1. Mida kirjutad, mis on ilmumas?

Kirjutan praegu "Kuu Ordu" tsüklit. Ühe kirjastusega on põhimõtteliselt kokku lepitud see enne suve välja anda, kuid kalendrit vaadates on selge, et olen juba tõsises ajahädas. Pooleli on veel mitu suuremat-väiksemat projekti, aga neist ei tahaks enne rääkida, kui midagi kindlalt valmimas.

2. Kas oled usin lugeja, millist kirjandust eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Olen mõnedes intervjuudes oma lemmikud üles lugenud ja kardan, et niipea see rida ei muutu – Heinlein, Clarke, Strugatskid. Kõik ulmeautorid nagu näha, ent tegelikult arvan, et olen keskmisest ulme- (või lihtsalt mingi žanri-) -huvilisest enam “kõigesööja”, st. loen igasugust kirjandust (tunnistan, et olen elus isegi 1 rakke ja kaks kenderit läbi lugenud – lihtsalt et teada, mis seal on).

Ma ei pea sobilikuks tekitada siia mingit jalustrabavat loetelu loetud teostest ning tegelikult on alles BAAS andnud mulle võimaluse üldse katsuda hinnata, palju ma elus lugenud olen, ja arvan, et õige number peaks olema kusagil 3 ja 5 tuhande raamatu vahel. Ulme osas muide valingi viimasel ajal peamiselt BAASi abil – kui ikka mõni arvustaja, kelle hinnangut respekteerin, ütleb, et autor on jama, siis naljalt lugema ei hakka. Olen võimeline lugema raamatuid viies keeles, kuid kui vene keele puhul on see viimasel ajal rohkem põhimõtte küsimus neid autoreid originaalis lugeda ja inglise keele puhul ei mäleta teinekord, et lugesin võõras keeles, siis ikkagi loen eesti keeles tunduvalt kiiremini ja olen ammu leppinud teadmisega, et emakeel on ja jääb ainsaks, mida peensusteni valdan ja milles ka ise teistele nauditavalt väljenduda suudan. Ning tõele au andes on ka eesti keeles olemas tohutu hulk lugemistväärivaid raamatuid, mida ikka ja jälle enda või sõprade riiulitest avastan.

Nii et – mõte ei ole jälle minu oma – kirjanikul (kui ta seda vähemasti olla tahab) on lausa kohustus tohutult lugeda. Ja kui oma raamatute tausta tarvis uuritu välja arvata, loen tegelikult seda, mis näppu satub.

3. Millis(t)e kodumais(t)e ulmeautori(te) looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest?

Huvitavaid, potentsiaaliga autoreid on Eesti suuruse kohta hämmastavalt palju, ent kui just peab kedagi mainima, siis kipub see ühte väravasse minema – Hargla, Orlau, Belials...

Eestikeelse ulmekirjanduse väljavaateid pean nii sünkmornideks, et ei hakka siinkohal kellegi tuju rikkuma.

4. Mis ajendas sind üldse kirjutama ja mis sunnib seda tegevust jätkama? Valgustad ehk pisut seda, kuidas Siim Veskimees kirjutab?

Kirjutama sundis mind kunagi rahulolematus olemasolevate tekstidega. Arvestades, kuivõrd väheseid tekste ma tegelikult siis, viieteistaastasena tundsin, on tegemist küll ehk aususväärse, kuid samas nii häbematult naiivse eesmärgipüstitusega. Liikumapanev jõud on aga praegugi põhimõtteliselt sama – ma loodan, et mul on lugejatele midagi öelda.

Kirjutab Siim Veskimees siis, kui aega on. Kirjutab valmis mingi ideedevisandi, kohmaka, lõpetamata lausetega drafti ja viskab selle halvematel juhtudel paarikümneks aastaks sahtlisse. Teinekord mingil igavushetkel võtab välja ja kirjutab kolm korda pikemaks. Siis veel hiljem avastab kirjutatu, mõtleb, et kes kurat küll sellise jura kokku käkerdas ja mõnikord vormistab niimoodi saadud teksti isegi enam-vähem viisakasse vormi.

