1. Mida kirjutad, mis on ilmumas?

Praegu kirjutan peamiselt diplomitööd ja seetõttu muudeks asjadeks eriti aega ei jää. Aga ilmumas on üks jutustuse mõõtu lugu “Tähtede seis” – skisofreenilisest poisist ja sealsest pereelust. Jutt ilmub suve paiku ulmeantoloogias “Täheaeg 2” (kirjastus “Fantaasia”).

2. Kas oled usin lugeja, millist kirjandust eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Ma ei tea, mida tähendab “usin lugeja”. Kas viis-kuus juturaamatut kuus on usin lugemine? Akadeemilise sisuga raamatuid loen pidevalt, aga seda ma lugemiseks ei nimetaks. Lugemine ja läbitöötamine on täiesti erinevad asjad. Juturaamatuid valin muidugi üsna hoolega. Kõigesööja ma pole. Tegelikult, kui raamat on kirjutatud heas või huvitavas stiilis, siis võib see olla tõesti ükskõik millest. Naudingu võib saada ka ainult stiilivõtetest. Ja siis on väike hulk neid usaldusväärseid ulmeautoreid, kes mulle kindlalt pettumust ei valmista: Vonnegut, Bradbury ja Clarke.

Stiililiselt on vast kõige rohkem mõjutanud Salinger. Salinger pöörab väga suurt tähelepanu tavalistele inimestevahelistele suhetele ning on intriigide kirjeldamise juures äärmiselt detailne. Alles hiljuti avastasin, et stseenide detailsuse olen arvatavasti Salingerilt tahtmatult üle võtnud. Aga selles pole midagi halba. Salinger meeldib mulle väga. Eks neid nobeda sulega autoreid ole küll, kellelt saab heas mõttes šnitti võtta.

Rohkem ei oskagi konkreetseid mõjutajaid nimetada. Mingil moel mõjutab iga loetud raamat ja iga elatud päev. See on muidugi üsna freudistlik ja ma ei tea kelle arusaam, et alateadlikult oled mõjutatud igast sündmusest ja afektist. Samas täiesti õige. Kui ma enda tekstide juures süvaanalüüsi teeksin, siis nähtavasti avastaksin, et iga lause on millestki mõjutatud (kas või mõne tuttava kõnepruugist!) ja ma ise pole ridagi välja mõelnud ;-)

3. Millis(t)e kodumais(t)e ulmeautori(te) looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest?

Heinsaar meeldib. Barker meeldib. Friedenthal meeldib samuti – tõusev täht ulmemaastikul! Hargla asjad loen ka enamasti läbi. Heinsaare jutud lähevadki vast kõige rohkem korda. Ta on lihtsalt nii kummalise fantaasialennuga erandlik kirjamees, et täiesti võimatu on teda mitte märgata. Neid tõusvaid tähti leidub veelgi, kelle arengut on päris huvitav jälgida.

Ulmekirjanduse väljavaated on meil tagasihoidlikud. Need, kes on saanud kirjutamise maitse suhu ja teevad seda hästi, kirjutavad ja arenevad edasi. Need, kes "Algernonis" kätt harjutavad, nende tulevik ulmemaastikul sõltub täiesti neist endist. Kui autor viitsib ja tahab oma tekstiga tööd teha, enne kui laseb selle "Algernoni" üles riputada, siis on tal tulevikuväljavaade täiesti olemas. Esialgu kodumaal muidugi. Aga ei saa ka välistada, et kunagi jõuab mõni autor rahvusvahelise tuntuseni. Selleks, et mujal läbi lüüa, peab olema ikka väga originaalne ja omapärane. Karta on, et puhtas žanriulmes on raske millegi totaalselt novaatorlikuga lagedale tulla.

4a. Mis ajendas sind üldse kirjutama ja mis sunnib seda tegevust jätkama?

