1. Mida toimetad, mis on ilmumas?

Kirjastuses Fantaasia on töös mitu raamatut, mida toimetan. Kohe-kohe peaks ilmuma (või olema intervjuu avaldamise ajaks just ilmunud) Karl Ristikivi alternatiivajaloolise romaani «Viikingite jälgedes» esimene raamatupublikatsioon – üsna tähelepanuväärne sündmus minu meelest. Samaaegselt on ilmumas minu koostatud valik Rudyard Kiplingi rohkem- või vähemulmelisi jutte pealkirjaga «Viirastuslik rikša» ning mõnevõrra hiljem Edgar Allan Poe õudus- ja naljalugude kogu «Punase Surma mask». Kipling on minu jaoks üks võtmeautor moodsa angloameerika ulme kujunemise mõistmiseks, aga sellest kirjutan ma pikemalt tolle raamatu järelsõnas. Poe kogumikku olen lisaks paari klassikalise õudusloo uustõlkele (senised eestindused olid olemas vaid Aaviku keeleuuenduse kastmes) valinud ta vähemtuntud jutte ning see raamat peaks kummutama pärast iga uue Poe kogumiku ilmumist kõlavaid arvamusi, et ega nüüd küll enam temalt midagi tõlkida pole. Nagu näha, on ikka küll.

Umbes Estconi ajaks ilmub antoloogia «Täheaeg 2», mis peaks andma täpsema pildi sellest, millisena toda antoloogiasarja ette kujutan. Lisaks paarile välisautorile (Harry Turtledove, Tony Daniel) on seal peamiselt eestlased - Matt Barker, Indrek Hargla, Märt Laur, Marek Simpson, André Trinity… Millalgi pärast seda peaks tulema antoloogia «Sünged varjud 2: Saatana teener», mille sisukord on üldjoontes samuti paigas. Ehk pakub teine köide esimesega võrreldes veidi traditsioonilisemas laadis õuduslugusid. Ja mõtlen ma loomulikult juba «Täheaeg 3» ja «Sünged varjud 3» sisu peale. Lisaks aitan Fantaasia juhatajal Eva Lutsul koostada kirjastuse üldisemaid avaldamisplaane. Üks antoloogia-idee on ehk veel küpsemas…

Kirjastuses Varrak on vast paari-kolme kuu pärast ilmumas minu kokku pandud antoloogia «Fantastika 2003», mis sisaldab 2002. aasta parimaid kodumaiseid lühiproosatekste (Hargla, Trinity jt) ning põhjalikku, faktirohket ja igakülgset ülevaadet aastal 2002 eesti ulmes toimunust. Et siis selline katse juurutada siinmail year’s best antoloogia traditsiooni…

Ja erinevate pseudonüümide all on ehk mõne kuu pärast siin ja seal üht-teist veel ilmumas. Aga kuna see teema ulmega eriti ei haaku, siis vast pikemalt neist projektidest ei räägi.

2. Millist kirjandust hindad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid?

Peaks vist kaugemalt alustama.

Olen tähele pannud, et minu enda meelelaad on viimase aasta-paari jooksul muutunud kuidagi melanhoolsemaks, emotsionaalsemaks, depressiivsemaks. Ja koos selle meelelaadimuutusega on sarnased muutused toimunud lisaks muusikamaitsele ka kirjanduslike eelistuste vallas. Üsna ebateadlikult olen hakanud eelistama tekste, milles domineerivad sünged toonid, äng, lahendamatud probleemid, eriliste positiivsete joonteta tegelased, depressiivsed meeleolud jms.

Loen asju, kuhu autorid on maksimaalselt palju oma isiklikke vaatenurki ja tundeid võimalikult ausalt kirja pannud, tekste, milles väljenduvad kirjutaja jaoks hetkel aktuaalsed emotsioonid ja teemad. Miskipärast väga reaalse elu kaugeid ja silmnähtavalt kunstlikke (ning minu jaoks pseudoprobleeme lahkavaid) teoseid naljalt enam kätte ei võta. Ju ma olen siis lihtsalt jõudnud etappi, kus eluterve kirjandusliku eskapismi asemel soovitakse loetud tekstidest saada kinnitust tõigale, et maailm ongi üks vastik paik ja et teistel on sama rasked ja valusad probleemid kui sinul.

Lugemisvara olen hakanud ülikriitiliselt valima. Mõtlen sageli raamaturiiuli ees üsna pikalt mingi kümnekonna raamatu vahel valides, et kas ma ikka tahan üldse neist midagi lugema hakata ja mida see mulle konkreetselt annaks. Aga ka laiemas plaanis olen põhimõtteliselt palju valivamaks muutunud. Eesti keelde tõlgitavat ulmet praktiliselt üldse enam ei osta, kuna miskipärast ei paku need valikud mulle enam absoluutselt huvi (Asimov, Ballard, Heinlein, Le Guin, Niven, Rohan, Siegel jt). Ja üldse on praegu eluperiood, kus ma ulmet oma lõbuks suhteliselt vähe loen. Peamised lugemised on hetkel seotud toimetajatöö ja ajaloostuudiumiga.

Olulistele (ja mõju avaldanud) autoritele ning raamatutele mõeldes tuleks ilmselt kuhugi kümne-viieteist aasta tagusesse minevikku vaadata. Keskkooliaegsest pealesunnitud kirjandusest jätsid omal ajal hinge väga sügava jälje Balzac’i «Isa Goriot», Dostojevski «Idioot» ja Lermontovi «Meie aja kangelane», aga mul pole hiljem kunagi tekkinud vähimatki soovi neid uuesti kätte võtta.

Seevastu on olemas üsna selge nimekiri teostest, mida aasta või paari tagant ikka kätte võtan ja üle loen. Põhjuseks polegi alati soov nautida seda tuttavat miljööd, sündmustikku, karaktereid; ma ei teagi, mis põhjusel ma neid üha uuesti ja uuesti loen. Ma lihtsalt pean seda aeg-ajalt tegema. Need ongi siis vist kõige rohkem mõju avaldanud tekstid? Robert Stilmarki «Pärija Kalkutast» on nende raamatute seas kesksel kohal, ja ilmselt oleks see just see üks ja ainus… nö. «üksiku saare»-raamat. Aga vähemtähtsad pole ka Robert Louis Stevensoni «Röövitud.-Catriona» ja «Must nool», Pierre Gamarra «Sulgedega Mao saladus» ning Kir Bulõtšovi «Kindral Bandula mõõk». Ühesõnaga kõik selline poistekirjandus.

