Ansambel Shock - Hea põhjus peo kordaminekuks

Arved Haug 1922-1995 Viimsi, Tallinn /Kuressaare
Andmebaasis alates 16.10.2007

stiil muud liinid


Koosseis

Arved Haug - vokaal, klaver, orel, klarnet

Helikandjatele salvestatud looming

lood kogumikel
'See on hea' kogumikul 'hoiad nii mind, Arved Haug'
(Uno Loop & Heidy Tamme & Eesti Raadio Estraadiorke, 1973, CD )

'Sel õnnepäeval' kogumikul 'A.Haug/H.Karmo; Ma saadan oma varju '
(Ivo Linna; Eesti Raadio , 1996, CD )

'Sina ja maasikad' kogumikul 'A.Haug/A.Haug; Ma saadan oma varju '
(Ivo Linna; Eesti Raadio , 1996, CD )

'Aastad on läinud' kogumikul 'Retrovalik'
(A.Haug/ H.Karmo, Eesti Raadio, 2002, CD )

'Hõissa pulmad! ' kogumikul 'Retrovalik'
(A.Haug/ H.Karmo, Eesti Raadio, 2002, CD )

'Sepa jutustus' kogumikul 'Retrovalik'
(A.Haug/ Y.Halling, Eesti Raadio, 2002, CD )

'Hüljatud talud' kogumikul 'Retrovalik'
(A.Haug/ U.Laht, Eesti Raadio, 2002, CD )

'Rannapiiga' kogumikul 'Retrovalik'
(A.Haug/ K.Kass, Eesti Raadio, 2002, CD )

'Selle laulu mina ise luuletasin' kogumikul 'Retrovalik'
(A.Haug/ K.Kass, Eesti Raadio, 2002, CD )

'Kui kõnnib mannekeen' kogumikul 'Retrovalik'
(A.Haug/ H.Karmo, Eesti Raadio, 2002, CD )

'Rahu hällilaul' kogumikul 'Retrovalik'
(A.Haug/ H.Karmo, Eesti Raadio, 2002, CD )

'Meremehe laul' kogumikul 'Retrovalik'
(A.Haug/ K.Kass, Eesti Raadio, 2002, CD )

'Kodu' kogumikul 'Retrovalik'
(A.Haug/ K.Kass, Eesti Raadio, 2002, CD )

'Joogilaul (Ma võtan viina)' kogumikul 'Raimond Valgre - Eesti Kullafond'
(Hitivabrik, 2003, 2CD )

'Ööbiku valss ' kogumikul 'Ivo Linna; a:Arved Haug/Ülo Võsar; Kaunimad valsid'
(läbi aegade südamed põlema lööb; Hitivabrik, 2007, CD )

'Ma saadan oma varju ' kogumikul 'Jaak Joala; A. Haug/ K. Kass '
(www.youtube.com/watch?v=BQze3hQjZds, 2011, CD )

tooted
Ma saadan oma varju
(Eesti Raadio, 1996, CD )