Esimestes "Mardustes" oli kodumaiste juttude tase väga vilets ja konkurents täiesti olematu. Lugesin ja mõtlesin, et kui sellise kirjutamisoskusega autorite laaste kuskil avaldatakse, siis mina teen iga kell parema (sel ajal kirjutasin oma kodanikunime all). No ega ikka ei teinud küll! Ettekujutuse, milline üks ulmejutt olema peab, selle määras ju puhtalt "Mardus" kui ainuke potentsiaalne avaldamiskoht. Silme ees olid mul primitiivse ülesehitusega puändirohked jutud ja täpselt sellise ma sinna ka saatsin. Ma ei tea isegi miks. Lihtsalt, et endale midagi tõestada. Kolmas lugu oli juba päris hea (kui arvestada tõsiasja, et see oli mu kolmas lugu), aga paraku oli konkurents selleks ajaks palju tugevamaks läinud ja need “kohutavad autorid” :-) olid samuti paraja arenguhüppe sooritanud.

Tegevust sunnib jätkama lihtsalt loominguline vajadus. Kuna ma võtan asja väga tõsiselt ja kirjutamisel on mu elus juba nii oluline koht, siis ei kujuta ma oma elu ilma selleta enam ette. Kui ma mõne konkreetse loo kallal parasjagu ei tööta, siis kribin paar lehekülge kas või enda lõbuks – et käsi soe seisaks.

4b. Valgustad ehk pisut seda, kuidas André Trinity kirjutab?

André Trinity on täielik ööloom. Kirjutama hakkab siis, kui telkust enam midagi asjalikku ei tule ning lõpetab alles hommikul. Ja taustaks kuulab hullu minimalistlikku ambienti.

Üldiselt kirjutan kahte moodi. Kui idee on olemas, siis tavaliselt panen süžee paika ja hakkan otsast pihta. Vormi ja stiili valimine võtab alguses rohkem energiat, kuid pärast paari lehekülge tean juba täpselt, kuidas jutt teostada. See on üks võimalus.

Aga on ka teine moodus. Kui tuleb tuju kirjutada, siis istun lihtsalt arvuti taha ja klõbistan valmis suvalise algusstseeni. Kirjutamise käigus hakkab mõte jooksma ja ühel hetkel on ports lehekülgi olemas. Kui need leheküljed kenasti elama hakkavad, siis tekst produtseerib ise teksti. Ehk teisisõnu, kui kolmandik loost on valmis ja mul pole aimugi, mis moodi see edasi võiks areneda, hakkab valmisolev tekst ise kuju võtma. Poole loo peal elab tekst täiesti oma elu ja mina lihtsalt valin potentsiaalsete stseenide ja süþeekäikude seast kõige sobivama välja ning panen selle kirja. Kui ma sinna maani pole kirjutamist ise eriti pushinud, siis pakub tekst ka kõige loomulikuma lõpu välja. Ma ei oskagi seda paremini seletada.

See viimane variant on palju loomingulisem ja huvitavam. Ütleme nii, et mitmed hästi õnnestunud jutud ongi niiviisi sündinud. Kui istuda lihtsalt niisama ja mõelda põnevaid faabulaid välja, siis minu jaoks on see mõttetu teoretiseerimine. Parem alustan ükskõik kust ja ülejäänu jookseb kolinal ise kohale. Ports varnas rippuvaid ideid leiavad lihtsalt kõige loomulikuma kuju ja konteksti.

Tegelikult, ega mina ka tea täpselt mis moodi tekst valmib või mis moodi ta elama hakkab. Kindel on see, et kui ma kirjutan, siis elan jäägitult selles omaloodud maailmas ega vaevu ennast ka muude tegevuste juures ümber lülitama. Jutu tegelased keerlevad rahulikult peas edasi, kuni süžee on lõplikult paigas. Materjali ma koguda ei viitsi – ma ei oskaks pärast sellega midagi peale hakata. Parimal juhul kontrollin mingeid fakte, et ma millegagi mööda ei paneks.