Ulmekatest on sellise korduva ülelugemise «ohvrid» Robin Hobbi «Salamõrtsukas», Le Guini «Kaugeim kallas» ja «Tehanu», McDevitti «A Talent for War» ning Zelazny «Täna valime nägusid» - tekstid, mis mingite objektiivsete kriteeriumide järgi ulmes millekski eriliselt esiletõusvaks ilmselt ei kvalifitseeru, kuid mis mingitel subjektiivsetel ja ilmselt äärmiselt juhuslikel põhjustel on minu jaoks sellise «lemmikraamatu» staatuse saavutanud. Aga kui ma peaksin nimetama oma lemmikkirjanikke ulmes, siis ilmselt oleksid need hoopis Lucius Shepard ja Richard Bowes. Need on siis sellised autorid, kelle puhul võib mõne konkreetse teksti aines, mõni tegelane või autori poliiitlised veendumused mulle täiesti vastumeelsed olla, kuid kelle kirjutuslaad on justkui minu jaoks loodud, kelle lauseid ma lihtsalt kaifin.

Veidi vähemal määral (ja ilma selle kirjutuslaadi sobivuse maagiata) on moodsas SF-is minu lemmikuteks David Gerrold, Ian R. MacLeod, Paul J. McAuley, Jack McDevitt, Ian McDonald, Alastair Reynolds ja Richard Paul Russo. Tõsi on ka, et «Täheaeg 1» tõlkelood kaardistavad mu maitse-eelistused päris hästi ära. Olen üldiselt veendumusel, et tänase päeva ameerika fantastid ei kirjuta halvemini kui Dick, Pohl, del Rey, van Vogt, Kornbluth, Vance, Sturgeon, Heinlein, Anderson või Silverberg. Valik on siin lugeja teha. Et kas eelistada neid autoreid, kes mingi asja «esimesena viisakal kujul ära tegid» või eelistada neid kirjutajaid, kes loovad üsna sarnasel tasemel tekste, kuid valavad need üle moodsama kastmega. Minu maitsmismeeled tahavad saada moodsat kastet.

Õudusklassikuist istuvad mulle enim M. R. James ja H. P. Lovecraft, uuemaist tegijaist Chaz Brenchley, Graham Joyce ja Thomas Ligotti. Fantasylemmikutega on pilt segasem, aga ütleme siis, et Hobb, Sapkowski ja Zelazny.

Kõige olulisemate autorite loetelu poleks täielik, kui mainimata jääksid Joseph Conrad («Pimeduse süda»!), Rudyard Kipling, Aleksandr Grin, Robertson Davies ja Karl Ristikivi (kelle «Viimset linna», «Rõõmulaulu» ja «Kaspar von Schmerzburgi Rooma päevikut» pean ma eesti kirjanduse absoluutseks laeks).

Ma usun üldiselt, et kodune raamaturiiul teeb inimese ja sestap neil nimedel nii pikalt peatusingi. Aga jah, üldiselt olen ma üsna eklektiline lugeja. Igas mõttes. Tohutult palju raamatuid jääb mul lihtsalt pooleli, kuna kaob igasugune huvi. Hetkel on öökapil lösutava raamatuvirna tipmised köited Mary Gentle’i tuhandepaarisajaleheküljeline alternatiivajalugu «Ash: The Secret History», mis räägib 15. sajandi Burgundiast, vandaalidest, robotitest, kadunud käsikirjadest jm pöörasest, Frans G. Bengtssoni ajalooaineliste esseede kogu «Pikkade juustega Merovingid», mis just LR-is ilmus, Robert E. Howardi fantasyjuttude kogu ning Kalugini tõttu ülelugemisele läinud František Jileki «Mees Vincist». Alla 4-5 raamatu mul naljalt korraga pooleli ei ole.

Rääkimata nüüd tööalastest lugemiskohustustest, mis hetkel tähendab Stephen Jonesi nelja viimast aasta parimate õuduslugude kogu «The Best New Horror»-sarjast. Jonesi peaks ka ära mainima, kui minu lemmik-antologisti. Tema pühendumus, põhjalikkus, valikuprintsiibid ja kõik kokku tõstavad ta minu jaoks kõigist neist hartvellidest, dozuaadest ja griinbergidest kõrgemale.

Ning seegi on ütlemata meeldiv, kui saad toimetajana või niisama tutvuse poolest eesti olulisemate ulmeautorite veel ilmumata romaanikäsikirjade või uute juttudega nö. kontroll-lugejana teistest varem tutvuda ja ehk mõnele pisipuudusele tähelepanu juhtida.

Aga üldiselt ei imestaks ma sugugi, kui ma näiteks aasta pärast igasugusest kosmilisest SF-ist, futuristlikest kübermadinatest ja sotsiaalseks fantastikaks nimetatavast nutust&halast enam vaimustuda ei suudaks ja kogu oma vaba aja vaid medievaalsete alternatiivajalugude seltsis veedaksin. Selline tendents näitab tugevat kasvutrendi.

Püüda eelpoolmainitud nimede põhjal midagi üldistavat leida, tundub, et mulle istuvad kõige enam sellised otseses või kaudses mõttes coming-of-age skeemile ehitatud tekstid. Noore inimese kujunemislugu, tema isiksust mõjutavad tegurid, esimene Suur Armastus, elu varjukülgedega esmakordne kokkupuutumine - neist kümnekonnast (või kolmest) teadaolevast klassikalisest jutuskeemist just see tundub minu jaoks kõige huvitavam. Ja kui nüüd oma lemmikraamatute nimekiri üle vaadata, siis valdavalt on neis peategelasteks 10-20 aastased lapsed/noored. Ju siis see ongi minu jaoks see kõige põnevam vanus inimese elus.

3. Sind peetakse üheks suuremaks eesti ulme spetsialistiks. Millise kohaliku autori looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse senisest arengust, tasemest ja väljavaadetest ja kuidas hindad mahajäämust arenenud maailma ulmest? Millest on kõige suurem puudus eesti ulmes?