5. Milliseid oma tekste pead õnnestunumaiks?

Neil kõigil on omad puudused, mida ise suurepäraselt näen ja tajun. Jäägu see lugejate otsustada.

6. Sind on kodumaises ulmes tervitatud kui esimest tõsiteaduslikku fantasti. Kas pead end selliseks, milline on sinu ettekujutus tõsiteaduslikust fantastikast ja milliseid nõudmisi selle kirjutamine autorile esitab?

See määratlus meeldib mulle, sest just sellist ulmet olen ma alati hinnanud ja ise kirjutada tahtnud. Teisalt olen ma ehk surnud suuna esindaja ja mitte ainult ei meenuta, vaid kuuluvadki mu lood tõepoolest 60-ndatesse... Tänaseks on raamid avardunud ja teaduslik põhjendatus üsna teisejärguline kriteerium.

Kuid olgu ma siis aus fossiil ja sellisena pean mainima, et juba määratlus “tõsi-teaduslik” tundub ülepingutatuna – just nagu oleks olemas ka ebatõsine teadus. Ei ole ju – sellel skaalal on vaid teadus ja rumalus. Ja autorile esitab ta nõude omada elementaarsetki aimu teemast, millel ta kirjutab. Või vähemalt võiks pärast lasta selle kellelgi teadjal üle lugeda.

7. Kas tunned huvi, mida lugejad sinu loomingust arvavad ja kas pead sellist tagasisidet oluliseks? Kuivõrd adekvaatne selline tagasiside sinu meelest on? Kuivõrd palju läheb korda (negatiivne) kriitika?

Ilma kriitikata (sealjuures just negatiivseta) jääks kõik seisma. Vist kaoks laiemas mõttes isegi stiimul kirjutada... Asjalik kriitika on väga teretulnud, mis aga närvi mustaks ajab, on asjatundmatu vigisemine a la "aga miks see niimoodi oli..." Ja üsna külmaks jätavad arvamused rohkem teadusprobleemidele keskendunud tekstide kohta, millest on näha, et probleemi olemus arvustajal kõrgelt üle pea sõitis.

Ei ole võimalik üldse kirjutada, kui esimene negatiivne arvustus su depressiooni saadab. Kõigile sa kindlasti ei meeldi. Ja muide üks asi, mis selgeks on saanud – lugejat petta ei maksa, ta kurat saab aru. Teravaimaks näiteks ehk see õnnetu “Lihtne lugu lendavate taldrikutega” – 20 aastat tagasi kirjutatud tekst, mille ideedest ja suhtumistest olin ammu üle kasvanud. Panin ta kuidagi kokku, sest kahju oli ka päris ära visata. Ja täpselt nii, nagu oli, kirjutatakse arvustustes, et algusosa, mille juba kunagi väga ammu olin lõplikult valmis teinud, on kõige loomulikum.

8. Sinu tekstid on erinevatel põhjustel (segane kompositsioon, spetsiifiline terminoloogia, tegelaste släng ja hüplik dialoog jne.) reeglina võrdlemisi keerulised lugeda. Kas teed tööd väljenduslaadi lihvituse osas et seeläbi võimalikult suurt lugejaskonda püüda või peab hoopis lugeja sinu tasemeni arenema?

Teen tööd. Lugejal ei ole kohustus kuhugi areneda, isegi kui mõned neist seda suudaksid. Hea tekst peaks olema pingutuseta loetav, kuid samas sisaldama ka teise plaani, mis ehk avanemiseks enam taustateadmisi nõuab. See, kas minu tekstid sellele kriteeriumile vastavad, on loomulikult iseküsimus. Enamasti ei vasta. Aga mingist hetkest ei ole võimalik teost enam ringi teha, niisamuti kui kaob igasugune huvi seda lõpmatuseni lihvida. Siiski ei ole mul vähemalt endal kadunud lootus, et iga järgmine raamat eelmisest parem saab.

