pöörates tuleb seega märkida, et päris kindlasti on mu loomingus tulemas taas uus pööre. Sisuliselt on see juba tulnud, sest oktoobrikuises "Marduses" ilmuv lugu on teistsugune, kui mu viimaste aastate asjad. Ja mul on tunne, et see on alles algus ning “küünilised mängud ideede ja tegelastega” on tagasi tulemas, kuna kirjutama ma ikkagi pean, ei saa ilma selleta, ent “Igori surmad” on jäämas/jäänud lõppevasse/lõppenud loomeperioodi.

14. Mida pead kirjanikuna enda nõrkadeks külgedeks ja mis kukub sul enda arvates hästi välja?

Ei oska tõesti vastata. Selliseid asju teavad lugejad alati autorist palju paremini.

15. Sama küsimus, mis Veiko Belialsile - "Existerion" on tõenäoliselt Eesti vihatuim ulmeraamat. Tagasivaates - kuidas ise teost hindad ja miks kõik läks nii nagu läks? Kas raamat oligi sellisena plaanitud või on lõpptulemuses osa ka kirjastusel/toimetajatel?

Ma tunnistan täna, et minu enese jaoks oli “Existerion” suurim võimalik läbikukkumine ja kui ma saaks ajaratast tagasi pöörata, jääks see raamat olemata. Paraku on lugu nii, et kui igal paavstil on minevik ja patusel tulevik, siis kirjanike sellised “patud” jäävad neid saatma kuni elu lõpuni.

“Existerion” on tegelikult tüüpiline kirjanduslik näide selle kohta, mis juhtub siis, kui kirjanduslikud ambitsioonid (jah, selle raamatu puhul olid nad mul väga teravalt olemas, üle tüki aja esimest ja senini viimast korda) ning autori elukogemus, võimekus omavahel tasakaalus ei ole. Aga noh, mis tehtud, see tehtud. Üldiselt on siin ilmas olemas palju hullemaid tegusid, kui halva raamatu kirjutamine, või mis?

Ma olen samas saanud “Existerioni” kohta ka päris palju positiivset vastukaja. Näiteks olevat see kooliraamatukogudes väga populaarne ning mõnedes koolides on mingis klassis võimalus kohustusliku kirjanduse loetelus kõrvuti Tammsaarega ka kõnealust romaani lugemiseks valida, millist pakkumist ka kuuldavasti päris tihti kasutatakse.

Kuna eelmine lõik tõstis näiteks Jyrkal kindlasti õudusest kõik peakarvad püsti ;-) siis ütlen välja veel ühe asja, enne kui ta need sirgeks kammida jõuab ja need taas püsti tõusevad (kamm kulub vähem, selge rahaline võit). Nimelt oli laias laastus kahe aastajagu päevi üsna tõsiselt päevakorral võimalus, et “Existerion” tõlgitakse vene keelde ja avaldatakse Moskvas Eesti mõistes üsna soliidses tiraažis. Kuna ma olin väga selle vastu, siis jäi asi katki (näed, polnudki kammi vaja, juuksed vajusid ise tagasi). Mõnes mõttes olin ma muidugi kaabakas, sest teavitasin Veikot sest raiskulastud võimalusest alles palju hiljem ja muu jutu sees, ent ma arvan miskipärast, et ta ei pahanda.

Mis toimetaja/kirjastaja rolli puutub, siis… jah, ma olen tagantjärele mõelnud, et nad oleksid võinud meile öelda, et poisid, tore on muidugi, et te sellise asja valmis kirjutasite, ent see pole ikka veel päris see, mis vaja, proovige veel, võib-olla järgmisel aastal blablablaa… Aga ma ei süüdista muidugi kirjastust, eks neil olid omad, ja valdavas enamuses üllad põhjused raamatu avaldamiseks. Ja ei, kirjastus ei muutnud raamatut peaaegu üldse, lohakus- ja komavead parandati ära ja muud sellist pudipadi.

16. Millised on Marek Simpsoni loomingulised tulevikuplaanid?

Tahaks allesjäänud (loodetavasti väga pika) elu jooksul veel midagi kirjutada :-)