Kõige rohkem korda läheb loomulikult Indrek Hargla looming. Aga tema loomingulist arenemist jälgin ma pigem sellise professionaalse huviga, et kuhu ta veel areneda võiks, millega üllatada, mida saavutada. Selline isiklikum ja emotsionaalsem side ta loominguga on mul veidi nõrgem. Mitmed ta tekstid on mind korralikult läbi raputanud ja tõeliselt vapustanud, kuid tekstimassiive, mis minus mingeid erilisi tundeid ei tekita, on tema nime all kahjuks samuti piisavalt palju ilmunud. Noh, arvestades, et meie kirjanduslikud maitse-eelistused vast umbes 50% ulatuses kattuvad, on see ilmselt normaalne, et päris paljud ta tekstid käsitlevad teemasid, mis mulle absoluutselt korda ei lähe, ja teevad seda laadis, mis mulle samuti ei sümpatiseeri. Ometi on just tema üks vähestest eesti ulmeautoreist, keda samuti köidavad alternatiivajalood ja keskaeg.

Eesti ulme senine areng on olnud igati normaalne, eks seegi ole märk asjade normaalsest käigust, et teatavale ülepingutatud eufooriaperioodile on nüüd järgnenud suuremat sorti pohmell. Kurb on vaid, et kodumaise ulme tase on täpselt selline, millisel tasemel selle tipud kirjutada suudavad ja viitsivad. «Marduse» laine (Belials, Simpson, Berg, Vangonen) ja järellainetuse (Brookland, Trinity, Wolf) ning «Algernoni» laine (Hargla, Orlau, Veskimees, Sander, Laur) ja järellainetuse (Friedenthal, Perner, Tuulepäälse) järel on hetkel tegu täieliku tuulevaikusega. «Algernonis» laamendavad juba üle aasta süüdimatud grafomaanid (Palts, Talts, Soobel jt), kellest eesti ulme arengu teema all ei ole põhjust rääkida ning kellest praegusele tegijateringile reaalseid konkurente ei teki.

Eesti ulme tulevikuväljavaated on loomulikult seotud meie keeleruumiga. Eks tuleb edaspidigi uusi autoreid lainetena, mis vahelduvad vaiksemate perioodidega. Loomulikult hakatakse üksikuid tõlkeidki sagedamini tegema, kuid need üksikud eesti ulmelood (või -raamatud) vene, prantsuse, soome, poole, inglise, saksa või itaalia keeles ei mõjuta märkimisväärselt meie algupärase fantastika arengut ja perspektiivikust. Arenenud maailma ulme (ehk siis inglisekeelne ulme) ja väikerahvaste ulme jäävad ilmselt igaveseks eraldiseisvateks nähtusteks, see on paratamatu.

Eesti ulme mahajäämus on jällegi väga vaieldav teema. Keda me kellega võrdleme? Eesti ulmekirjanikku Harglat grafomaan Soobliga? Miks? Mina võrdlen Hargla alternatiivajaloolisi jutte analoogidega ameerika ja briti või minu pärast siis kasvõi soome ulmes. Hargla on sageli parem. Kus on siis mahajäämus? Arvan, et «Algernoni» Jutulaboris toimuvat anti-kirjanduslikku laamendustegevust ei ole vähimatki põhjust siduda sõnapaariga «eesti ulme». Eesti ulme on siiski kirjanduslik nähtus, Jutulabori grafomaanide toodangul ei ole kirjandusega vähimatki pistmist.

Eesti ulme suurim puudus on igasuguse sisemise konkurentsi puudumine. Autorid ei konkureeri omavahel, koostajad-toimetajad ei konkureeri omavahel, isegi kirjastuste ulmesarjad ei konkureeri märkimisväärselt. Üksikuid erandlikke juhtumeid on küll olnud, kuid just üldpilt on väga lodev. Vormiliselt konkureeritakse kogu muu kirjandusilmaga. Et kas leheruum antakse ulmearvustusele või luulele, kas antakse aastas välja üks algupärane ulmeraamat rohkem või läheb see ressurss mujale jne. Minu meelest on see veidi rumal konkurents. Normaalne oleks, kui ulmetsunfti sees konkureeriks omavahel autorid, koostajad, raamatusarjad. Praegu ei tunne aga ükski tegija, et keegi talle sisuliselt, ulmekirjanduslike oskuste ja talendiga kuklasse hingaks. Ruumi, võimalusi ja väljundeid jätkub absoluutselt kõigile, kes ennast vähegi täiskasvanulikult väljendada suudavad ja oma asju kuhugi pakkuda taipavad.

4. Sina ja Jüri Kallas olete juba aastaid propageerinud eesti ulme tulevikulootustena Märt Lauri ja Kristjan Sanderit, kes pole paraku kumbki seni ei raamatu või üldisema tunnustuseni jõudnud. Millised on sümptomid, mis on lubanud neis nii varases karjääri staadiumis ära tunda tulevasi meistreid? Kas praegused liidrid näitavad juba üles väsimuse märke?

Tegelikult ei tahaks eriti, et mind ja Jüri Kallast ühes lauses mainitakse. Nii üleüldises mõttes kui ka antud juhul konkreetselt. Usun nimelt, et oleme Lauri ja Sanderit esile tõstnud üsna erinevalt positsioonilt. Ma ei püüagi oraakellikult väita, et just nemad on homsed suurmeistrid, pole kunagi püüdnud. Kuid enam-vähem algusest peale on nende puhul olnud silmatorkav see, kuidas nad oma tekstiga tööd on teinud, kuidas nad keskmisest märksa paremas eesti keeles kirjutavad, kuidas nende looming on selgelt äratuntava isikupärase käekirjaga, kuidas neil on õnnestunud vältida levinumaid klišeesid, kuidas neid lugedes võid alati kindel olla, et sind ootab ees kirjandus (tähenduses, et sa ei oska aimata, mis järgmisel leheküljel juhtub).

Et kumbki neist pole eriti kirjandusele keskenduda saanud ja üsna väikest produktiivsust üles näitab, on muidugi kurb. Misasi on aga üldisem tunnustus, ma ei tea. Kes peale Hargla on pälvinud üldisema tunnustuse? Kui hakata mõtlema konkreetsete autorite eri tekstide retseptsiooni peale, siis ühelegi teisele autorile ma «üldiselt tunnustatud»-silti seljale kleepida ei julge. Orlaul, Veskimehel, Trinity’l, Barkeril, Tänaval jt. on omad andunud fännid, kuid üldisem tunnustus? Ka nende tekstid saavad sageli üsna terava kriitika osaks. Samas on Kristjan Sanderi viimased kolm teksti saanud valdavalt positiivset vastukaja ning Märt Laurigi viimase aja looming (ehk ühe erandiga) on pigem kiitvaid hinnanguid kogunud.