9. Oled lühikese aja jooksul avaldanud suurema tähelepanuta kaks romaani. Kas selles, et tavakirjandusringkonnad su teoseid tähele ei pane, peab süüdistama üldist ulmevaenulikkust ja teoste liigset zhanritruudust, tekstide ebapiisavat kirjanduslikku taset, kirjastuste kehva promotööd, halba õnne või oligi kõik täpselt nii mõeldud (olukord rahuldab sind)?

See, kui vähe mu raamatud tähelepanu on pälvinud, on mulle tõtt-öelda üllatus, teisalt aga ei ole ma lillegi liigutanud, et neid kuidagi promoda. Ehk peaksin rohkem sellega tegelema? Vast ei ole minu stiil lasta end Kroonika tarvis püksata pildistada, kuigi läbimüügile mõjuks see kahtlemata kõige positiivsemalt... Tegelikult annan endale aru, et kirjutan puhast žanriulmet, või teatud määral eespoolöeldut täiendades – vanameeste ulmet (sest selline stiil sai alguse 40-ndatel ja enamik kirjutajaid on tänaseks väga vanad mehed või juba ammu surnud). Kirjandusliku taseme kohta ei tea öelda, ( - veelkord - ) seda hindavad teised, küll aga on ainet tõsiselt mõtlemiseks, mida järgmise raamatuga teisiti teha, ja seda nii teostuse kui müügi koha pealt.

10. Sinu loomingu ainetel on kirjutatud kaks teksti: Kristjan Sanderi "Puruvana päev" ja Indrek Hargla "Kord kuult". Milliseid tundeid need tekstid sus tekitavad?

Segaseid. Ja veel – need kaks teksti on oma olemuselt ja taotlustelt pea täielikud vastandid, nii et kõik, mis öeldud ühe kohta, on pea täpselt vastupidine teise puhul. Kristjan Sanderi lugu on oma taotlustelt asjalik ja tõsiseltvõetav, see meeldis mulle. Autor konsulteeris minuga enne avaldamist ja veendus, et on kasutatud maailma olemust mõistnud, ta käsitleb seda pieteeditundega.

11. Teadaolevalt alustasid (sahtlisse) kirjutamist juba kaheksakümnendate lõpus. Kuivõrd suur osa su viimastel aastatel ilmunud töödest on juba aastatetaguse töö vili, mis avaldamisel vaid kosmeetilisi parandusi saanud? Nimeta mõned tekstid, mis on käesoleval sajandil kirjutatud.

Parandaksin – “seitsmekümnendate lõpus”, kuigi suuremate parandusteta avaldamiskõlblikke tekste pole mul kunagi olnudki, kui ehk Algernonis ilmunud “Kohtumine” välja arvata. Ka Marduses ilmunud “Sügisöö petlikud rajad” on tegelikult seitsmekümnendatel, keskkoolis kirjutatud tekst. Kaheksakümnendatesse aga kuuluvad näiteks mingid algsed jupid mõlemast ilmunud ja lähiajal ilmuvatest romaanidest.

Puhtad selle sajandi tekstid – “Naeratus aastate tagant” ja “Udukardin ja suitsutoru”.

12. Mida pead kirjanikuna enda nõrkadeks külgedeks ja mis kukub sul enda arvates hästi välja?

Ma ei ole järjekindel töötegija ja mul on suuri raskusi “vahelt täiskirjutamisega”, st. ideedest ja juppidest kirjanduslikult aktsepteeritava terviku kokkupanemisega.

Hästi kukuvad välja igasugused tehnilised ja põhjuslikud konstruktsioonid ning mul on julgust väita, et kui lugeja leiab mu juttudes “palju loogikavigu”, on probleem pigem tema loogikas – või täpsemalt selle puudumises. Mis muidugi ei tähenda, et juttudes vigu ei oleks, on ikka!

13. Kas jutu "Naeratus aastate tagant" populaarsus tuli üllatusena? Käsitled sa seda juttu eraldiseisvana oma loomingus või on see muu su loomingu lahutamatu osa?