Kontaktinfo

Sügisemeeste hulka (5.11.1922, Viimsi) Arved siinilmas kuulus ja sügisel (18.10. 1995, Kuressaare) siit ka lahkus. Muusika kõrval olidki Arved Haugi kirgedeks loodus ja meri. Oli ta ju mere-äärses Tammneeme kalurikülas Suurekivi talus sündinud. Muusikutee - ENSV Riiklik Filharmoonia juures 1961 – 1986, estraadiosakonna toimetaja, ansamblite “Laine” /1962-66/, “Vana Toomas” /1971-77/ ja “Erfia” /1980-84/ juht; "In Swing Band" /saksofon, 1990-95/... muusikukarjäär - mängis saksofoni, kontrabassi, löökpille, akordionit, klaverit, kitarri…; lauljakarjäär - laulis Eesti Raadio legendaarses Meeskvartetis, koos Kalju Terasmaa, Uno Loobi ja Eri Klasiga ja ER segakooris; heliloojakarjäär - muusika kümnele estraadietendusele ja üle 400 laulu, neist paljud on läbi aastate olnud populaarsed rahva seas nagu “Hõissa, pulmad!”, “Sepa jutustus”, “Kui kõnnib mannekeen”, “Rannapiiga”, “Mere muusika”, “Saadan oma varju”, “Rahu hällilaul”, “Kodu”, “Ööbiku valss”, “Sel õnnepäeval”, “Lõbus korstnapühkija”, “Lõpp poissmehe elule!”, “Laev lahkub hommikul” jt. Tema tagasihoidlikkust iseloomustab aga seegi, et esimene /ja paraku ka viimane/ avalik juubelikontsert toimuski alles seitsmekümneselt. Abikaasa Anne Margistega saadi tuttavaks 1969. a Rakvere teatris, kui Arvi tuli tegema muusikat Albert Uustulndi kirjutatud loole “Neptuni pärijad”. Hakkaski tasapisi arenema romaan, mis kestis nagu Verdidel 16 aastat, enne kui abielluti. Anne: “Meeldisin talle, sest olin tema sõnul lihtne, rõõmsameelne ja ilma krutskiteta. Ükskord ta ütles, et olen ta ema nägu. Arvi oli särav, elu täis ja hästi tundlik inimene. Tundlikkusest tulenes ka ägedus. Ta ei kartnud kunagi välja öelda oma arvamust. Temal ei olnud perioode, kus poleks olnud või ta ei viitsinuks midagi teha. Igav ei olnud temaga iialgi. Üks haruldane joon, mis tema juures hirmsasti meeldis, oli see, et kui ta nägi teise inimese juures midagi head, siis märkas seda alati öelda. Meil oli kahekümne aastane vanusevahe, kuid mõnes suhtes oli ta noorem kui mina. Ükskord vaatasime noorte muusikasaadet ja ütlesin mingi loo kohta, et see mulle nüüd küll ei meeldi! Ta ütles, et ära vaata selle järgi, kas meeldib või ei meeldi, vaata, kas nad teevad seda muusikat hästi või halvasti. Arvesta sellega, et see ei ole sinu, vaid nende muusika. Kui hästi teevad, siis on ikka hea muusika ja kui halvasti, siis on ükskõik milline muusika halb. Arvile meeldis väga noortega suhelda ning mitmedki laste sõbrad ja sõbrannad said ka meie sõpradeks. Ühelt poolt oli ta linnainimene. Läbi ja lõhki härrasmees ning särav seltskonnahing. Sügaval sisimas aga oli ta maa- ja mereinimene. Ta armastas väga maatööd ning oma kätega meisterdada. Lisaks oli tal väga ilus käekiri ning kätt joonistamise peale. Arvile meeldis töötada vaikuse perioodil, kas varahommikul või hilja õhtul. Ta suutis väga hästi keskenduda ja sai ka siis töötada, kui mina korteris liikusin. Ta suutis hetkest võtta ja anda maksimumi. Talle endale meeldis sving ja dzässilikum muusika. Üks tema lemmikutest oli Duke Ellington. Samuti meeldisid talle võimsate häältega lauljad nagu Tom Jones. /Annele aga on Arvi pühendanud laulud “Anne-Reet”, “Ma saadan oma varju”, pulmapäevaks kirjutatud laulu “Sel õnnepäeval” ning vaid nädal enne surma valminud “Sina ja maasikad.”