Nii et küsimuse püstitus tundub mõnevõrra meelevaldne. Mis puutub aga praeguste liidrite väsimusse, siis on see loomulikult olemas. Mida rohkem Hargla kirjutab, seda raskemaks läheb tal kellegi üllatamine. Ja kui päris viimase aja arenguid hinnata, siis julgeksin väita, et viimase aasta-kahe jooksul on näiteks Orlau ja Veskimees suuresti pildi pealt kadunud olnud. On neilt ilmunud uut lühiproosat? Palju on Harglalt ilmunud uut lühiproosat? Okei, Hargla on keskendunud täiesti arusaadavail põhjustel romaanide (raamatute) kirjutamisele, aga sedagi võib võtta märgina teatavast väsimusest, sest eks nõua ju lühiproosa veidi teistsugust ja intensiivsemat keskendumisvõimet ning ideedekaskaadi. Nii et stabiilselt tegutseva Hargla kõrval säravad ning pakatavad teotahtest praegu ehk vaid Barker ja Trinity. Ülejäänud kurdavad, et pole aega kirjutada ja annavad ridade vahelt mõista, et ega suurt produktiivsem olla ei viitsikski ja ega vist oskakski.

5. Oled toimetajana spetsialiseerunud antoloogiate koostamisele. Miks just antoloogiad? Kirjelda pisut teekonda ideest valmis raamatuni. Millised on peamised takistused? Kui palju võivad plaanid selle tõttu muutuda?

Ulmeantoloogiaid koostan ma, kuna ulmeajakirja toimetaja pole Eestis hetkel võimalik olla. Ilmselt ei saagi kunagi olema, aga mine sa tea. Sisuliselt võiks ju «Mardust» ja peagi loodetavasti ka «Täheaega» ning «Süngeid varje» pidada ulmekirjandust avaldavaiks perioodiliselt ilmuvaiks üllitisteks. Lihtsalt Eesti turu iseärasuste tõttu ilmuvad nad raamatuformaadis ja levivad raamatupoodides. Perioodika leviprobleemid on muidugi olemas ka Ameerikas, kuid eks see on siis just meie iseärasuseks, et tiraažiga 200-600 eksemplari ilmuvaid raamatuid kirjastades on võimalik kasumi piiril balansseerides elus püsida, kuid sarnase trükiarvuga ajakirja teha oleks sulaselge lollus, mida võiks võrrelda rahapõletamisega.

Protsess ideest trükisooja köiteni enesest midagi eriliselt huvitavat minu meelest ei kujuta. Vaimset rahuldust pakub jutuvaliku kokkupanek, edasine on juba mehaaniline töö ning pingutused selle nimel, et algne idee võimalikult suurem määral realiseeruks. Kirjastus- ja trükitehnilistesse küsimustesse laskumata on vast ainsaks sisuliseks takistuseks välisautorite agendid, kellel reaalsustajuga sageli tõsiseid probleeme on. Teinekord tuleb nende tõttu algselt kavandatud sisukorda mõnevõrra muuta. Üldiselt on kõik aga läbirääkimiste küsimus, mis omakorda saab rajaneda majanduslikele arvustustele.

Veidi kahvatum majanduslikum tagala nendel läbirääkimistel põhjustab omakorda seda, et erinevaid uhkeid teemaantoloogiaid naljalt ette võtta ei täi. Sestap ongi mõttekam teha n.-ö. ajakirjanumbri sarnaseid antoloogiaid, mis pakuvad toimetaja valikul temaatiliselt eriilmelisi lugusid.

6. Toimetad kahte peamiselt tõlkeulmet sisaldavat antoloogiasarja, milleks on õuduskirjandusele keskenduv «Sünged varjud» ja SF-i koondav «Täheaeg». Mõlemast on hetkel ilmunud küll vaid esimesed köited (vastavalt 2001 ja 2002). Miks oled sisse viinud sellise zhanrieelistuse ja mis on sel juhul fantasy ignoreerimise põhjused? Milline on nende antoloogiate ideaalne ilmumissagedus, mille poole püüdled?

Võiks ju öelda, et selline žanrieelistus on juhuslik, kuid veidi laiemas plaanis ulme kolmele alažanrile mõeldes, nõustub ilmselt igaüks, et just teaduslik fantastika ja õuduskirjandus on eelkõige lühivormide žanrid. Samas on ka minu isiklik maitse pigem SF-i ja õuduselembesem. Ning olgem ausad, lisaks sellele, et Eestis häid fantaasiajutte ülivähe kirjutatakse, on head lühiproosat fantasyžanris ka igal pool mujal maailmas pehmelt öeldes napilt. Mina kusjuures ei arva üldse, et fantaasiakirjandust on olemuslikult raske lühivormi mahutada, aga miskipärast pole seda siiani eriti edukalt kuskil tehtud. Ei saa aga välistada võimalust, et «Täheaja» ja «Süngete varjude» kõrvale ühel hetkel ka fantasyantoloogia tuleb. Nimi on olemas.

Alguses ei olnud tegelikult üldse mingit plaani iga alažanri osas eraldi antoloogiasarja avaldada. Praegune pilt on selline juhuse tahtel. «Sünged varjud» oli suuresti eksperimentaalne projekt - minu esimene antoloogia üldse! Läks hästi ja kirjastaja nõustus selle sarjaks muutma. Siis tuli idee «Täheaeg» kui nimetus Eesti ulmemaastikule tagasi tuua. Kummagi sarja esimesed köited ei pruugi samas üldse kuigi adekvaatset pilti edasiste kavade kohta pakkuda. Vahepealne kava ka «Süngetes varjudes» tõlkelugude kõrval algupärandeid avaldada, pole hetkel enam üldse kindel. Ja mitte seepärast, et eestlased häid õuduslugusid ei kirjutaks.