Kui jutt on valmis, siis lasen tal paar päeva seista – laagerduda. Seejärel loen ja toimetan teksti uuesti üle. Pärast seda ulatan jutu oma filoloogikalduvustega first readerile. Pika kemplemise peale saavad mõnedest koledatest lausetest ilusad ja mõnikord kirjutan paar stseeni uuesti ümber. Kui lõplik variant on valmis, saadan jutu testlugejatele. Erinevad testlugejad panevad erinevaid apsakaid tähele. Ja kui apsakaid pole, siis nad mõtlevad paar tükki välja, et nende töö õigustatud oleks. ;-) Mina vaatan kommentaarid üle, vaidlen pisut ja panen igast kriitikast kolmandiku märkusi kõrva taha. Siis võtan ja “kirjutan” lause-lauselt kogu jutu uuesti üle (ehk rewrite).

5. Milliseid oma tekste pead õnnestunumaiks?

See on keerukas küsimus. Iga uus tekst on alati see kõige õnnestunum. Kohe kui veel uuem valmis saab, on jälle see kõige parem. Aga aja möödudes on jäänud sõelale ikkagi vaid paar juttu, mis on nö aegumatud ja ei lähe vanaks. Üks on kindlasti “Unenägude jumal”. Kuigi praegu kirjutaksin selle kahtlemata palju paremini, jääb see jutt siiski tugevaks verstapostiks. Võin julgelt öelda, et see jutt on paljude teiste juttude lähtepunkt ja alustala.

Minu teine absoluutne lemmik on “Tervitusi Alcypast”. Eelkõige olen rahul jutu teostuse ja maailmaga. Kõik on nagu hästi paigas. Väike flirt “Unenägude jumala” teemaga loob just selle silla, mida ma olen juba ammu teha tahtnud. Seda enam, et kuna mõned lugejad on seadnud kahtluse alla mu vaimse tervise :-), siis tuleb mõlemaid jutte 100% õnnestunuks lugeda.

Kõige värskem jutt – peatselt ilmuv “Tähtede seis” – on ka hästi õnnestunud. Teisiti ei saakski arvata. Iga uus jutt peab olema millegi poolest eelimistest parem. Ma ei saa ju enda seatud lati alt läbi joosta! Loodan, et iga uus lugu on ikka uus ja parem kvaliteet.

6. Kui koduselt tunned end oma mitmeti isepärase loominguga teiste Eesti ulmekirjanike seas? Või tahad pigem, et sind seostataks tavakirjandusega? Kas seostumine mingi kindla žanri/grupiga pigem segab või aitab autorit?

Eesti ulmekirjanike seas ma ennast eriti “koduselt” ei tunne. Küllap seetõttu, et enamik ulmelugejaid on väga þanripõhised ja see pole see, mida ma teen või teha tahan. Laiema þanrihaardega lugejad tekitavad minus palju “kodusema” tunde. Võibolla seetõttu, et ma tahan kahte asja korraga: ulmet ja kirjandust. Loomulikult võib öelda, et need kaks asja ei välistagi teineteist ja ulme on ka kirjandus. Täiesti nõus. Aga see on ametlik seisukoht. Mitteametlik arusaam lööb paraku ulme ja kirjanduse pooleks ja siis tekibki taas naljakas küsimus, et kumba ma siis teen – kirjandust või ulmet? Ja see küsimus on saatnud mind algusest peale.

Kindla þanriga seostamine on väga ambivalentne tegevus. Lugeja tahab, et üks või teine autor oleks enam-vähem paigas, sest siis ta teab, mida lugeda ja mida mitte. Autori puhul aitab kindel žanr leida sobivat avaldamiskohta. Mind ennast see pidev määratlemine muidugi ahistab, sest siis pean ma iga kord täpselt ette kujutama konkreetset lugejagruppi ja nende maitset. Kuna seni olen oma tekste peamiselt ulmeväljaannetesse saatnud, siis sellega ongi tegelikult lugeja ning võimalik žanr määratletud. Aga ainult väga laias laastus. Žanrisiseste jagunemiste puhul ma enam konkreetset lugejat ette ei kujuta. Žanripiirid on praegu niikuinii väga hägused ja enamasti ei jäta ma juhust kasutamata, et neid piire järgi proovida.