/ Need neli mulle kirjutatud laulu on ikka väga südamelähedased. Üks lemmikutest on aga veel ka “Ööbiku valss”. Kui riiuks läks ja ta tahtis ära leppida, siis hakkas ta neid mulle ette mängima. See oli nii armas, et sellele ma oma tujutsemistega vastu enam ei saanud! Ta oli küll usklikus perekonnas kasvanud, kuid ise oli ilmalikuma hoiakuga. Talle meeldis siiski aga käia kirikutes, eriti kui keegi veel juhtus mängima orelit. Paljudele tuleb see üllatusena, kuid ta kirjutas ka ise pisitasa veel kirikumuusikatki Oleviste kirikule... Mina nägin teda viimati reedel, 13. oktoobril ja sestpeale muudab 13 ja reede mind ärevaks. Sõitsin tol reedel Viljandisse etendusele. Arvi pidi minema laupäeval Saaremaale lauluvõistluse züriisse. Ütlesin talle veel, et kuule, äkki sa siiski ei lähe. Ta ohkas, et vaatame - ning kutsus siis veel mindki kaasa. Mina aga laupäeval selle bussi peale ei jõudnud, millega ta sinna sõitis. Kui koju tagasi tulin, oli temalt kiri laual: ” Nägemiseni, kallis!”. Ja siis õhtul mulle helistati. Ta oli veel neli päeva koomas.. Aga päeval, mil ta suri, oli tormiselt tuuline ja sadas. Kuid just sel surmahetkel, veidi enne kella viit õhtul, äkki tuul ja sadu lakkas ning taevaviirg punets... Hiljem aga tuul ja sadu jätkusid taas. Ja tehke mis tahate - iga kord, kui olen Metsakalmistul mõtetega tema juures, tuleb taevast hetkeks ikka mulle silmisse see ootamatu helge päikesekiir!”..... Aastal 1960 sündis meie muusikataevasse uus täht, mille sära pole tänini kustunud - Eesti Raadio Meeskvartett. Meenutab Kalju Terasmaa: “Arvi oli väga aktiivne, lõbus ja elurõõmus inimene. Temaga oli mõnus koos töötada. Ta oli väga töölembeline ja tegi proovegi sisemise hooga. Meil oli ka väga sümpaatne kuulata, kuidas Arvi mängis saksofoni - tehes seda imeilusa tooniga ning samas valdas ta suurepäraselt improvisatsiooni. Olime kvartetiga lindistanud vaid paar laulu, kui saadetigi juba Moskvasse esinema..." Samaaegselt kuulsa nelikuga tõusis tähetaevasse ansambel “Laine”, mille juht 4 aastat oli ka Arved Haug. Koostööd Arviga meenutab ansambel “Laine” koreograaf Kalju Saareke: “Esimesed kokkupuuted Arviga olid minul ansambel “Laine” ajal, kui G. Podelski mingil põhjusel lahkus ja Arvi võttis ansambli mõneks aastaks üle. Üldmulje Arvist oli kui väga heast ja mitmekülgsest muusikust ja härrasmehest. Ta oli alati väga esinduslik, ning käis alati väga hästi riides, kikilips kaelas ja mahukas noodimapp käes. Ta omas oma toimetamistes alati suurt autoriteetsust. Ta oli samas aga range tööstiiliga ning oli eesmärgi saavutamise nimel alatasa valmis ka ägedaks minema, kui seda oli vaja. Minu jaoks oli huvitav see, et kui Arvi võttis ansambli üle, siis võeti kasutusele aiva rohkem erksaid showelemente. Ta pööras tähelepanu ka ansambli saateorkestri koosseisu tugevdamisele ja sobiliku võimendustehnika hankimisele. Podelski tegeles seevastu põhiliselt vaid lauljate oktetiga. Ega keegi ei osanud tol ajal veel ju paraku täpselt ette kujutada, milline see lavashow peaks just olema, ning see esinemislaad kujuneski just koostööst Arviga välja. Ansambli kontserdid läksidki aina