Lihtsalt on praeguse arengukava kohaselt just «Täheaeg» see väljaanne, mida tahaks üllitada aastas 2-3 korda ja mis oleks siis sisulise formaadi poolest «Marduse» sarnane üllitis (sisult fiction magazine, vormilt trade paperback raamat). «Täheaeg» peaks edaspidi keskenduma peaasjalikult kodumaise ˛anriulme avaldamisele ilma mingite ˛anrisiseste piirideta. Tõlkelugude osa kindlasti säilib, kuid lõviosa mahust on algupärandite päralt. «Täheaeg 2» tõlkejutud peaksid mh näitama, et selleski osas ei kavatse ma piirduda esimeses numbris prevaleerinud tuleviku- ja kosmoseaineliste tekstidega. Ühesõnaga on kava muuta «Täheaeg» selliseks üldulmeantoloogiasarjaks.

Kodumaise fantastilise lühiproosa avaldamisvõimalused on hetkel jälle (justkui oleks mingi ring täis saamas) ju üsna probleemsed. «Marduse» ja autorikogude kõrval nagu polegi suurt midagi. «Algernoni» viimasel ajal viisakamad tegijad ju enam naljalt ei lähe. Esiteks on too kunagi nii suurepärane märk praeguseks hetkeks toimetuse keset küla kiriku ehitamise poliitika tõttu üsna määrdunuks muutunud, teiseks on tegijamad autorid välja kasvanud vaimustuse etapist, mil piisas oma nime ja jutu nägemisest avaldatuna (kasvõi võrgus). Nüüd eelistatakse trükiväljaandeid (mille üle mul on tegelikult vaid hea meel) ning tahetakse oma loomingu eest (kasvõi sümboolset) honorari saada. Sestap tahakski «Marduse» kõrvale just seda funktsiooni täitma tuua «Täheaja». Ning eks mu enesegi ambitsioon ole kodumaise ulme arengut võimaluste piires ja oma parema äranägemise järgi heas mõttes veidi koostaja/toimetajana suunata.

Ideaalne ilmumissagedus… optimaalne ilmumissagedus olekski ilmselt 2-3 numbrit aastas. Muidugi võiks mina ideaalis iga kuu ühe köite kokku panna, kuid nii kiiresti ei ostetaks tõesti seda nappi tiraa˛igi ära.

Mis puutub aga «Süngetesse varjudesse», siis näen mina toda väljaannet hetkel mitte sagedamini kui kord aastas ilmuva tõlkeõudusele keskenduva antoloogiana.

7. Olid 90ndate keskel üks «Marduse» vihasemaid kriitikuid, öeldes 1998. a. muu hulgas, et «Võib ju kuus korda aastas 36 lehekülge sisulist toimetajakätt nägemata algupäraseid jutte, sajandivanuseid tondilugusid ja paraartikleid välja anda, aga on sellel mingit pistmist eesti ulme arenguga?» Kas nüüd, vanema ja ise toimetaja rolli võlusid ja valusid kogenuna oled oma tolleaegseid küllaltki järske hinnanguid ümber hindama pidanud?

Ei ole selleks vähimatki vajadust näinud. Vähemalt konkreetsel juhul mitte. Ma võin aru saada, miks «Olend väljastpoolt meie maailma» on selline, nagu ta on. Ja ma ei kritiseeri teda. Kuna ma tõesti olen ise samalaadsete probleemidega kokku puutuma pidanud. Kuid «Mardusesse» perioodil 1996-98 suhtun ma täpselt sama kriitiliselt kui toona. «Marduse» esimest viit aastakäiku pean ma üsna tugevateks, kuid ilmselt tabas siis tegijat sellestsamast konkurentsipuudusest tulenev laiskus ja lodevus ning väljaanne käis alla. Nii kujunduslikult kui sisuliselt. Probleemide põhjused polnud minu hinnangul objektiivsed ja paratamatud, vaid üdini subjektiivsed ja välditavad. See nn. «Guido Kobra» periood «Marduse» ajaloos tundub üldse kuidagi eriliselt hall ja väsinud. Ning pole ilmselt erilist põhjust seda meenutada, arvestades, et alates 1999. aastast on väljaanne olnud vaiksel kuid pideval tõusuteel.

Toimetaja rolli võlusid ja valusid kogenuna olen võinud veenduda selles, et sa saavutad täpselt sellise tulemuse, millise sinu enese panus energia ja pühendumuse näol on võimalikuks teinud.

8. Milline on sinu kreedo välisautorite ulme maaletoojana? Kui suur osa valikus on isiklikul maitsel, kui palju teksti kommertslikul potentsiaalil ja milline osa tunnustatud välismaiste kriitikute hinnangus tekstidele? Milline see vahekord ideaalis võiks olla?

Mul pole õrna aimugi, milline see vahekord ideaalis olema peaks. Kommertslik potentsiaal ei oma eesti keele ruumis märksõnana mingit tähendust – kui küsimus on selles, kas mingit ulmekat õnnestub müüa 300 või 500 eksemplari, ei saa rääkida mingist kommertslikust potentsiaalist. Välismaiste esikriitikute hinnanguile ei maksaks samuti omistada suuremat tähtsust kui naabrimehe arvamusele. Peamine on vast ikka, et see konkreetne tekst sulle enesele miskitpidi oluline ja avaldamistväärt tunduks. Isiklik maitse ja raskestidefineeritav kõhutunne, et see jutt on oluline, prevaleerivad seega. Aga loomulikult on minulgi olemas omad nimekirjad autoreist, keda ideaalis sooviks oma antoloogiates tulevikus avaldada. Samas nelja-viie hääleka ja paljulugenud ulmiku kriitilised hinnangud minu maitse-eelistustele nüüd mind neid vähimalgi määral muutma küll ei pane. Miks ma peaksin koostama antoloogiaid lugudest, mis mulle enesele naudingut ei paku? Ehk nagu ütles sellistel puhkudel, kui lugejaile tema valikute puhul miski ei meeldinud, fantasyantologist Lin Carter: Go edit your own anthology!

9. Mida toimetajatööga seonduvast nimetaksid suuremateks saavutusteks?

Minu toimetajatööga seonduvat on tänaseks kokku veel nii vähe, et siit midagi esile tõsta tunduks maniagrandiosalik. Üldiselt on kõik seniilmunud kolm antoloogiat tulnud välja sellistena, nagu ma neid näha soovisin. Mõnevõrra rohkem rõõmu teevad endale Fantaasia kirjastatud kogud, mis on ehk veidi isikupärasemad kui Varraku mammut-antoloogia.