7. Kas tunned huvi, mida lugejad sinu loomingust arvavad ja kas pead sellist tagasisidet oluliseks? Kuivõrd adekvaatne selline tagasiside sinu meelest on? Kui palju läheb sulle korda negatiivne kriitika?

Loomulikult tunnen huvi! Tagasiside on ääretult oluline! Tagasiside puhul on muidugi määramatu tähtsusega Ulmekirjanduse BAAS. Palju mul neid tuttavaid siis ikka on, kes kritiseeriksid ja ausat arvamust avaldaksid. Kuuldavasti on BAAS lugejatele nö avalik lugemispäevik, nagu keegi tabavalt juba öelnud. Noh, minu jaoks on BAAS “külalisteraamat” – käisid minu pool? Kirjuta siis, kuidas meeldis! Väga tähtis ja oluline koht.

Kas tagasiside on adekvaatne või ei ole, seda saab ainult erinevate arvamuste kohta öelda. Alati leidub ka neid pullivendi, kelle arvustusi nähes tekib küsimus, et miks ta neid üldse sinna vorbib. Võib-olla tahab rekordit teha – päevaga sada arvustust vms. Ja alati leidub ka neid lahmijaid, kes oma ebaõnnestunud päeva BAASis välja elavad. Siis on veel seda tüüpi tegelasi, kes vaatavad, et nii kõrge ei tohi selle autori keskmise hinne olla (täpselt nii ütlebki!) ja paneb ühe. Kui välisautoriga taolist nalja teha, siis see on veel andeks antav – välisautor neid arvustusi niikuinii ei loe! –, aga kodumaise autori vastu võiks ikka väike respekt olla. Aga selliseid tegelasi on siiski vähe. Enamasti on tagasiside ikka sedavõrd adekvaatne, kuivõrd paindlik on lugeja isiklik maitseelistus. Minu jaoks on aus arvamus kõige olulisem.

Negatiivne kriitika läheb alati korda, kui on ilusti ära põhjendatud, mis puudused lool on. Edaspidi on, mida kõrva taha panna. Suvalise lolli irisemise lasen rahulikult kõrvust mööda. Kui on näha, et mu jutt on ikka täiesti vale veregrupiga lugeja kätte sattunud, siis pole ju mõtet laussõimu südamesse võtta, eks ole!

8a. Kuidas kommenteerid olukorda, kus suur osa ulmelugejaid sinu tekste ignoreerib ja tulemus nt. Stalkeri tabelis põhineb käputäie andunud fännide ülivõrretel?

Kui see suur osa ignoreerijaid peab lugu ainult hard-sfist ja enamasti välisautoritest, siis pole ju midagi valesti! Järelikult käputäis fänne peavad mõningaid mu jutte nii heaks, et see kaalub Stalkeri hääletusel lihtsalt mõned “ära mainimist väärivad jutud” üles. Tegelikult annan ma endale täiesti aru, et suur osa mu senisest loomingust on mõeldud vähestele ja valitutele. Kui aga vaadata, kuidas Stalkerit hääletatakse, siis midagi adekvaatset seal küll pole. Kümmekond andunud ulmesõpra loevad vahetult enne suursündmust kogu aasta toodangu läbi ja reastavad oma lemmikud, ent ülejäänud 30-40 osavõtjal on raskusi igas kategoorias viite loetud raamatut või juttugi kokku saada. Stalkeri präänik pole minu arvates eriti tõsine ettevõtmine, kuigi midagi ta siiski näitab. Kui mitte enamat, siis vähemalt seda, kuidas autor on suutnud oma nime müüa.

8b. Kas sinu värskeim tekst "Tervitusi Alcypast" on kirjutatud selge plaaniga lugejaid juurde võita? Kui oluline sulle üldse on võimalikult paljudele lugejatele meeldida?