Jah, see jutt on natuke eraldiseisev ja populaarsus tuli üllatusena. Mulle oli selle kirjutamine teatud laadi stiilikatsetus ja kõhklesin isegi, kas lugu üldse avaldada. Oh ju tegu omalaadse hommage’iga Lindgrenile, taustaks mu Kanaaride-reisi mälestused. Ja veel – tegemist on pea ainsa seniilmunud tekstiga, millel idee ja avaldamise vahet umbes pool aastat ja see on mind kaaluma pannud, kas mitte ei peaks sahtli prügikasti tühjendama...

14. Oled Kuu Ordu sarjast avaldanud hetkel 3 teksti. Planeeritav kogumik peaks siia kindlasti lisa tooma. Kas sellega kavatsed tsükli kokku pakkida või kujuneb sarjast midagi suuremat? Kirjelda seda sarja, mida ta sulle tähendab ja eesmärke, mida tema kirjutamisega taotled.

Planeeritav kogumik peaks tulema vähemalt poole ulatuslikum ja sellega oleks tolle maht ligi kolm korda suurem seniilmunud, napilt romaaniks kvalifitseeruvatest raamatutest. Olen ka seda varem öelnud, et minu jaoks on Kuu Ordu teatud laadi usutunnistus – kirjeldan maailma, kus mulle meeldiks elada. Kahjuks on liigagi kindel, et selline ei saa tulevik kindlasti mitte olema, teisalt aga olen proovinud mitte ületada tänaste teaduslike ettekujutuste piire ja niimoodi toimuva üsna ahtaisse raamidesse surunud.

Kuu Ordu lugusid on mul veel, kuid seniseid temposid arvestades ma kardetavasti lähemal kümnel aastal järgmise kogumikuni ei jõua ;-[

Kuu Ordu maailm on visioon ummikusse jooksnud Tänapäevast – liberaalse demokraatiaga tarbijaühiskonnast. Ajalugu võib tõepoolest lõppedagi – fossiilsed kütused on ära põletatud ja edasi ei ole mitte millegi arvelt üleval hoida meie hambutut heaolu. Teadmine, et meie tänane tsivilisatsioon sellisena enam paari põlvkondagi eksisteerida ei saa, ei ole ammu enam uus, pigem on tegemist rangelt ja täpselt välja arvutatud stsenaariumiga, mis ei kehti vaid juhul, kui avastatakse mingi täiesti uus tehnoloogia, mis senised suhted uuele kvaliteedile viib. Näiteks sellisest sobib paljuräägitud juhitav termotuumareaktsioon. Aga kas sellest piisab? Ahel tootjast tarbijani on pikaks aetud, sisaldades kohutava hulga mõttetuid ameteid, nagu valetajad (PR ja suhtekorraldajad) ja vassijad (advokaadid ja ajakirjanikud). Hambapastatuubi poehinna eest saaks seda löga tehases kümme ämbrit – kas odav energia ikka rakendatakse inimest hüvanguks ja planeedi eluslooduse säilitamiseks, või kaob see “postindustriaalse” ühiskonna Browni liikumises? Ning muidugi katsed teadlikult arengut pärssida – elektri- ja auruautosid, mis energeetiliselt otstarbekamad oleksid, ei tule ega tule, on igasugused koodid DVD ja satelliidiinformatsioonil ning kosmoselennud soikuvad. Jällegi kontekstist väljarebitud näited, kuid kui neid on võimalik serveerida ilma pikema esseeta, siis inimkloonimine ja narkomaania on keerukamad teemad ja kindlasti põhjustab hulga teravaid emotsioone, kui väidan, et esimese keelamise puhul on tegu primitiivsete religioossete hirmudega ja teine on paratamatus – nagu rotid end uputama lähevad, kui neid liiga palju saab, on inimkond asunud end ise hävitama. Igaühel on võimalik edasi mõelda.

Minu pakutud alternatiiv on kui esimene kala Devoni rannal, kes kuivavate lõpuste kiuste üha kauemaks ja kauemaks uut keskkonda avastama jäi ja kelle järglased kunagi Kuule lendasid, sellal kui teised omale kaheksa rida hambaid kasvatasid ja ikka veel tühjal pilgul üksteist õgivad. Ja – kui nüüd ulmele kohasemalt väljenduda – on omakorda need, kes ühel päeval hüperruumi või mingi muu ukse meile kujutletamatusse tulevikku avavad; nemad, mitte need, kes looduslähedusest jutlustades ja plastikusse pakitud porgandeid järades suurlinnades olelevad.