Ulmeajakirja «Algernon» toimetajana võiksin ehk endale krahmata osa aust olla Indrek Hargla «avastaja», aga see on honorarideta võrguväljaande puhul üsna meelevaldne. Igatahes olen ma äärmiselt uhke ja õnnelik, kui ka minu tagasihoidlik panus aitas ta kirjanikukarjäärile selle alguses hoogu sisse lükata.

10. Oled maininud, et sul pole õigust oma koostatud kogumikes avaldatud eesti autoritele erilisi nõudmisi esitada (näiteks loo ümberkirjutamist nõuda), kuna neile makstav honorar on niivõrd väike. Kui John W. Campbell, kelle taks oli sent sõna eest, oleks samast seisukohast lähtunud olnud, oleks Golden Age of Science Fiction sellisel kujul ilmselt olemata jäänud. Sinu kommentaar?

Valus küsimus! Lühikommentaar võiks ju olla, et mina kahjuks ei maksa sent sõnast. Teisalt pole ka tänapäeval enam selline johnwcampbellilik tegevus lihtsalt mõeldav. Pole meil ju ühtki sellist väljaannet, mis oleks teistest nii üle, oleks nii domineerivalt kohaliku ulmeelu keskmes, kuhu kõik tahaks kasvõi nahast väljapugemise hinnaga pääseda. Muidugi meeldiks mulle Campbelli laadis talitada, aga kahjuks meie tänane postmodernne ja ilma eriliste jõukeskmeteta ning autoriteetideta maailm seda lihtsalt ei võimalda. Kui ma mõnelt enesele juba nime teinud autorilt mingeid märkimisväärseid ümberkirjutusi nõuaks, saadaks see autor mu ülimalt tõenäoliselt kukele ja viiks oma loo «Mardusesse» või paneks «Algernoni» üles. Ja ega Ameerikaski enam keegi Campbelli vaimus talitada saa. On ju küllalt näiteid, kus «Asimov's Science Fictioni» peatoimetaja Gardner Dozois' ümberkirjutusalaste nõudmiste peale autor lihtsalt oma teksti mõnes teises ajakirjas avaldas.

Algajatega on töö loomulikult võimalik, kuid algajaid eriti nagu pole hetkel tulemas. Või ei julge nad ennast pakkuda. Kui me aga räägime siin sellistest ümberkirjutustest, mis autori algse teksti/taotluse toimetaja või lugeja maitse tõttu kardinaalselt pea peale pööraks, siis ei näe ma selle järele mingit vajadust. Kui ikka autor tahab täiesti fantasmagooriliselt alanud ja justkui kaugtulevikus aset leidva sündmustiku pöörata poole pealt Teise maailmasõja aineliseks ulmeks, siis poleks minu meelest päris õige nõuda talt poole jutu kustutamist ja hoopis millegi uue kirjutamist.

11. Oled samuti öelnud, et oma kirjanduskriitilistes tekstides ei püüdle sa «sellise süvakirjandusliku analüüsi poole, mis harrastab võõrsõnakultust», s.t. et kasutad arusaadavat sõnastust ja kirjutad asjast. Mõned viimased arvustused näivad sellele väitele vastu rääkivat, samuti oled viimasel ajal hakanud huvituma rohkem ulmevälisest kirjandusmaailmast, millest näivad kõnelevat mõningad hiljutised arvustusobjektid. What’s up?

See lause on nüüd küll öeldud ühel konkreetsel hetkel konkreetsest trotsist. Praegu ei tundu selline teemapüstitus mulle enam kuigivõrd aktuaalne. Huvitumine ulmevälisest kirjandusmaailmast ei tohiks küll midagi halba tähendada, ma loodan? Laiem silmaring jne. Et ma olen avastanud tänases eesti tavakirjanduses nauditavaid tekste ning siis seda vaimustust ja üllatust ka väljendanud, ei tähenda miskitpidi, et ma ulmest kuidagi eemalduksin. Iseenesest mõistetavalt jääb see kirjandusliik alati mu esimeseks armastuseks. Aga kui Sa selle küsimusega nüüd Õnnepalut silmas pidasid, siis eks ole seegi ju üks paras nišikirjandus ja mäng ühte konkreetsesse väravasse. Üldiselt olen aga tavameedias püüdnud siiski ulmet arvustada, samas jällegi on meeldiv ja üksjagu tunnustavgi, kui sulle pakutakse retsenseerimiseks midagi mitteulmelist. Eks seegi ole märk sellest, et ulmet peetakse osaks muust kirjandusest, kui selles vallas tegutsevaid literaate peetakse võimeliseks ka mitteulmelist kirjandust analüüsima.

12. «Eesti ulme antoloogia» kohta oled öelnud, et «töö eesmärk oli näidata protsessi». See loosung vajaks vist pikemat lahtikirjutust. Missugust protsessi näitavad tekstid nagu «Turmamäng», «Lõbustuspark» ja «Projekt «Invasioon»»?

Alati võib ühe loo kaupa küsida, et no palun väga, mis protsessi see nüüd siis näitab?!? Antoloogia näitab justnimelt eesti žanriulme tekkeprotsessi ja teeb seda minu hinnangul päris edukalt. Loomulikult võib takkajärgi leida, et see või teine lugu oleks võinud avaldamata jätta ja et nende asemel tulnuks hoopis midagi muud sisse võtta. Areng tuleb selle köite abil väga selgelt välja. On sulaselgeid jäljendaid, on originaalitsejaid, on originaalseid autoreid. Alas ja Tarlap just sel kujul raamatu alguses on minu meelest äärmiselt sümptomaatiline. Ja Alase väljajätmine ning raamatu Tarlapiga alustamine oleks ju sulaselge ajaloo võltsimine. Muidugi oleks võinud Trinity sisse võtta, aga midagi nüüd eriti katki ses suhtes ka pole, sest väidan jätkuvalt, et 2000. aasta seisuga ei olnud ta veel korralikult kirjanikuna nö. avanenud. Muidugi oleks võinud tagantjärele mõeldes Barkerilt midagi muud võtta, aga see mõjuks seal raamatus ikkagi kummaliselt, Barker lihtsalt on sellest seltskonnast selgelt eraldiseisev. «Projekt «Invasioon»» on üldise arvamuse kohaselt üks Simpsoni õnnestunumaid jutte üldse ja «Turmamäng» näitab minu meelest päris hästi koos Freyja Eki looga uusi võimalikke arengusuundi 21. sajandi eesti ulmes.