Ei ole. Selleks tekstiks oli “Lahkumine paradiisist” ;-). Nii mõnigi sai aru ja ütles, et väga huvitav ja vahva jutt, aga tee ikka seda vana maagilist asja edasi – see tuleb sul palju paremini välja!

Lugejatele meeldimine on muidugi oluline! Kui ma kellelegi ei meeldi, siis kaob ju kirjutamise point ära! Aeg-ajalt mulle ikka soovitatakse, et saada lugejad seenele ning aja päris oma rida. Ma ju ajangi oma rida! Tean küll, et mõni lugeja selle peale nina kirtsutab, aga teen ikkagi. Loodan, et mõni teine moment jälle kompenseerib mu mõningad kapriisid. Üldiselt kirjutan siiski asjadest, mida mulle endale lugeda meeldiks. Ja ma ei arva, et mul on väga väärastunud maitse, millest mitte keegi teine vaimustuda ei suuda. Lugejaid püüan meelitada hoopis teiste asjadega.

9. Sinu debüütkogu väljaandjaks pole mitte nn. ulmesõbralik kirjastus vaid "Kadikas", kirjastus, mis tegeleb peamiselt Kerttu Rakke loomingu publitseerimisega. Selgita, kuidas see niiviisi välja kukkus.

Kerttu Rakkega käisime mõnda aega koos ühes loengus. Mainisin talle, et mulle tehti ettepanek avaldada oma debüütkogu. Kerttu tšekkas järgi, et kui hästi ma kirjutan ja lõi pakkumise lihtsalt üle. Ühesõnaga, ta maksis rohkem ja – mis peamine – lubas mul kogumiku täpselt nii kokku panna, nagu mina tahtsin – alates juttude valikust ja järjekorrast, lõpetades raamatu formaadi ja kujundusega. Mida paremat võib oma esimese raamatu koostamise juures veel tahta?

10. Kas oma loomingut esindavate lugude valik raamatusse oli lihtne ja millel see põhines?

Lugude valik oli väga lihtne. Jutt “Unenägude jumal” on nii keskne tekst ja ilma selleta poleks ma kogumikku teinudki. Kuna koostamise juures olid mul vabad käed, siis läksid raamatusse kõik selle looga vältimatult haakuvad tekstid. Välja jätsin kaks juttu, mille väärtus oli minu silmis ajapikku lahtunud. Ja pealkirjaga ei tekkinud mul ka mingit küsimust.

11. Kuidas hindad oma debüütraamatu retseptsiooni akadeemilises kirjanduskriitikas?

Ütleme nii, et lootsin “terve nahaga pääseda”, aga tuli välja, et paljudele hoopis meeldis väga. Eestis ilmub ju kohutavalt palju raamatuid ja enamikke isegi ei märgata. Nii et kui on rohkem kui viis korda märgatud, siis on väga hästi läinud.

12. Mida pead kirjanikuna oma nõrkadeks külgedeks ja mis kukub sul enda arvates hästi välja?

Üheks nõrgaks küljeks on kahtlemata tagasihoidlik sõnavara. Lappan tihti Sünonüümisõnastikku ja ei leia ka sealt, mida vaja. Seetõttu ongi enamasti mu stiilieelistuseks kõnekeel. Pärast seda, kui keegi märkis, et ma kirjutan täpselt nii nagu räägin, siis hakkasin seda täiesti teadlikult rakendama – lihtne kirjutada, lihtne lugeda. Mõnikord püüan kõnekeelest välja murda, aga paraku muudab see stiili ebaühtlaseks.

Teiseks puuduseks võiks pidada mu tahtmatust kirjutada tegevusrohkeid lugusid. Aga see on puhtalt mu enda maitse-eelistus. Mind lihtsalt imponeerib Becketti ja Albee laadis dialoog rohkem. Kuna lugejad reeglina minimalistlikku butafooriat ei seedi, siis olengi teinud omapärase kompromissi näidendi ja jutustuse vahel. Nii mõnegi loo taust ja ülesehitus koorub dialoogi varal välja.