Panen siia nüüd punkti – ülejäänu jäägu raamatule öelda.

15. Kas sinu meelest kirjandus peab tõstatama probleeme või pakkuma lahendusi? Või tegema mõlemat korraga (eeldusel, et tõstatatud probleem omab lahendust)? Või on täiesti aktsepteeritav ka selline kirjandus, mille kaudu autor lihtsalt elab end välja ja väljendab ainult talle endale kordaminevat.

Kirjandus on üsna lai mõiste ja kuigi mulle tõsiselt meeldiks vastata, pean meelde tuletama, et sel teemal on palju pakse raamatuid kirjutatud, nii et siinkohal saan ma paratamatult jääda vaid väga pinnapealseks...

Kuna ka näiteks “Teismeline nõid” tõstatab mingi probleemi ja pakub lahendusegi, on võti minu arust alati pigem tasemes. Igasugune talutavalt lahendatud narratiiv algab ju probleemist, on vaid iseküsimus, kas see on pseudoprobleem (a la mingi seib on vaja teise [mängu]maailma otsa toimetada) või avaneb seal taga ka mingi lugejale isiklikult korda minev ja ehk ka mõtlema ärgitav tase (ka toodud näide ainult tänu sellele loetav ongi).

Ka teine väide on õige, sest mis muud on “Sada aastat üksindust” ja “Väikeste asjade jumal” – mõlemad suurepärased raamatud ja sellest umbes mõnekümnest “päris”-kirjanduse teosest, mida teatud mööndustega olen nõus praktiliselt kogu ulmest sügavamaks pidama. Maugham oma “Inimorjusest” eessõnas väidab, et palju lihtsam on kirjutada selles, mida sa tead, kui sellest, mida sa ei tea – ja muide on ju suur osa möödunud sajandi anglo-ameerika ulmest masendavalt äratuntavalt vastava aastakümne USA-st. Teisalt aga on kirjandus – hea kirjandus! – ikkagi ainult inimest, inimeseksolemise valust ja õnnest.

Võib-olla olen ma vanamoodne, kui väidan, et selles kontekstis on SF-il (science fiction’il, teaduslikult fantastikal) missioon – vastata küsimusele, mis meist saab. Kuidas me võime muutuda, kui füüsiline keskkond muutub? Kuidas transformeerub meie inimlikkus, kui üks või teine tema tänastest allikatest kuivab või hoopis muuga asendub? Kas me peaksime soovima üht või teistsuguseid muutusi ja kas me tunneme ära oma näo, olles puudutanud tundmatust?

16. Millised on Siim Veskimehe loomingulised tulevikuplaanid?

Siim Veskimees on teadupärast pseudonüüm ja sellisena võiks teda defineerida isegi omalaadse parasiteeriva organismina. Kuigi maailmavalu ja loomevajadus on ta ellu kutsunud, püsib ta seni siiski kontrolli all ja laiutab ainult siis, kui kandjal juhtub aega üle jääma. Üks aspekt, mis muide on pannud mind tugevalt kahtlema eestluse tulevikuväljavaadetes, on ilmne võimatus, et vähegi arvestatav hulk tegijaid võiks oma loomingust ära elada. Ulme kirjutamine Eestis saab olla vaid hobi, kuid sellest hoolimata kavatsen seda teha seni, kuni ise peale maksma ei pea. Raamatule kulub siiski oma poole aasta tööaeg ja honorarid peaksid SUURUSJÄRGU kõrgemad olema, et üldse loomingule pühendumist kaaluda. Mul on mõned tuttavad Eesti tunnustatuimate kirjanike hulgas ja ka neil tasub asi ära vaid siis, kui nad tegelevad ise lisaks ka kogu raamatu väljaandmise tsükliga. Nukker.

Selle virisemisega tahtsin tegelikult öelda, et plaanid puuduvad ja kõige halvemal juhul läheb mul nagu Ron L. Hubbardil – tellised hakkavad tulema pensionipõlves...