Mis puutub aga sellesse, et ajaloodokumendina on raamatus liiga palju protokolli ja liiga vähe rock'n'rolli, siis selle määratlusega nõustun ma täielikult. Aga sellist raamatut, nagu ma teha tahtsin., poleks ma rock'n'rolli võtmes ilmselt kokku panna suutnud. Ja ma tahaks näha, kes oleks. Selline suur ülevaateantoloogia ei saagi olla väga isikupärane ja väga on the edge. Temas on paratamatult üksjagu sellist külma ja veidi poseerivat esinduslikkust ning paraadlikkust.

13. Oled olnud mitmete eesti ulmega seonduvate projektide sünni juures nagu Ulmeühing, meililist sf2001, «Algernon». Millist rolli on eelnimetatud täitnud eesti ulme arengus ja mil määral on projektid oma algselt püstitatud eesmärgid täitnud? Kas sinu tegevus ulme tutvustaja ja populariseerijana «Vikerkaares» ja «Loomingus» on mingil määral ka vilja kandnud, ehk kas oled suutnud mainstreami tõrjuvat hoiakut ulme suhtes muuta?

See roll on olnud hindamatu ja mõnda aega on kõik need üritused oma algset eesmärki ka edukalt täitnud. Ulmeühing võimaldas millegi ümber asju ehitama hakata ning andis kõigile ulmehuvilistele mingi orientiiri, et selline asi on olemas ja midagi toimub. List oli samuti seltskonna/fändomi tekitajana omas hetkes täiesti asendamatu, samuti ei vaidle ilmselt keegi, et «Algernonist» tuule tiibadesse saanud autorite laine tõi eesti ulmesse praktiliselt täiesti uue hingamise ja kvaliteedi ning sundis ka vanu tegijaid ennast tõsiselt kätte võtma. Hoopis ise teema on nende ürituste hetkeseis, mida paraku üsna mustades toonides näen. List on ennast sisulise vestluskohana minu ja ilmselt paljude teistegi jaoks täiesti ammendanud, säilitades küll info vahendaja rolli. Ulmeühing on ka oma arengus, nagu ta on. Seisab nimelt, kuna tegijate algne ring on aastast-aastasse sama asja ajamisest kergelt tüdinud ja märkimisväärset järelkasvu pole me osanud tekitada. Ning kui Eesti Vabariigis oleks halastussurm ühiskondlikult aktsepteeritud, siis «Algernoni» nimelist väljaannet minu hinnangul hetkel enam ei eksisteeriks.

Samas on huvitav, et see praegune seisak ei pruugi midagi tähendada. Kõiki neid ettevõtmisi on suvalisel hetkel võimalik väga edukalt uuest käima panna, neile nö. uut hingamist anda. Kõik on inimeste ja tahtmise/viitsimise taga. Kuna pädevaid tegijaid on loetud arv, on see kaunis paratamatu, et bibliograafia on täpselt sellises seisus, nagu ta on, kui nüüd üks suvaline näide tuua.

Ka Eesti ulme(fändom) on õnneks oma arengus jõudnud staadiumisse, kus ühe või mitme varasema alustala kerge murenemine või sootuks tolmuks varisemine mingeid parandamatuid tagajärgi enesega kaasa ei too.

Mis puutub aga minu tegevusse arvustajana «Loomingus», «Vikerkaares», «Sirbis» ja «Arkaadias», siis pean küll fändomilt vabandust paluma. Nende retsensioonide eesmärk pole kindlasti olnud ulme tutvustamine ja propageerimine (või mine sa tea, äkki alguses oli, praegu igatahes enam mitte), tegevus arvustajana on kantud vaid isiklikest motiividest olla eesti üldkirjanduspildil olemas, olla tegija, nagu ütlevad Belials ja Kivistik. Ja kui üks suvaline arvustus toob sisse rohkem kui väikekirjastuses 200 lk-lise antoloogia koostamine, siis miks ei peaks seda tegema?

Tavakirjandusringkondade tõrjuv hoiak on aga tänaseks päevaks tõesti valdavas osas kadunud. Aga siin on ilmselt rohkem teeneid eesti ulmekirjandusel enesel, mis oma täisikka jõudmisega on näidanud, et kuulub igati õigustatult üldisse kirjanduspilti. Kui nüüd veel õnnestuks likvideerida «Jutulabori»-nimeline pseudokirjanduslik orgia, saaks eesti ulme peagi täielikult lahti nn. veebikirjanduse halvustavast sildist.

14. Eesti Ulmeühing annab 6ndat aastat välja Stalkeri-nimelist auhinda mitmetes kategooriates. Kas olukorras, kus tulemusi selgitaval küsimusel osaleb ca 50 vastajat, kellest kaugeltki mitte kõik ei suuda ülesantud kategooriaid ära hinnata ja kus hõlpsama kättesaadavuse tõttu pääsevad kõrgematele kohtadele «Algernonis» ilmunud tekstid (see puudutab peamiselt kodumaist lühiproosat) võib üldse rääkida auhinna adekvaatsusest?

Igasugune selline auhind ja auhinnaküsitlus on kokkulepe. Osalejad on mängureeglitega nõustunud ja üldiselt vist siiski naudivad mängu. Mina ei ole reaalteadusliku taustaga inimene, igasugused statistilised näitajad ei tekita minus erutusvärinaid. Minu jaoks ei ole elu ja surma küsimus, kas me saame kokku 40 või 80 fänni arvamused. Kui brittide suurima ulmeajakirja «Interzone» (tiraa˛ 2000-3000) lugejakäsitlusele reageerib 50 fänni, siis see, et meie omamaist lühiproosat võtab vaevaks hinnata 30 lugejat on päris hea tulemus.