Kõik ülejäänu ongi see, mis mul enda arvates hästi välja kukub! ;-) Dialoogid, sisemine pinge, intriig, meeleolu jne. Aga alati võiks ju seda veel paremini teha!

13. Sinu loomingus on üsna esiplaanil mees, naine ja nende keerulised suhted. Kuivõrd oled ainest ammutanud isiklikust elukogemusest? Kas endiseid ja praeguseid kallimaid ei häiri, et neid loometegevuse tarbel ära kasutatakse?

Elukogemuse ja üleüldse igasuguse kogemuse moment on alati tekstis sees. Kaudselt ja mõnikord ka teadlikult. Enda isikust püüan ikka võimalikult kaugele eemalduda ja kõik on puhas fiktsioon. Tõsi, mõned üksikud elemendid võivad olla konkreetsetelt inimestelt pärit, aga need elemendid on kokku klopsitud, üle võimendatud või totaalselt moondatud, nii et keegi ei saa ennast raamatust leida või ära tunda. Kui avastan mõne huvitava iseloomujoone, mida võiks kasutada, siis moonutan seda tundmatuseni. Ja kui endine või praegune kallim mõne talle iseloomuliku elemendi ära tunneb, siis on ta pigem meelitatud. Pealegi, enamik naistegelasi on mul suhteliselt armsad ja isepäised kiisukesed, nii et üheski naises ei tohiks nad vastumeelsust tekitada. Aga keerukad suhted on välja mõeldud – ausõna, mina ei ole kuskil peategelane!

14. Kas inimkäitumist/suhteid analüüsivate teaduste (psühholoogia, sotsioloogia, teoloogia) või näiteks filoloogia alane eriharidus sinu arvates pigem aitab või segab kirjanikku?.

Mõlemat – aitab ja segab. Ühelt poolt on kindlasti millest kirjutada ja ei pea vastavateemaliste juttude puhul virnade viisi materjali läbi töötama, aga teisalt, alati on oht jääda mingisugustesse stampidesse kinni. Psühholoog peaks täpselt teadma, mis mehhanismid mingit tegelast käivitavad ja kuidas rahumeelne idüll järsu pöörde võtab, aga see ei tähenda, et ta suudab seda veenvalt esitada. Liigsed teadmised võivad karakteri mingiks muster-komplekside kogumikuks muuta ning inimlik moment jääb hoopis tagaplaanile. Igas teaduses omad ohud. Mõni eriharidusega tehnik kaldub jälle tüütutesse tehnilistesse üksikasjadesse ja selle arvelt kannatab sisu või tegelased.

Seevastu filoloogi eriharidus on kirjutamise juures alati kasuks!

15. Sinu looming pakub tänuväärt analüüsimaterjali kirjandusteoreetikutele. Kas poetad näiteks tekstidevahelisi seoseid sisse kindla plaani alusel, naljaviluks või toimub see sinust sõltumatult?

Seosed poetan meelega sisse ja kogemata tekib neid samuti. Seosed loovad uusi tähendusi ja uued tähendused toodavad uusi seoseid. Sellega avaneb paranoilise arutluskäigu põhjatu kuristik. Mõni naljaviluks poetatud seos muudab teinekord teksti tähendust iga lugemise korraga. Mulle see meeldib! Kui ma mõnda oma kahe aasta eest kirjutatud lugu üle vaatan, siis mingil kummalisel moel räägib ta hoopis millestki muust kui algselt plaanisin. Sel ajal kirjutasin ma hoopis teistest asjadest, aga seosed on vahepeal teksti ümber sõnastanud. Seosed panevad teksti oma elu elama. Kui nüüd Herakleitost parafraseerida, siis võib öelda, et ühte juttu pole võimalik kaks korda lugeda – tekst on küll sama, aga lugeja enam mitte.

16. Millised on André Trinity loomingulised tulevikuplaanid?

Kirjutan edasi. Üks päev proovin romaani peal ka kätt. Olen neid romaanikavandeid vorpinud juba küll ja küll ning nüüd tuleb mõni neist teoks ka teha.