paremaks. Iga aasta lõpul tuli meil välja uus kava, millega mindi ringreisile kõigepealt Eestisse ja seejärel Venemaale. Tolle aja kohta oli ansamblil ka päris palju välisreise, kokku 25. Tantsude lavastamiselgi kasutasin ka Arvi loodud muusikat. Arvi loodud laulud on ju kõik kauni meloodiaga, loodud mõnusalt soojendava huumoritajuga ning sisuka tekstiga. Talle meeldis endalegi too meie tollane stiil - laheda estraadi ning jazzmuusika kombinatsioon." === Peale vanemate lahkuminekut leidis erinevalt vanemast õest Reet Linnast Arvi teine tütar Eve isaga uue kontakti kolmkümmend aastat tagasi. Ning just Evest sai isale ka lavapartner rohketel ühisesinemistel, kui lauldi koos Raimond Valgre loomingut. Eve: ”Põhiliselt esitasimegi koos temaga svingmuusikat ja Raimond Valgre laule. Isa peetakse ikkagi parimaks Valgre laulude esitajaks ja ta tõesti oskas neid kuidagi haaravamalt, suisa õilsamalt laulda. Näiteks eriliselt meenuvad just nood traagilise alatooniga laulud nagu “Ma võtan viina” või “Ma olen liig halb ja sina nõnda hea”. Ansambli nimi oli alul In Sving Band, kuid hiljem sai Raimond Valgre järgi nimeks Ray Sving Band. Selles mõnusas härrasmeesteseltskonnas oli minul oli päris muhe laulda. Laval oli isa aga ehtne artist ning alati nii enesekindel. Talle meeldis esinemise ajal alatasa ka improviseerida. Sving ning jazzmuusika annavadki selleks erilise vabaduse, sest ei ole nii noodis kinni... Jõuludega seoses tulebki meelde üks tore jõulupidu väikeses seltskonnas ühes tervishoiuasutuses Lennuki tänavas. Isal oli seal keegi hea sõber, kes kutsus meid sinna esinema. Oli meilegi väike kohvilaud ja laval lihtne pianiino. Isa laulis omasoodu ning saatis ennast ja ka minu laulmist klaveril. See kokku oli uskumatult ehe ning pingevaba südamest südamesse laulmine. Isa on mulle eeskujuks mitmes mõttes. Kõigepealt muidugi oma muusikatunnetusega. Lisaks sellele veel oma äärmiselt mõnusa ja muheda huumorimeelega ning otsekohesuse ja aususega. Ta ei sallinud mingit keerutamist ning sedagi, et keegi kuskil arvas vaid midagi, kuid täpselt asjast midagi ei teadnud. Ta ütles alati, et kui täpselt ei tea, siis ei tasugi teemat torkida. Nostalgiaga meenutan meie viimast ühisesinemist 6. oktoobril 1995. a Liivalaia tänavas pensionäride päevakeskuses. Järgmisel päeval oli nimelt ju R. Valgre sünniaastapäev. Oli siis meilgi hästi mõnus pidulikuma alatooniga koosolemine. Isa mängis lisaks veel ka saksofoni. Ta ei oleks ju tegelikult tohtinud seda teha, sest see oli tema jaoks suurem pingutus, kui klaveril mängimine. Kuid aga ise oli ta oma saksofonimängu üle ääretult uhke, siis ta alatasa katsetas. Peale toda hästi õnnestunud koosesinemist tulime veel pikka teed kahekesi, kätest kinni hoides Gonsiori tänava otsani. Tänavanurgal veel küsisin, et kas saadan teda edasi, kuid isa arvas, et vast pole vaja. Ta suunduski oma kodu poole ja mina läksin siis Postimaja juurde bussipeatusesse. See ongi siis minul too viimane, aga samas ääretult meeldiv mälestus oma isast. Pean ennast õnnelikuks inimeseks, et olen saanud ka oma isaga veel nii palju lavalgi koos esineda.” == Kultuur ja Elu, http://kultuur.elu.ee/ke470_haug.htm


Info uuendatud: 27.10.2014

© Eesti Ansamblite Andmebaas