Küll aga nõustun Sinuga ses osas, mis puudutab võrgus ilmuva keskpärase tasemega lühiproosa esiletõusu Stalkeri-nimekirjades. Probleem tekkis esmakordselt just eelmisel suvel. Nüüd on teist aastat järjest kodumaise fantastilise lühiproosa paremik ilmunud trükiväljaannetes, mitte aga «Algernonis» ja kui see tendents auhinnaküsitlusel samas mahus või võimsamaltki kordub ja korraldajad ses osas midagi ette võtta ei soovi, võib auhinna tõsiseltvõetavuse vähemalt neis kategoorias tõesti maha kanda ja hakata alternatiivse ettevõtmise peale mõtlema, mille süsteem oleks üles ehitatud nii, et sellist halvas mõttes ebaobjektiivsust vältida.

15. Paar viimast aastat näib eesti raamatuturul valitsevat tõeline ulmebuum, seda vähemalt väljaantud nimetuste arvu poolest. Samal ajal jäb mulje, et lugeja hakkab sellest küllusest väsima. Kas kohalikud kirjastused on lugejate lugemis- ja ostuvõimet üle hinnanud või on tehtud väljaantava osas valesid valikuid või on see mulje petlik? Kui kompetentne kohalike kirjastuste tegevus ulme alal üldse on?

Mulje on petlik, ma arvan. Küsimust ei saa püstitada ka nii, et kas on valesid asju välja antud, sest kes oleks see otsustaja? Lugeja? Valdavalt ju sulaselget põhku avaldatud pole. Ja edasine on juba maitseküsimus. Ja väsima ei hakka mitte lugejad, vaid kirjastused, kes on mh ka ulmet andnud välja meeletult üle oma võimete. Pean silmas just neid ladusid täitvaid raamatuvirnu, mida pole õnnestunud maha müüa. Kirjastused on ulme osas selgelt üle hinnanud lugejate hulka ja raamatuid liiga suures tiraažis välja andnud. Ning nüüd on meeletu rahahulk nende mahamüümata köidete all kinni. Ja tulemuseks on tõesti see, et nt Varrakgi on asunud oma nimetuste hulka vähendama. Mida minu hinnangul poleks tarvis teha. Lihtsalt tuleks ka suurkirjastustel õppida ennast ära majandama märksa pisemate trükiarvudega. Nimetuste hulga mõttes ma mingit lugejatepoolset väsimust küll ei tähelda. Erinevaid nimetusi võiks pigem rohkem ilmuda. Kui nüüd aga vähendada ilmuvate raamatute sortimenti ja jätta trükiarvud paika, mis sellest siis paremaks muutub?

Kirjastuste kompetents on jällegi hinnangu küsimus. Ehk veidi ülearu suurel määral on nt Varraku ja Elmatari valikuid määranud toimetaja isiklik maitse ja omaaegsed esimesed suured lugemiselamused. Fantaasia ja Salasõna puhul ma seda märkimisväärselt ei tähelda ning Skarabeuse puhul on see täiesti normaalne, kuna see ongi Arvi Nikkarevi kirjastustegevuse eesmärk. Tänapäev avaldab oma üsna kitsas nišis sellist moodsamat ja väljendusvahendeilt ehk veidi postmodernsemat ulmet. Eesti Raamatu jt ulmevalikud kipuvad tõesti rohkem juhuslikkuse valda jääma. Aga üldmulje on tegelikult päris normaalne, enam-vähem igale maitsele leidub midagi, hoolimata sellest, et tohutult palju muu maailma ulme erinevaid tahke ja suundi meie raamatulettidelt tänaseni puudub. Eesti keelt rääkivaid inimesi on maailmas miljon, lugeda oskavaid ja tahtvaid veelgi vähem. Neist ulmehuvilisi on päris käputäis. Milles probleem? Loomulikult tuleb püüelda ses suunas, et pilt veelgi mitmekesisemaks muutuks, kuid lähteandmeid arvestades millegi üle viriseda küll ei tohiks.

Ja mis veel kogu selle äri kaubanduslikku külge puutub, siis pudelikaelaks pole mitte kirjastused, vaid raamatupoed, mis ei suuda enam absoluutselt esimeste tempos püsida ja uudiskirjandustki korralikult eksponeerida, kolm kuud vanast raamatust rääkimata. Kirjastused võivad oma toodangu ju väga vingesse pakendisse panna, aga kui see poodides teiste omasuguste vahele seljaga väljapoole riiulisse lükatakse, kuidas peaks mitte kõige fanaatilisem ostja selle kauba üles leidma? Probleemid on seega jällegi levitamises ja turustamises, mitte kauba enese kvaliteedis. Ja mul ei ole ühtegi head lahendust välja pakkuda.

16. Millised on Raul Sulbi ulmega seonduvad tulevikuplaanid?

Kindlasti tahaks jätkata võimalikult palju Fantaasias ja Varrakus antoloogiate koostamist ning Fantaasias kirjastamisplaanide osas üldkonsultandi ja toimetajana. Estconi-Stalkeri organiseerimisest ja Ulmeühingu tegemistest olen suuresti eemaldunud ja sellega üsna rahul.

Üldiselt olen jõudnud järeldusele, et hoolimata summade, millega me eesti ulme honoraridest rääkides opereerime, naeruväärsusest, teenib ilukirjandusega isegi Eestis (ja isegi ulmemaastikul) märksa rohkem kui koostaja-toimetaja tööd tehes. Sellest järelduvalt saab igasugune koostamistegevus olla vaid hobi.

Nii et tagasihoidlikult on plaan edaspidi ehk rohkem ilukirjandusele keskenduda. Kirjanikku minust kindlasti kunagi ei saa, selleks puudub mul püsiva seisundina tung mehaanilist kirjutamistegevust harrastada. Kirjutamissundus tabab mind paar-kolm korda aastas ja siis teen ka ettevõetud asja valmis. Üht-teist olen seega kirjutanud ja väga erinevate kontroll-lugejate reageeringud kirjutamissoovi ära võtnud ei ole. Kui konkreetselt ulmest rääkida, siis on erinevaid ideid päris palju, mida oleks ehk isegi huvitav siia edevusest kirja panna, kuid arvestades seniste saavutuste nappust (tegelikult olematust), mõjuks see parajalt totrana, nii et need peavad järgmist intervjuud ootama jääma.

Ja kui minust kunagi ka täiemõõdulist ulmekirjanikku ei saa (ühestki koostaja-toimetajana alustanud inimesest pole kunagi eriliselt produktiivset ulmekirjanikku saanud - Frederik Pohl vast välja arvata), siis literaadina laiemas mõttes kavatsen sel alal igal juhul seni tegutseda, kuni elupäevi antakse.